Trimalchio

Petronius

Trimalchio pidusöök (Katkend “Satiiridest”)

Klassikalised lood - Eesti Raamat, Tallinn 1974

Originaali tiitel: Petronii Satvrae recensvit Franciscvs Bvecheler Editionem sextam curavit Guilielmus Heraeus Berolini apvt Weidmannos MDCCCCXXII

Ladina keelest tõlkinud L. Metsar, kommentaarid ja järelsõna kirjutanud Ü. Torpats, kunstiliselt kujundanud S. Liiva

Sisestamise eest eriline tänu Helenile 26. Kätte oli jõudnud juba kolmas päev ja see tähendas, et meil on oodata lahkumissöömingut; kuna meile aga oli löödud nii palju haavu, tahtsime siit pigem põgeneda kui kauem puhkust pidada. Nõnda arutasime kurval meelel, kuidas end kohe saabuva tormi eest kõrvale hoida, kui üks Agamemnoni ori meie lõdisemisele lõpu tegi. “Mis?” ütles ta. “Kas te ei teagi, kelle juures täna lahti läheb? See on Trimalchio, väga peenike mees, - tal on trikliiniumis isegi kell ja palgatud trompetipuhuja, et iga hetk teada, kui palju aega ta oma elust ära on kulutanud.” Siis me riietusime hoolega, unustasime kõik hädad ja andsime Gitonile, kes seni oli heameelega meie orja ülesandeid täitnud, käsu meid sauna saata. 27. Vahepeal olime end juba korralikult riidesse pannud; hakkasime rohkem naljajuttu puhudes astuma ja jõudsime mänguväljakute juurde, kus nägime kiilaspäist vanameest, seljas punane tuunika, lokkisjuukseliste poistega palli mängimas. Meie tähelepanu ei köitnud aga niivõrd poisid, ehkki nad olid seda väärt, kuivõrd majaisand ise, kes, sandaalid jalas, innukalt roheliste pallidega mängis. Palli, mis maad oli puudutanud, ta enam ei püüdnud, ühel orjal oli aga kott palle täis ning ta varustas nendega mängijaid. Siis märkasime veel muudki uudist: kaks kohimeest seisid ringi vastasküljel, üks hoidis hõbedast ööpotti ja teine luges kokku palle – mitte neid, mida mänguhoos käest kätte visati, vaid neid, mis maha kukkusid. Kui me kogu seda peenust imetlesime, jooksis meie juurde Menelaus ja ütles: “Tema see ongi, kelle pool te end maha võite toetada, ja muide, te näetegi juba pidusöögi algust.” Menelaus polnud oma juttu veel lõpetanud, kui Trimalchio sõrmedega nipsu laskis; selle märguande peale seadis kohimees mängijale poti alla. Kui see oma põie oli tühjendanud, nõudis ta kätele vett ja pühkis veidi niisutatud sõrmed siis orja juustesse kuivaks. 28. Igav oli kõike seda üksikasjalikult jälgida. Niisiis läksime sauna ja kui higistamisest kuum oli hakanud, tulime kohe tagasi jalutusruumi. Juba hõõrutigi salviga ülevalatud Trimalchiot kõige pehmemate villaste rätikutega, mitte linastega. Samal ajal trimpasid kolm masseerijat tema silma all Falernuse veini, ja kui nad seejuures tülitsedes suurema osa veinist maha kallasid, ütles Trimalchio, et selle on joonud nad tema terviseks. Järgnevalt mässiti ta sarlakpunasesse mantlisse ja tõsteti kandetooli, mille ees liikusid neli karraga ehitud jooksjat ja üks väike käsikäru; selles sõitis ta lemmik, rähmaste silmadega vananev poiss, veel inetum kui

Trimalchio

isand Trimalchio ise. Kui liikuma hakati, asus pillimees imepisikeste flöötidega Trimalchio pea juurde ja mängis kogu tee, nagu räägiks ta temale mingit saladust kõrva sisse. Järgnesime meiegi imestusest pilgeni ja jõudsime koos Agamemnoniga väravasse, mille postidele oli kinnitatud tahvel järgmise kirjaga: “Iga ori, kes ilma isanda käsuta välja läheb, saab sada hoopi.” Sissepääsu juures seisis aga väravavalvur, seljas roheline tuunika, mis kirsspunase vööga kokku tõmmatud, ja kõdritses herneid hõbevaagnasse. Värava kohal rippus kullast puur, kust kirju harakas sisseastujaid tervitas. 29. Muuseas, kui ma seda kõike ammuli sui vahtisin, pidin peaaegu selili kukkuma ja oma jalaluud murdma: nimelt oli sissepääsust vasakut kätt, väravavalvuri kongi lähedal seinale maalitud tohutu ketikoer ja selle kohale suurte tähtedega kirjutatud: “HOIA KOERA EEST!” Kaaslased naersid mu välja. Kui ma aga juba toibunud olin, ei jätnud ma kogu seina üksikasjalikumalt uurimata. Siia oli maalitud orjaturg, hinnatahvlid ja puha, ja Trimalchio ise, juuksed alles peas, hoidis käes Mercuriuse keppi ja sammus Minerva juhtimisel Rooma linna sisse. Siis järgnes see, kuidas ta oli arvutama õppinud ja viimaks varahoidjaks saanud – kõike seda oli täpne maalermeister hoolsalt koos pealkirjadega kujutanud. Sammaskäigu lõpus tiris Mercurius juba lõugapidi ülestõstetud Trimalchiot kõrgele tribüünile. Kohal oli üle ääre ajava küllusesarvega Fortuna ja kolm parkat, kes kuldset heiet ketrasid. Ka märkasin ma sammaskäigus jooksjate salka oma õpetaja käe all harjutamas. Peale selle nägin nurgas suurt kappi, mille orvas olid üles seatud hõbedased laarid, Venuse marmorkuju ja küllalt suur kuldtoos, milles pidi säilitatama Trimalchio esimest habet, nagu mulle üteldi. Ma hakkasin aatriumiülemalt pärima, mida on kujutatud keskel asuvatel maalidel. “Iliast ja Odüsseiat,” kostis too, “samuti ka Laenase gladiaatorimänge.” 30. Ei saanud seda küllust põhjalikumalt uurida, sest olime jõudnud juba trikliiniumini, mille eesosas majavalitseja aruandeid vastu võttis. Mis mind aga ülimalt hämmastas, oli see, et trikliiniumi uksepiitadele olid kinnitatud kirvestega kepikimbud. Üks ots lõppes neil nagu vaskne laevanina, ja sellele oli kirjutatud: “Gaius Pompeius Trimalchiole, augustaalide seevirile, varahoidja Cinnamuse poolt.” Selle kirja all rippus laest kahe tahiga lamp ja kummalegi piidale oli veel kinnitatud tahvlike; ühel neist, kui ma õigesti mäletan, seisis niisugune kiri: “Detsembrikuu eelviimasel ja viimasel päeval einestab meie Gaius väljaspool kodu.” Teisele oli maalitud kuu faaside käik ja seitsme planeedi kujutised; ehisnaeltega olid veel erinevalt tähistatud head ja ebasoodsad päevad. Kui olime neist lõbustustest himu täis saanud ja tahtsime trikliiniumi astuda, hüüdis meile noor ori, kes oli selle ameti peale pandud: “Parema jalaga!” Kahtlemata kartsimegi veidi, et mõni meist ei astu üle läve eeskirja kohaselt. Kui me kõik üheskoos aga olime teinud parema jalaga sammu, viskus üks täitsa alasti ori meile jalgade ette ja hakkas paluma, et me päästaksime ta karistusest: tema süü, mille tõttu teda nüüd oht ähvardavat, polevatki kuigi suur, nimelt olevat talt saunas sisse vehitud varahoidja riided, mille väärtus ülimalt kümme sestertsi. Astusime siis parema jalaga tagasi ja palusime varahoidjat, kes aatriumis kuldrahasid luges, et ta orja karistamata jätaks. Uhke ilmega tõstis too pea ja ütles:

Trimalchio

“Mind ei ärrita niivõrd saadud kahju kui selle orjalontruse hooletus. Ta pani nahka mu peoriided, mis mulle keegi mu klient sünnipäevaks kinkis. Tüürose purpur, tõsi mis tõsi, aga juba üks kord pestud. Mis siis ikka. Tehke temaga, mis tahate!” 31. Kui me tänuvõlglastena nii suurejoonelise heateo eest trikliiniumi olime jõudnud, jooksis meile vastu seesama ori, kelle eest me palunud olime, külvas meid meie jahmatuseks suudlustega lausa üle ning tänas meid lahkuse eest. “Ühe sõnaga,” ütles ta, “kohe saate näha, kellele te head olete teinud. Isandate parim vein, see on joogikallaja tänu.” Niisiis lebasime lõpuks laua ääres ja noored Aleksandria orjad valasid meie kätele lumevett, teised asusid jalgade kallale ja kõrvaldasid erakordse hoolikusega küünte vigastusi. Selle õige vaevarikka töö kestel ei vaikinud nad hetkekski, vaid laulsid kogu aja. Ma tahtsin järele proovida, kas siin majas kõik laulavad, ja nõudsin juua. Mu soovi täitis jalamaid abivalmis ori just samuti kimeda häälega lauldes, ja nii ka kõik teised, kellelt midagi paluti. Seda siin võis pigem pantomiimikooriks kui pereisanda trikliiniumi teenijaskonnaks pidada. Lauale toodi igatahes ülitore eelroog. Kõik olid end juba asemetele seadnud, välja arvatud Trimalchio ise, kellele uue kombe kohaselt oli esimene koht vabaks jäetud. Liudade vahel seisis korintose vasest eesel, turjal kaksikkandam ühel pool valgete, teisel pool mustade oliividega. Eeslit katsid kaks hõbevaagnat, mille servale oli graveeritud Trimalchio nimi ja hõbeda kaal. Nende külge joodetud ühendavad sillused kandsid veel mee ja mooniseemnetega ülepuistatud pähklihiiri. Samuti oli siin hõberestile seatud tuliseid praevorstikesi, resti all aga süüria ploome ja granaatõuna seemneid. 32. Me olime just nende hõrgutistega ametis, kui Trimalchio ise muusika saatel sisse kanti ja hästi tugevate rullpatjade vahele seati, millega ta kogenematutel külalistel naeru välja pressis. Ta kiilaks aetud pea vaatas välja sarlakpunasest palliumist, ent ümber kaela, mida rüü niikuinii kattis, oli ta mässinud laia purpurribaga ääristatud siia-sinna tolknevate narmastega rätiku. Vasaku käe väikeses sõrmes kandis ta suurt kullatud sõrmust ja järgmise sõrme esimeses jätkus väikesemat, mis, nagu mulle näis, oli puhtast kullast, kuid sellele olid lihtsast rauast tähekesed justkui peale joodetud. Et mitte üksnes nendega oma rikkust näidata, paljastas ta parema käsivarre, mida ehtisid kullast käevõru ja elevandiluust rõngas, ühendatud omavahel sädeleva plaadikesega. 33. Hõbedast hambaorgiga hambaid torkides lausus siis Trimalchio: “Sõbrad, mulle küll veel ei pakkunud suuremat lõbu trikliiniumi tulla, kuid et minu puudumine teile viivituseks poleks, loobusin ma oma lõbust. Lubage mul siiski mäng lõpetada.” Nüüd tuli sisse poisike tärpentinipuust mängulaua ja kristallist täringutega, ja siis märkasin ma kõige peenemat üksikasja: valgete ja mustade kivide asemel kasutati kuld- ja hõbeteenareid. Sellel kui ta mängu juures kangrutele paraja sõnavara ära kulutas ja meie ikka veel mekutasime, toodi sisse kandik korviga, milles oli puust kana, tiivad ringiratast laiali, nagu nad tavaliselt on, kui munadel hauduvad. Jalamaid tuli kaks orja ja hakkasid käriseva muusika saatel korvis kõlgaste seas sorima, tõid lagedale paabulinnumunad ja jagasid need külalistele. Siis pööras oma lõusta selle stseeni poole ka Trimalchio ja ütles: “Sõbrad, ma käskisin kanale paabulinnumunad alla panna. Kuid – Herculese nimel – ma kardan, et munades on juba pojad sees. Proovime siiski järele, kas nad veel neelata sünnivad!” Meie võtsime lusikad, igaüks neist kaalus tubli pool naela, ja lõime katki – rasvasest jahust tehtud munad. Mina oleksin oma muna peaaegu minema visanud, sest mulle näis, et ta on juba tibuks tihenenud. Siis aga kuulsin, kuidas üks vana külaline ütles:

Trimalchio

“Selle sees peab midagi head olema!” Ma uurisin käega muna koort ja leidsin pipardatud munarebuga ümbritsetud hästi rasvase viiginepikese. 34. Vahepeal oli ka mängu katkestanud Trimalchio kõiki samu toite nõudnud ja valju häälega volilt pakkunud, juhuks kui meist keegi veel meeveini juua tahab. Ootamatult andis aga muusika märku ja samas tassis laulev koor eelroad minema. Kui selles saginas üks väike vaagen juhuslikult maha kukkus ja poisike ta üles tõstis, märkas seda Trimalchio, käskis poisile mööda kõrvu anda ja vaagna uuesti maha visata. Kohe ilmus üks köögitööline ja hakkas hõberiista muu sodi seas luuaga välja pühkima. Siis tulid sisse kaks väikeste nahkkottidega varustatud etiooplast, niisugused nagu need, kes amfiteatris areenile vett piserdavad, ja valasid kätele veini; vett ei ulatanud muide mitte keegi. Saanud selle peenuse eest kiita, lausus peremees: “Mars armastab võrdsust. Seepärast käskisin ma igaühele eraldi laua katta. Siis ei tee ka need orjad-mädanud oma sagimisega meil elamist liiga palavaks.” Otsekohe toodi nüüd kohale kipsiga hoolikalt kinni pitseeritud klaasamforad; nende kaeltele olid kinnitatud lipikud pealkirjaga: “Saja-aastane Opimiuse-aegne Falernuse vein.” Kui me neid pealkirju lugesime, lõi Trimalchio kaht kätt kokku ja hüüdis: “Oh häda! Niisiis elab vein kauem kui inimloomake. Sestap joogem kõvasti! Vein – see on elu! See on Opimiuse-aegne, ausõna! Eile ma niisugust lauale ei toonud, kuigi pidusöögil olid palju suursugusemad külalised.” Kui me siis jõime ja ülipüüdlikult neid toredusi imetlesime, tõi ori kohale hõbedast luukere, mis oli nii kokku sobitatud, et ta liikmed ja väändunud lülid igale poole paindusid. Kui ta selle korda paar lauale oli visanud ja see liikuv lülistik hea hulga poose oli võtnud, heitis Trimalchio sõna sekka: Oh meid, õnnetuid! Inimloomake – see pole miskit! Nõnda on kõigiga lood, kui kord meid röövinud Orcus. Eks elu nautigem siis, niikaua kui ta on hea! 35. Kiiduavaldustele järgnes roog, mis vastu ootusi polnud küll suurem asi; oma uudsusega tõmbas ta aga kõikide pilgud endale. Ümmargusele serveerimislauale oli nimelt ringina paigutatud kaksteist sodiaagimärki, millele lauakatja oli seadnud ainele omase ja sobiva toidu: Jäärale jääraherne, Sõnnile tüki härjaliha, Kaksikutele munandid ja neerud, Vähile pärja, Lõvile Aafrika viigimarja, Neitsile noore emise emaka, Kaaludele lauakaalud, mille ühes kausis oli juustukakuke ja teises kook; Skorpionile mingi väikese merekala, Kütile kaheksajala, Kaljukitsele langusti, Veemehele hane, Kaladele kaks pardkala. Keskel aga kandis roheline pöetud mätas meekärge. Egiptlasest noor ori ulatas hõbekandikul leiba ringi ja kõõrutas koleda häälega laulukest miimist “Laserpiciarius”. Kuna me üsna hapude nägudega nende viletsate roogade juurde asusime, lausus Trimalchio: “Söögem, ma soovitan! See on pidusöökidel käsuks.” 36. Nagu ta seda oli ütelnud, jooksis muusika saatel tantsides kohale neli orja ja võtsid ära serveerimislaua pealmise plaadi. Kui see oli tehtud, nägime allpool oleval teisel lauaplaadil nuumkanu, emise nisasid ja nende keskel jänest, mis oli tiibadega kaunistatud, et ta näeks välja nagu Pegasus. Samuti märkasime serveerimislaua nurkadele nelja Marsyast; nende nahklähkritest voolas rammusat pipardatud kalaleent kaladele, mis ujusid otsekui mingis ringkanalis. Lasksime kõik käia aplausil, mida orjad olid alustanud, ja asusime naeru lagistades nende hõrgutiste kallale. Trimalchio ise oli ka väga rõõmus niisuguse triki üle ja ütles:

Trimalchio

“Haki!” Kohe astus ette lahtilõikaja ning tükeldas muusika taktis vehkides roogasid nii, et tekkis mulje, nagu võitleks essedaarius vesioreli helide saatel. Trimalchio aga tänitas loiul häälel aina edasi: “Haki! Haki!” Mul tekkis kahtlus, et selle lakkamatu kordamise taga peitub mingi nali, ja nõnda pärisin ma häbi tundmata oma naabrilt seletust. Too, kes oli seesuguseid nalju liigagi sageli näinud, ütles: “Näed, seda orja, kes roogasid hakib, kutsutaksegi Hakiks. Nii et siis iga kord, kui Trimalchio ütleb: “Haki!”, hüüab ning käsutab ta teda ühe ja sama sõnaga.” 37. Ma ei suutnud enam süüa ja pöördusin oma naabri poole, et siinsetest asjadest rohkem teada saada. Alustasin jutuga suurelt-kaugelt ja pärisin, kes on see naine, kes siin edasi-tagasi jookseb. “See,” lausus naaber, “on Trimalchio abikaasa, nimega Fortunata; ta mõõdab raha vakaga! Ent veel hiljuti, mis ta veel hiljuti oli? Anna mulle andeks, aga sina ei oleks tihanud tema käest leivatükkigi vastu võtta. Nüüd aga, asja ees, teist taga, on ta taevasse tõstetud ja Trimalchiole kõik. Ühe sõnaga, kui see naine päise päeva ajal ütleks, et ilm on kottpime, siis Trimalchio usuks. Trimalchio ise ei teagi, mis kõik talle kuulub, nii pururikas mees on ta. Aga see emahunt hoolitseb kõige eest; isegi seal, kus seda üldse ei oota. Ta on kasin ja karske, ja hea nõu on tal alati käepärast – no lihtsalt kullatükk kohe! Aga kurja keelega on ta ka, va magamistoa-harakas! Keda ta armastab, seda armastab; ja keda ta ei armasta, seda ta ka ei armasta. Trimalchiol endal on maid nii laialt, et kull jõuab vaevu üle lennata, ja üks rahahunnik teise otsas. Tema väravahi kambris on rohkem hõbedat kui teisel mehel üldse varandust. Ja orjaperet – oi, oi! Herculese nimel, ma arvan, et isegi kümnendik neist pole oma isandat näinud. Ühe sõnaga – ta võib nendest hädavarestest siin igaüht heinapebreks pidada. 38. Ja ära arva, et tema midagi ostaks; seda ei ole. Kõik sigineb tal oma majapidamisest: vill, pomerantsid, pipar – ühe sõnaga, kui sa linnupiima küsid, leitakse sulle seegi. Ta ei saanud siin kuigi head lambavilla; ostis siis Tarentumist jäärasid ja ristas neid oma karjaga. Et kodus Atika mett saada, käskis ta Ateenast siia mesilasi tuua; nõnda saavad ju ka meie kodumaised mesilased kreeka omade abil veidi paremaks. Näed nüüd! Just paari päeva eest kirjutas ta Indiasse, et talle šampinjoniseemet saadetaks. Tema muulad põlvnevad muide viimseni metseeslitest. Kas näed, kui palju patju! Ja kõigil on purpursed või sarlakpunased katted. See mees on tõeline õnneseen! Kuid hoia, et sa ta kaasvabakslastutesse põlastavalt ei suhtu! Nemadki on pururikkad. Kas näed seda meest, kes lebab kõige viimasena viimasel asemel. Praegu on tal kaheksasada tuhat sestertsi käes. Esile kerkis ta ei millestki. Veel hiljuti kandis ta oma turjal haokubusid. Kuid nagu räägitakse – ma ise ei tea küll mitte midagi, kuid olen kuulnud -, ta olevat Incubonusel mütsi peast kiskunud ja nõnda varanduse leidnud. Mine ei kadesta ühtegi inimest, kellele jumal midagi annab. Tal on kõrvakiilud veel meeles, aga teeb end juba tähtsaks. Nõnda pani ta üsna hiljuti välja niisuguse kuulutuse: “Gaius Pompeius Diogenes annab esimesest juulist alates üürile ärklikorteri, sest ta ostis endale ise maja.” Ja see, kes lesib seal vabakslastu paigal? Kui hästi küll temal omal ajal läks! Ma ei taha talle midagi ette heita. Temal oli miljon juba käega katsuda, kuid siis lendas ta uperkuuti. Ma ei usu, et ta praegu ainsat juuksekarvagi omaks võib nimetada, kuid – Herculese nimel – see pole tema süü: neetud vabakslastud, need kraapisid ta lausa paljaks. Tead ju isegi, et sõbramehed kõrvetavad su pudru põhja ja et niipea kui hakkab viltu vedama, lasevad sõbrad jalga. Missugust auväärt ametit ta veel pidas, mis sest, et sa teda praegu niisugused olukorras näed!

Trimalchio

Ta oli matusekorraldaja. Ta sõi alati nagu kuningas: terved metssead koos naha ja harjastega, pagarivärk, linnud, ja missugused kokad ja pagarid! Tema pool kallati rohkem veini laua alla kui teistel keldris oli. Mitte inimene, vaid lausa muinasjutt! Kui ta asjad juba päris uppis olid, hakkas ta kartma, et võlausaldajad teda maksujõuetuks peavad, ja avaldas niisuguse oksjonikuulutuse: “Gaius Julius Proculus korraldab üleliigsete asjade oksjoni.”” 39. Selle meeldiva jutuajamise katkestas Trimalchio. Road olid laualt jällegi ära viidud, külalised aga joodud veinist lõbusaks muutunud ja alustati üldist vestlust. Trimalchio ajas end küünarnuki najale ja ütles: “Selle veini peate ise magusaks tegema. Kala tahab ujuda! Ma küsin: kas te arvate, et mina jäin rahule nende roogadega, mida te nägite serveerimislaua kattel? “Kas te ei tunne Ulixest?” Mida see siis tähendab? Ikka seda, et ka söömingul ei tohi haridust hooletusse jätta. Puhaku rahus minu patrooni luud-kondid! Tema tahtis, et minust saaks inimene inimeste hulgas. Mulle juba ei saa midagi uut õpetada, nagu seda see serveerimislaudki tõestas. See taevas siin, kus elavad kaksteist jumalat, võtab endale pööreldes sama palju kujutusi. Praegu on tal jäära kuju. Nõnda on ka neil, kes selle märgi all sündinud, palju kariloomi, palju villa; peale selle kõva pea, häbematu otsmik ja terav sarv. Selle tähemärgi all sünnivad tähenärijad ja oinapead.” Me ülistasime oma astroloogi teravmeelsust ja nii ta siis jätkas: “Seepeale saab kogu taevas sõnnikese kuju. Selle märgi all sünnivad takka üleslööjad ja härjaajajad ja need, kes endale ise toitu otsivad. Kaksikute märgi all aga sünnivad paarishobused, paarishärjad, kanged munakotid ja need, kes korraga kaks seina lubjatud saavad. Mina olen vähi märgi all sündinud; seepärast seisangi ma paljudel jalgadel ja mul on palju varandust maal ja merel; vähk on ju nii siin kui ka seal kodus. Seepärast ei lase ma ka juba ammu midagi selle märgi peale panna, et oma sünnitähtkuju mitte üle koormata. Lõvi märgi all sünnivad õgardid ja võimuahned. Neitsi märgi all naised, ärakaranud orjad ja jalgpakkudes kurjategijad. Kaalude märgi all lihunikud, salvikaupmehed ja üldse need, kes mingit äri ajavad. Skorpioni märgi all mürgisegajad ja mõrtsukad. Küti märgi all sulid, kellel silmad kapsast sihivad, käed aga pekki tõstavad. Kaljukitse märgi all könnid, kellele nende hädade tõttu sarved kasvavad. Veemehe märgi all kõrtsmikud ja vesipead. Kalade märgi all köögivarustajad ja kõnemehed. Niimoodi käib see maailm ringi nagu veskikivi ja teeb ühtevalu midagi paha, nii et inimesi kas sünnib või hukka saab. Et te aga keskel näete mätast ja mätta peal meekärge – mina ei tee midagi ilma põhjuseta – emake maa asub ju keskel ja sisaldab endas kõike head justkui see kärg.” 40. “Tarkuse kehastus!” hüüdsime üksmeelselt, tõstsime käed lae poole ja kinnitasime vandega, et Hipparchos ja Aratos ei olnud inimesed, keda temaga saaks võrrelda. Siis tulid aga juba orjad ja laotasid asemete ette vaibad, millel olid kujutatud võrgud, kütid jahiodadega ja terve jahivarustus. Me ei osanud veel midagi aimata, kui väljas, trikliiniumi ees, tõusis hirmus lärm ja ennäe! – juba hakkasidki sparta jahikoerad ümber söögilaua lippama. Nende kannul toodi sisse serveerimislaud, millele oli seatud vägev metsseamürakas, ja liiatigi kübaraga. Hambus kõlkus tal kaks palmilehtedest punutud korvikest, üks täidetud värskete, teine kuivatatud datlitega. Väikesed koogitaignast põrsakesed ümberringi, kes nagu trügisid nisade poole, andsid mõista, et on serveeritud emis. Need olid nimelt võõruskingid peolt kaasaviimiseks. Muide, metssiga ei tulnud tükeldama too Haki, kes oli nuumkanu lahti lõiganud, vaid habemega mehekolakas, vitsapundid jalgade ümber seotud ja seljas lühike kirev jahimantel.

Trimalchio

Tõmmanud noa, lõi ta selle metsseale hoogsalt külje sisse ja ühe hoobiga lendasid välja rästad. Liimiste ritvadega linnupüüdjad olidki endid juba valmis seadnud ja püüdsid trikliiniumis ringi lendavad linnud hetkega kinni. Kui siis Trimalchio oli käskinud igale külalisele ühe rästa anda, jätkas ta: “Näete nüüd, missuguseid toredaid tõrusid see metspõrsas toiduks oli tarvitanud!” kohe asusid ka poisid korvikeste juurde, mis metsseal hambus rippusid, ja jaotasid värsked ja kuivatatud datlid külaliste vahel võrdselt. 41. Mina, kes ma olin omaette tagasi tõmbunud, murdsin vahepeal kõvasti pead ja püüdsin ära arvata, mispärast see siga siia mütsiga oli ilmunud. Kui ma kõik vigurid olin läbi mõtelnud, jätkus mul julgust tollelt oma vahemehelt selgitust küsida selle kohta, mis mind vaevas. Too aga kostis: “Seda võib sulle ju su origi ilma pikemata ära seletada, see pole mingi mõistatus, vaid selge asi. Selle metssea siin, mille ta eile pidusöögi naelaks oli määranud, saatsid külalised tagasi: järelikult tuleb ta täna uuesti peolauale kui vabakslastu.” Ma needsin oma nürimeelsust ega esitanud enam ühtegi küsimust, et minust ei arvataks, nagu poleks ma kunagi heas seltskonnas lõunastanud. Vestlesime just sellest, kui keegi eefeu- ja viinamarjaväätidesse mähitud nägus poiss, kes end kord Bromioseks, kord jälle Lyaioseks ja Euhioseks tunnistas, korvikesega viinamarju ringi kandis ja hästi kimeda häälega oma isanda luuletuse esitas. Trimalchio pööras end hääle suunas ja ütles: “Dionysos, sa pead vaba olema!” Nooruk kahmas metssealt mütsi ja pani selle endale pähe. Siis lisas veel Trimalchio: “Nüüd ei hakka te enam eitama seda, et mul on olemas isegi isa Liber.” Me kiitsime Trimalchio sõnu ja lausa katsime suudlustega seal ringi kõndiva poisi. Pärast seda rooga tõusis Trimalchio potileminemiseks. Türannist lahti ja vabadus käes, hakkasime külalistevahelist vestlust üles võtma. Alustajaks oli Damas, kes nõudis endale suure karika täie veini ja ütles: “Mis on päev? Mitte midagi! Vaevalt jõuad end ümber pöörata, juba ongi öö käes. Seepärast teed kõige paremini, kui lähed voodist otseteed söögilauda. Ja päris kenake külm on praegugi. Saungi ajas naha vaevu soojaks. Kuum jook on aga riidesooja eest. Mina olen juba kruuside kaupa rüübanud ja kõvasti kumamisi. Vein on mulle pähe hakanud.” 42. Seleucus haaras nüüd jutulõnga enda kätte ja ütles: “Mina ennast iga päev ei pese. Saun, see on üks vanutaja ja veel on hambad; ja nii me süda muutubki iga päevaga vedelamaks. Kui ma olen aga potitäie meeveini hinge alla visanud, siis ma ainult vilistan külma peale. Täna ma ei saanud üldse sauna minnagi, olin matustel. See kena mees, va tubli Chrysanthus, laskis tossu välja. Veel üsna hiljuti kõnetas ta mind tänaval. Mul on praegugi niisugune tunne, et räägin temaga. Oh häda, häda! Kõnnime ringi nagu täispuhutud nahklähkrid. Me oleme vähem väärt kui kärbsed, sest isegi kärbestel on mõni hea omadus; meie pole aga mitte paljast veemulligi väärt. Ja mine sa tea, kui ta poleks nii närb olnud! Viis päeva ei võtnud ta tilkagi vett ega raasugi leiba suu sisse – ja nii ta läkski sinna, kuhu kõik. Hukatuseks said talle arstid, või õigemini küll kuri saatus. Ega arst ju midagi muud olegi kui hingetrööst. Sellest hoolimata oli kena matus, päris surnukanderaami ja heade vaipadega. Vägevasti itketi teda taga – oli ta ju ka mitu orja vabaks lasknud. Isegi tema naine nuttis, mis sest, et õelusest. Aga mida ta veel siis oleks teinud, kui Chrysanthus temaga nii hästi poleks ümber käinud? Jah, naine jääb naiseks, kulli sugu! Mitte kellelgi ei maksa neile head teha; õige oleks nad kaevu visata. Kuid vana arm ei roosteta.”

Trimalchio

43. Ta muutus tüütuks ja Phileros hüüdis: “Kõnelgem elavatest! Tema juba sai, mis ta väärt oli: elas ausalt ja suri auga. Mille üle peaks ta kurtma? Ta alustas ju puupalja poisina ja oli valmis ka veerandassi hammastega sita seest välja tirima. Nõnda ta aina paisus ja paisus just nagu meekärg. Ma usun, Herculese nimel, et ta jättis endast maha terve miljoni, ja kõik puha sularahas. Kui aga asja kohta tõtt öelda – mina olen koera keelt söönud, nagu öeldakse – siis oli ta ropu suuga, igavene pläraja, lausa nuhtlus, mitte inimene. Vend oli tal aga vahva mees: sõpradele sõber, helde käega ja peenikese lauaga. Algul oli seegi nagu katkutud vares, kuid esimene viinamarjasaak seadis tal kodinad kohale: ta müüs ju veini nii kõva hinnaga, nagu talle meeldis. Ja mis tal nina päris püsti ajas, oli pärandus, mille ta sai; sellest napsas ta küll rohkem, kui talle tegelikult jäetud oli. Ja seesama tohman kandis omaenda venna peale viha ja jättis perekonna vara kellelegi võhivõõrale. Kaugele põgeneb see, kes omaste eest põgeneb. Tema ju kuulas oma orjasid nagu oraakleid, ja need talle põõna panidki. Kunagi ei tee õigesti see, kes otsekohe kõike usub, eriti aga veel siis, kui ta kaupmees on. Tõsi on küll, et kuni surmani oskas ta elu maitsta, ja elu jagas talle oma ande, mitte tühje lubadusi. Ta oli lausa õnnelaps, tema käes muutus tinagi kullaks. See polegi nii raske, kui kõik klapib. Mis sa arvad, kui palju aastaid tal turjal oli? Üle seitsmekümne! Aga kõva oli ta nagu sarv, kõrgest east hoolimata hästi säilinud, ronkmustade juustega. Mina tundsin seda meest ammust aega, ja tiiraseks jäi ta viimse tunnini. Ma arvan, et ta oma majas isegi koeralitat puutumata ei jätnud. Ka poiste peale oli ta maias – lihtsalt igal alal meister. Mina ei pane talle seda pahaks, see oli ka kõik, mis ta siit elust sai.” 44. Seda rääkis Phieros, järgmist aga Ganymedes: “Teie jutustate niisuguseid lugusid, mis maasse ega taevasse ei puutu. Samas ei hooli aga keegi sellest, mis mure viljahindade pärast meid pureb. Herculese nimel! Täna ei suutnud ma leivatükikestki leida. Ja põud aina kestab! Juba aasta otsa nälgime. Ediilid – et nad kärvaksid! – mängivad pagaritega kokku: sina mulle, mina sulle. Nõnda kannatavadki väikesed vennad puudust, need õgihobud elavad aga kogu aeg nagu saturnaalide ajal. Oh oleksid meil veel alles kõik need lõvid, keda ma siis siit eest leidsin, kui ma olin just Aasiast tulnud! Jah, see oli alles elu! Jahud-herned olid odavad, ja need lõvid tagusid nondel lontrustel larhvid nii segi, nagu oleks Jupiter ise nende peale vihastanud. Ma mäletan Safiniust. Tollal – mina olin alles poisike – elas ta vana võiduvärava juures; ta polnud inimene, vaid pipar! Kuhu tema jalg astus, seal jäi must maa järele. Kuid õiglane oli ta ja tema peale võis kindel olla. Sõbrale sõber, kellega võis ka pimedas julgesti näpumängu mängida. Kuidas ta veel kuurias kõik ükshaaval läbi võttis! Tema ilutsema ei hakanud, ütles otse välja, mida mõtles. Kui ta foorumil esines, siis paisus ta hääl nagu pasun. Seejuures ei higistanud ega sülitanud ta kunagi; ma arvan, et temas oli midagi aasialikku. Ja kui lahkelt ta vastas igale tervitusele! Ta teadis meid kõiki nimepidi, just nagu üks meie hulgast. Tol ajal oli vilja nagu raba. Kui sa assi eest leiba ostsid, siis ei jõudnud kahe mehega ära süüa. Nüüd aga olen näinud leiba, mis on väiksem kui härja silm. Oi, oi, ja iga päevaga läheb asi kehvemaks! See pesa teeb kõvasti vähikäiku. Aga miks me üldse peame säärast ediili, kes pole kolme rosinatki väärt, ja kes ühest assist rohkem peab kui meie elust? Nii ta lööbki kodus lusti ja saab iga päevaga rohkem raha, kui teisel perel üldse varandust. Küll ma juba tean, mille eest ta tuhat kuldteenarit sai! Kui meil munad alles oleksid, siis tal küll nii mõnus poleks. Aga praegu on ju inimesed niisugused: kodus lõvid, väljas rebased. Mis minusse puutub, siis olen ma juba kõik oma kaltsud nahka pannud, ja kui praegused viljahinnad püsivad, siis pean oma hüti ka maha müüma. Mis veel tulevik tuua võib, kui jumalad ega inimesed sellele pesale armu ei heida! Nii tõesti, kui ma tahaksin oma perest rõõmu tunda, niisama arvan ma ka, et kogu see häda on

Trimalchio

tulnud jumalatelt. Mitte keegi ei pea ju enam taevast taevaks, mitte keegi ei tunnista paastupäevi, mitte keegi ei hooli Jupiterist tuhkagi; kõik pigistavad aga silmad kinni ja arvavad oma varandust kokku. Vanasti läksid suursugused naised paljajalu, valla päästetud juustega ja puhta hingega mõnele künkale ja nurusid Jupiterilt vihma välja. Ja kohe hakkaski sadama nagu oavarrest: kas kohe või mitte iialgi. Ja kõik tulid tagasi koju, läbimärjad nagu kassid. Nüüd on aga jumalad oma jalad villade sisse mähkinud, sest meie ei usu enam nendesse. Põllud on söödis...” 45. “Ma palun sind,” ütles selle koha peal lapikanga-kaupmees Echion, “räägi selgemini! “Kord nii, kord naa,” nagu ütles talumees, kes oli oma kirju sea ära kaotanud. Mida täna ei ole, see tuleb homme: niimoodi käib elu! Herculese nimel, ei võiks ju nimetada ühtki maad paremaks meie kodumaast, kui siin ka inimesi oleks. Aga ta on praegu hädas, ja mitte tema üksi. Me ei tohi nii hellikud olla; lõpuks on taeva all ju igal pool keskkoht. Kui sa kuskil mujal ka oleksid olnud, siis ütleksid sa, et siin jalutavad praetud põrsad ringi. Mõtle ainult: kolme päeva pärast pakutakse meile pühade puhul suurepäraseid vaatemänge. See pole tavaline gladiaatorite kamp, peaaegu kõik on vabakslastud. Meie Titus on laia joonega ja peale selle tulipea: nii või naa, aga kindlasti. Ma olen tal nimelt majasõber; tema ei tee midagi pilla-palla. Ta kavatseb anda parimad relvad; ei mingisugust pagemist, vaid verine taplus keset areeni, et kogu amfiteater näeks. Ja tal on, kust võtta: talle jäeti päranduseks kolmkümmend miljonit sestertsi; isa sai tal õnnetult surma. Kui ta nelisada tuhat ära kulutab, ei anna see end tema varanduse juures üldse tunda, aga ta nimi jääb igavesti püsima. Tal on juba omajagu kutte, üks naisvõidusõitja ja Glyco varahoidja, kes tabati just siis, kui ta oma majaemandaga lõbutses. Küll sa näed, kuidas rahvas end sellesse sarvekandjate ja armukeste tülisse segab. Glyco aga, ise igavene könn, andis varahoidja kiskjate ette heitmiseks. See tähendab ju ennast ise naeruväärseks teha. Milles ori siis süüdi on? Tema teeb seda, mida kästakse. Ennem oleks juba see ööpott ära teeninud, et härg talle tuule alla teeks. Aga kes ei saa eeslit peksta, see peksab sadulat. Kuidas küll Glyco üldse arvas, et too Hermogenese tütrenärakas asja hea lõpuni viib? Hermogenes võis lendaval kullil küüned maha lõigata; ega siis käbi kännust kaugele kuku. Glyco, Glyco on end koos suguseltsiga täis tõstnud; seda häbiplekki kannab ta, niikaua kui elab, selle võib üksnes surm kustutada. Kuid igaüks maksab oma vigade eest. Muide haistan ma endale ja oma perele nina peale kahte teenarit, sest Mammea kavatseb meile pidusöögi anda. Kui ta seda tõesti teeb, siis kisub ta Norbanuselt igasuguse poolehoiu. Olgu teil teada, et ta võidab tema täiel purjel. Ja tõepoolest, mida head see Norbanus meile on teinud? Tõi välja armetud vanusest nõdrad gladiaatorid, puhu korraks peale – ja kukuvad ümber; mina olen isegi paremaid bestiaariusi näinud. Ta tappis ju mingeid varjumängu-ratsanikke, neid oleks võinud kodukikasteks pidada: üks oli nagu lombakas eesel, teine lääpjalg, kolmas ehmatas enda surnuks, kui surnut nägi, kellel kõõlused olid läbi raiutud. Ainuke, kellel veidi hoogu sees, oli traaklane; see võitles koguni eeskirjade kohaselt. Ühe sõnaga – kõik said lõpuks nahutada; rahva poolt kuulsid nad veel: “Tõmmake neile!” Lausa selga plagamine! Ja Norbanus veel ütleb: “Ma andsin ju sulle tsirkusemänge”! Ja mina jälle plaksutasin sulle! Võta kokku, mina andsin sulle rohkem, kui sinu käest sain. Käsi peseb kätt. 46. Mulle näib, Agamemnon, sa tahad ütelda: “Mida see tüütus siin targutab?” Eks ma seepärast, et sina, kes sa rääkida võiksid, mitte midagi ei räägi. Sa ei ole meie mesti ja seepärast sa naeradki vaeserahva juttude üle. Me teame, et sa oled suurest õpetatusest narriks läinud. Aga mis sellest! Ehk saan su mõni päev niikaugele, et tuleb maale ja vaatad ka meie onnidesse? Küll me leiame, mida hamba alla panna – kanapoja ja mune ikka saab. Meil pole seal viga midagi, ehkki halvad ilmad tänavu kõik tuksi panid. Niipalju me ikka leiame, et kõhu

Trimalchio

täis saame. Ja seal kasvab sul ka õpilane – minu jõnglane. Ta oskab juba neljaga jagada; kui suuremaks kasvab, siis on sul orjahingeke alati käepärast. Kui tal raas vaba aega on, siis ta oma pead kirjutustahvli kohalt ei tõsta. Ta on nutikas poiss ja heast puust, mis sest, et lindude järele haige. Ma olen tal juba kolm vinti vagaseks teinud, ütlesin talle aga, et nirk on nad kinni pistnud. Kuid tema leiab jälle midagi muud tühja-tähja; kõige rohkem meeldib talle maalimine. Muuseas on ta kreeka keeles juba jalad maha saanud ja ka ladina keele peale hakkab tal kenakesti isu tõusma, olgugi et ta õpetaja on endast liiga heal arvamisel ega püsi ühe koha peal paigal. Kui ta tuleb, siis andku mina raamatud, aga vaeva näha ta ei taha. Üks teine õpetaja on veel ka, mitte just tark, kuid nii püüdlik, et õpetab rohkem, kui ise teab. Pidupäevade ajal on tal kombeks meile tulla, ja rahul on ta kõigega, mis talle antakse. Ma ostsin nüüd poisile mõned rubrikaatraamatud, sest ma tahan, et ta koduseks tarbeks natuke seadusi nuusutaks. See värk annab ju ka alati leiba. Kirjatarkusega on teda juba küllalt võõbatud. Kui ta alt ära hüppab, siis lasen talle mõnda ametit õpetada: kas siis habemeajajaks või turukupjaks või – veelgi etem – advokaadiks. Selle ameti võib talt ainult Orcus ära võtta. Sestap ma raiun talle iga päev: “Mu esmasündinud poeg, usu mind: kõik, mis sa õpid, õpid sa endale. Vaata advokaat Phileroni: kui ta poleks õppinud, siis seisaks tal praegugi näljasurm suu ääres. Äsja, äsja veel tassis ta oma kaelas kaubakandamit ringi, nüüd aga kipub juba Norbanuselegi külge. Teadmised on varandus, ja ametimees ei sure iialgi nälga.”” 47. Seesuguseid jutte nad puhusid, kuni Trimalchio tagasi tuli; ta pühkis otsaesist, pesi käsi lõhnaõliga ja ütles pärast väikest pausi: “Vabandage mind, sõbrad! Kõht polnud mul juba mitu päeva läbi käinud. Arstidki on nõutud. Õunakoored ja äädikas leotatud männivaik olid mulle ikkagi kasuks. Ma loodan siiski, et tal tuleb endine häbitunne tagasi. Igatahes, kui mul seal kõhus jõriseb, võiks arvata, et seda teeb härg. Niisiis, kui keegi teist tunneb vastavat vajadust, ärgu ta häbenegu. Mitte keegi meist pole umbseks sündinud. Minu arvates ei saa maailmas suuremat piina olla kui see kinnipidamine. Üksnes seda ei saa isegi Jupiter keelata. Mis sa naerad, Fortunata? Ise aga ajad mul ühtevalu sellega öösel une pealt ära. Pole ma keelanud ka siin trikliiniumis kellelgi teha, mis talle meeldib; arstidki keelavad kinnipidamise ära. Ja kui midagi rohkemat peaks tulema, siis on väljas kõik valmis seatud: vesi, potid ja muu pudi-padi. Uskuge mind, see aur läheb peaajusse ja ujutab terve keha üle. Ma tean, et paljud mehed on niiviisi otsa saanud, sest nad ei tahtnud endale tõtt tunnistada.” Me tänasime teda vastutulelikkuse ja lahkuse eest ja taltsutasime seepeale oma naeru hoogsa trimpamisega. Me ei teadnudki, et oleme oma peoga alles poole peal, ja, nagu öeldakse, jätkame tõusvas joones. Kui siis laud oli koristatud, toodi trikliiniumi kolm valget siga, ehitud päitsete ja kellukestega. Teataja ütles, et üks neist on kahene, teine kolmene ja kolmas juba kuueaastane. Arvasin, et nüüd astuvad ette veiderdajad ja sead hakkavad mitmesuguseid kunsttükke tegema, nagu see tavaliselt avalikel väljakutel toimub. Kuid Trimalchio hajutas selle lootuse, öeldes: “Missugust neist te nüüd kohe siin laual näha tahate? Kukkesid, raguusid ja muud seda seltsi kurba värki teevad maamatsid; minu kokad on aga harjunud terve mullikagi katlas küpseks tegema.” Otsekohe käskiski ta koka kohale kutsuda ja meie valikut ära ootamata kõige vanema sea ära tappa. Siis küsis ta valju häälega: “Mitmendast dekuuriast sa oled?” Kui kokk vastas, et neljakümnendast, jätkas ta pärimist: “Kas ostetud või selles majas sündinud?” “Ei seda ega teist,” vastas kokk. “Minu jättis sulle Pansa oma testamendiga.”

Trimalchio

“Vaata siis, et sa oma töö hoolega teed!” lisas Trimalchio. “Kui mitte, siis käsin su kiirkäskjalgade dekuuriasse üle viia!” Ja kokk, kellele isand oma vägevust meelde oli tuletanud, viis sea kööki. 48. Trimalchio aga silmitses meid lahke pilguga ja ütles: “Kui teile see vein ei meeldi, siis käsin teist tuua; peaasi, et ta teile hea maitseb. Tänu jumalate armulikkusele ei osta ma midagi; kõik see, mis siin täna paneb suu vett jooksma, on pärit mu linnalähedasest majapidamisest, mida ma seni veel näinudki pole. Kõneldakse, et tal olevad ühised piirid Tarracina ja Tarentumi omadega. Nüüd ma tahan oma põllukestele veel Sitsiilia liita, et saaksin, kui isu tuleb, oma valduste kaudu Aafrikasse sõita. – Aga jutusta meile, Agamemnon, mis kontroversiaga sa täna esinesid. Kuigi ma kohtuasju ei aja, olen siiski oma tarbeks kirjatarkust õppinud. Ja ära pea mind uurimistöö põlgajaks! Mul on kaks raamatukogu, üks kreeka, teine ladina oma. Ole siis armas, räägi mulle oma kõne teemast!” Agamemnon sai ainult öelda: “Vaene ja rikas olid vaenlased,” kui Trimalchio vahele segas: “Vaene? Mis asi see on?” “Väga teravmeelne!” tähendas Agamemnon ja jutustas mingi kontroversia. Seepeale ütles Trimalchio: “Kui niisugune lugu on tegelikult juhtunud, siis pole see kontroversia; kui seda aga juhtunud ei ole, siis pole ta mitte midagi.” Selle ja kõik muu võtsime vastu kõige tormakamate kiiduavaldustega. “Kallis Agamemnon,” jätkas Trimalchio, “ütle mulle, kas sa tead Herculese kahtteist vägitööd või seda lugu Ulixesest, kuidas kükloop talt pöidla tangidega ära rebis? Mina lugesin seda Homerosest juba lapsepõlves. Ma olen veel oma silmaga näinud Cumae sibülli pudeli sees rippumas; kui lapsed talt küsisid: “Sibüll, mida sa tahad?”, vastas ta: “Ma tahan surra.”” 49. Trimalchio polnud jõudnud veel kõike välja pasundada, kui kandik tohutu suure seaga laua hõivas. Me olime niisugusest kiirusest rabatud ja vandusime, et nõnda kähku pole võimalik isegi kohikukke pehmeks hautada; seda enam, et see põrsas paistis meile tunduvalt suurem, kui oli olnud veidi aja eest too metssiga. Trimalchio aga vahtis seda aina terasemalt ning terasemalt ja käratas siis: “Mis! Mis! Seal pole sisikonda välja võetud! Ei ole tõesti, Herculese nimel! Kutsuge, kutsuge kokk siia!” Kui kokk kurvalt söögilaua juurde tuli ja ütles, et oli sea lahti lõikamata unustanud, möirgas Trimalchio: “Kuidas? Unustasid? Kas sa arvad, et seda võib unustada nagu pipart või köömneid? Riided seljast!” Aega viitamata kistigi kokal riided seljast ja kurvalt seisis ta kahe timukaselli vahel. Siis hakkasid kõik tema eest paluma ja ütlesid: “Seda juhtub ikka. Palume sind, anna talle andeks! Kui ta aga veel nõnda teeb, siis ei palu mitte keegi meist tema eest.” Mina, täis julmimat rangust, ei suutnud end pidada ja kummardusin Agamemnoni kõrva juurde: “See ori peab olema lausa viimane lontrus! Kes siis unustab seal sisikonna välja võtmata! Herculese nimel, mina ei annaks talle ka siis andeks, kui ta selle oleks unustanud kala puhul!” Kuid Trimalchio toimis teisiti; tema nägu muutus uuesti lahkeks ja ta ütles: “No olgu, kui sul nii halb mälu on! Lõika ta siis siin meie silma all lahti!”

Trimalchio

Kokk pani tuunika uuesti selga, haaras noa ja lõikas sea kõhu väriseva käega siit-sealt lõhki. Ja sedamaid hakkas nendest sisselõigetest, mis raskuse survel laienesid, praevorste ja mauke välja valguma. 50. Teenijaskond laskis seepeale oma algatusel kõlada aplausil ja hüüdis: “Elagu Gaius!”, kokka aga autasustati tubli joomapoolisega ja hõbedase krooniga; peeker ulatati talle koguni korintose vasest liual. Kui Agamemnon seda lähemalt silmitses, ütles Trimalchio: “Mina olen ainus, kellel on ehtsat korintose vaske.” Tema üldist ülbust arvestades ootasin teda ütlevat, et nõud tuuakse talle otse Korintosest. Tema tegi aga veel peenemalt ja seletas: “Sa tahad ehk küsida, mispärast minul üksi on ehtsat korintose vaske? Väga lihtne: vasekaupmeest, kelle käest ma ostan, kutsutakse Corinthoseks. Mis muu siis veel on korintose vask, kui mitte see, mis tuleb Corinthose käest? Ärge arvake, et ma rumal olen! Ma tean väga hästi, kust see korintose vask pärit on: kui Ilion oli vallutatud, laskis Hannibal, va kaval mees ja suur võrukael, kõik vasest, kullast ja hõbedast kujud tuleriidale kanda ja pistis selle põlema; kõigest kokku saigi üks vasesegu. Nõnda siis võtsidki kullassepad seda segu ja valmistasid nappasid, liudasid ja kujukesi. Niiviisi ongi korintose vask tekkinud: kõigest kokku sai üksainus, ei see ega teine. Te andestate mulle, kui ma ütlen, et mina eelistan klaasi; see vähemalt ei haise. Ja kui ta katki ei läheks, siis meeldiks ta mulle kullastki rohkem; oma praegusel moel pole ta aga suuremat väärt. 51. Oli siiski üks meister, kes tegi klaaskarika, mis ei purunenud. Muidugi lasti ta oma kingitusega keisri juurde; ta tegi seal, nagu ulataks ta karikat keisrile, aga viskas selle hoopis kivipõrandale. Keiser kohkus muidugi koledasti. Klaassepp võttis karika maast üles – oli teine mõlkis nagu vasknõu -, tõmbas siis põuest väikese vasara ja seadis karika rahumeeli korda. Kui ta sellega valmis oli, arvas ta, et oligi Jupiteril hõlmast kinni saanud, eriti veel pärast seda, kui keiser küsis, et kas keegi teine veel tunneb niisugust klaasnõude valmistamise viisi. Aga võta näpust! Niipea kui ta oli ütelnud ei, käskis keiser tal pea maha raiuda. Sest kui see saladus oleks teatavaks saanud, siis poleks kuld nüüd enam kõntsagi väärt. 52. Hõbeda peale olen ma ka lausa maias. Suuri urnpeekreid on mul saja ümber: ühel on, kuidas Kassandra oma poegi tapab – surnud poisid lamavad seal nii, et neid võiks elusateks pidada. Siis on mul tuhat kõrvadega ohverdamisnõu, mis jättis mu patroonile Mummius; seal paneb Daidalos Niobet Trooja hobuse sisse. Hermerose ja Petraitese võitlused on mul ka pokaalidel, kõik hästi rasked. Oma teadmisi ei müü ma ära ühegi raha eest.” Kui ta seda oli ütelnud, pillas üks ori peekri maha. Trimalchio vaatas talle otsa ja ütles: “Kähku! Peksa ennast ise, oled igavene kobakäpp!” Poiss kiskus kohe suu viltu ja hakkas paluma, Trimalchio aga lausus: “Mis sa mind palud? Just nagu mina sulle midagi teeksin! Annan sulle nõu: palu iseenda käest, et sa enam niisugune kobakäpp ei oleks!” Lõpuks andis ta meie palvetele järele ja laskis poisi minema... Siis hüüdis Trimalchio: “Vesi välja, vein sisse!” Võtsime naljamehe teravmeelsuse aplausiga vastu, eelkõige Agamemnon, kes teadis, missuguste teenete eest uuesti peosöömingule kutsutakse. Saanud kiita, jõi Trimalchio muide järjest rõõmsamalt ja oli päris täis jäämas, kui ütles: “Kas siis keegi teist ei palu minu Fortunatat, et ta tantsiks? Uskuge mind: mitte keegi ei tõmba kordaksit paremini kui tema!”

Trimalchio

Ise tõstis ta käed pea kohale ja matkis näitleja Syrust, kõik orjad aga laulsid kooris: “Madeia, perimadeia!” Ta oleks ka ruumi keskele läinud, kui Fortunata poleks talle midagi kõrva sosistanud; ma usun, et ta ütles Trimalchiole, et niisugune veiderdamine ei lähe kokku tema väärikusega. Pole ma küll eales näinud sellist heitlikkust: nimelt kartis ta kord Fortunatat, kord jälle lõi välja tema enda loomus. 53. Selle tantsukihu lõikas lausa läbi sekretär, kes luges nagu “Acta diurnast” ette: “Seitsmendal päeval enne augusti kalende: Cumae mõisas, mis kuulub Trimalchiole, sündis kolmkümmend poissi ja nelikümmend tüdrukut. Põldudelt aitadesse veetud viissada tuhat külimittu nisu, välja õpetatud viissada künnihärga. Samal päeval: risti löödud ori Mithridates, kes rääkis häbematuid sõnu meie Gaiuse geeniuse kohta. Samal päeval: saadetud varakambrisse kümme miljonit sestertsi, kuna neid ei olnud võimalik kasu kandma panna. Samal päeval: tulekahju Pompeianuse aedades, alguse sai rentnik Nasta majast.” “Mis?” hüüdis Trimalchio. “Millal mulle Pompeianuse aiad ära osteti?” “Möödunud aastal,” vastas sekretär, “ja seepärast pole nad veel arvele võetud.” Trimalchio muutus vihast kahvatuks: “Kui mulle tulevikus veel mõisaid ostetakse ja kui ma sellest kuue kuu jooksul teada ei saa, siis keelan nende võtmise minu arvele.” Nüüd loeti ette valitsejate korraldused ja metsavahtide testamendid; nendes oli Trimalchio eriklausliga pärimisõigusest ilma jäetud. Seepeale tuli rentnike nimekiri; siis see, et keegi öövaht oli minema kihutanud oma vabakslastust naise, kui oli viimase tabanud saunamehe kambrist; ülemteener oli pagendatud Baiaesse ja üks varahoidja kohtulikule vastutusele võetud; oli peetud kohtuprotsess kahe kammerteenri tüli lahendamiseks. Viimaks tulid trikliiniumi ekvilibristid. Üks mage tohman võttis redelitega platsi sisse, käskis poisijõnglasel üles ronida ja ülemisel pulgal laulu saatel tantsu lüüa. Siis pidi ta veel läbi põlevate rõngaste hüppama ja hammastega ühe amfora üles tõstma. Seda kõike imetles Trimalchio üksipäini ja ütles, et see olevat tänamatu kunst. Üldse olevat siin ilmas ainult kaks asja, mida ta väga hea meelega jälgivat: ekvilibristid ja sarvepuhujad. Kõik muu – loomad ja muusika – olevat selge vastikus. “Ma ostsin endale komödiantide trupi,” ütles ta, “kuid ma lasen neil parem atellaane etendada, ja oma koori flöödipuhujal käskisin ladina viise mängida.” 54. Vaevalt oli ta seda ütelnud, kui poiss talle redelilt selga kukkus. Orjad tõstsid hädakisa ja külalised ei jäänud neist maha; muidugi mitte selle armetu inimesehakatise pärast – kõik oleksid hea meelega näinud, et ta oma kaela oleks murdnud -, vaid pidusöögi halva lõpu pärast; oleks tulnud ju võõrast surnut taga nutma hakata. Kui Trimalchio ise raskelt oiates ka oma käsivarre kohale kummardus, nagu oleks see viga saanud, jooksid kohale arstid, esimeste seas Fortunata, juuksed sassis ja peeker käes, ise kisendades: “Oh ma vaene! Oh ma õnnetu!” Poisike aga, kes redelilt alla oli kukkunud, sibas juba tükk aega meie jalgade vahel ringi ja palus halastust. Mul oli hästi paha tunne, et nende palvetega nagu janditatakse ja mingit ootamatust ette valmistatakse. Polnud ju veel meelest läinud see kokk, kes oli unustanud seal sisikonna välja võtmata. Nõnda siis hakkasin ma hirmuga trikliiniumis ringi vahtima, kas ei lükata läbi seina siia mõnda seadeldist, eriti veel siis, kui hakati rooskama orja, kes oli isanda vigastatud käsivarre ümber mähkinud valget villa, ja mitte purpurpunast. Mu kahtlus ei läinudki palju märgist mööda, sest karistuse asemel tuli hoopis Trimalchio korraldus poiss vabaks lasta, et keegi ei saaks ütelda, nagu oleks ori nii silmapaistvat meest vigastanud.

Trimalchio

55. Meie kiitsime toimunu heaks ja hakkasime vastamisi juttu puhuma sellest, missuguse kuristiku serval seisab kogu inimlik olemasolu. “Nii see on,” ütles Trimalchio, “sellest juhtumist ei tohi ilma pühenduskirjata mööda minna.” Ta nõudis endale kirjutustarbed ja ilma et oleks end mõtlemisega kaua vaevanud, luges meile ette: See, mida oodata eal ei võiks, tuleb vastu su ootust: kõigis me asjades peab meist kõrgemalt hoolt ju Fortuna. Sestap annagi, poiss, ette Falernuse vein! Pärast seda epigrammi hakkasime vestlema poeetidest ja tükk aega räägiti Traakia Mopsuse luule täiuslikkusest, kuni Trimalchio Agamemnonile sõnas: “Palun ütle, meister, mis vahe on sinu arvates Cicero ja Publiliuse vahel. Mina arvan, et üks oli osavama sõnaga, teine jällegi ausam. Kas võib ütelda veel paremini sellest: Luksuse lõugus raugeb Marsi kantsi võim. Su suulae rõõmuks sulus on nuumal paabulind, rüü seljas kuldseist sulgedest nagu Paabelis; su jaoks numiidi kanad, su jaoks on kabuna kukk. Ja toonekurgki, armas võõras kaugelt maalt, vaga-aulik pilbasjalgne klapertantsiatar, lind, talvel maapaos, suvise sooja kindel märk, tegi äsja pesa me lõtvuskatla keskele. Miks sulle pärleid kalleid, helmeid Indiast? Kas seks, et siis mere-ehteist keedes saaks matroon oma jalgu kiimas tõsta võõrail vooditel? Smaragdki milleks rohetav, kõrges hinnas klaas? Miks ihkad Karchedoni kive nii leekivaid? Kas seks, et sädeleks ausus neist juveelidest? Ons õige, et su naine, üll vaid õhkõrn loor, end alasti välja pakub uduses joonte häos? 56. Kuid missugust kunsti,” jätkas ta, “peame kõige raskemaks peale teaduse ja kirjatarkuse? Mina arvan, et arsti ja rahavahetaja oma. Arst peab teadma, mis on inimloomadel kõhus ja millal tuleb palavik. Ma ei salli neid küll raasugi, sest nad käsivad pahatihti mulle lahtisteid valmistada. Rahavahetaja peab aga läbi hõbeda vaske nägema. Kuid kõige tublimad on tummad loomad – härjad ja lambad: tänu härgadele saame leiba süüa, lambad aga seepärast, et nad oma villaga meist toredad isandad teevad. Oh häbematust! Mõni sööb lamba liha ja kannab veel tuunikat ka! Mesilasi pean ma aga jumalikeks loomakesteks; nad oksendavad mett, ehkki kõneldakse veel, et nad toovad seda Jupiteri käest. Seepärast nad aga nõelavad ka: igal pool, kus on magusat, leidub ka kibedat.” Trimalchio seadis end juba filosoofideltki leiba käest ära võtma, kui hakati karikaga loose ringi kandma; selle töö peale pandud ori luges kinkide nimed ette. “Kuritegelik hõbe!” – kohale toodi sink, mille peale olid pandud äädikanapakesed. “Kuklapadi!” – pakuti tükk kaelaliha. “Tagantjärele-tarkus ja laim!” – anti soolakuivik ja varda otsas õun. “Murulauk ja virsikud!” – saadi nuut ja nuga. “Varblased ja kärbsetapja!” – kuivatatud viinamarjad ja atika mesi. “Peosöögi ja kohtuskäimise riided!” – saadi kook ja kirjutustahvlid. “Toru ja tallukas!” – toodi jänes ja taldkala. “Mureen ja kirjatäht!” – saadi konna külge seotud hiir ja kimp peete. Me naersime kaua. Oli lõpmata palju seesugust, mis mul meelest on läinud.

Trimalchio

57. Kuna liiga vabade kommetega Ascyltos, käed taeva poole, kõike seda pilas ja naeris nii, et pisarad silmis, sai üks Trimalchio kaasvabakslastuist, kes minu kõrval lebas, vihaseks ja ütles: “Mis sa naerda, lambapea! Nagu näha, ei meeldi sulle meie isanda lai joon. Küllap sa oled rikkam ja harjunud paremini pidutsema! Õnn, et mul siin see koht on; kui ma tema kõrval lebaksin, oleksin ma ta määgimisele juba lõpu teinud. Peenike frukt tõesti, kes irvitab teiste üle! Niisugune kodutu ööhulgus, kes pole isegi omaenda kust väärt! Ühesõnaga: kui ma talle ringi ümber kuseksin, siis ta ei teaks, kuhu põgeneda. Herculese nimel! Mul läheb harva meel äkki palavaks, kuid pehme liha sees just vaglad sigivadki. Tema naerab! Mis teda siis naerma ajab? Teda ei olekski nagu isa teinud, vaid hoopis puhta kulla eest ostnud. Ah sina oled rooma ratsanik! Noh, mina olen jälle kuningapoeg. “Mispärast sa siis ori olid?” küsid sina. Seepärast, et ma ise vabatahtlikult orjusesse läksin ja et mulle meeldis rohkem Rooma kodanik kui tribuudimaksja kuningas olla. Nüüd aga elan ma loodetavasti nii, et ma kellelegi naljanumbriks ei ole. Ma olen inimene inimeste hulgas, kõnnin püstipäi. Mitte kellelegi pole ma ainsatki assi võlgu. Mitte kunagi pole ma kohtu all olnud. Mitte keegi pole mulle foorumil ütelnud: “Maksa ära see, mis sa mulle võlgu oled!” Olen ostnud endale paar maatükikest ja soetanud nodigi. Ma toidan kahtekümmend kõhtu ja peale nende veel koera. Ostsin vabaks orjatari, oma kaaslase, et keegi enam ta külge oma käsi ei pühiks. Vabaduse eest maksin ma tuhat teenarit, seeviriks tehti mind aga ilma raha nõudmata. Ma loodan nii surra, et mul surnuna poleks tarvis punastada. Sinul on aga vist nii palju tööd, et pole aega ringigi vaadata? Teiste juures näed sa isegi täi ära, enda juures aga ei pane lutikat tähele. Üksnes sulle paistame meie naeruväärsed. Näe, seal on su õpetaja, aastates mees, temale me meeldime. Sina, tattnina, kes sa ei oska mää ega möö ütelda, oled üks sauene pott, või õigemini ligunenud rihm: vedelam, kuid mitte parem. Ole sina rikkam! Söö või kaks korda päevas hommikust ja kaks korda lõunat! Mina pean rohkem lugu oma heast nimest kui rikkusest. Ühesõnaga – kas keegi on minu käest kahekordselt nõudnud? Nelikümmend aastat olen ma orjanud; siiski ei saanud keegi aru, kas ma olin ori või vaba mees. Sasipäise poisijõnglasena tulin ma sellesse linna; basiilikat polnud tollal veel ehitama hakatudki. Mina aga püüdsin kõigest hingest meele järele olla oma isandale, suursugusele ja lugupeetud mehele, kelle sõrmeküüski oli rohkem väärt kui sina kõigega kokku. Eks leidunud majas neidki, kes tahtsid mulle küll siin, küll seal jalga taha panna, kuid, olgu kiidetud mu geenius, - välja ujusin! See on juba tõeline võidutasu! Kuid sündida vabana on niisama lihtne nagu ütelda: “Tule siia!” Noh, mis sa nüüd jõllitad nagu kits herneid?” 58. Pärast seda juttu pahvatas ka Giton, kes mu jalgade juures seisis ja end juba kaua tagasi oli hoidnud, siivutult naerma. Kui Ascyltose vastane seda märkas, suunas ta oma pragamise poisi pihta: “Ah sina, ah sina ka naerad, sa karvane sibul! Hõissa saturnaalid! Palun väga, kas praegu on detsembrikuu? Millal sa oma kahekümnendiku ära maksid? Mis parata! Oh sa ristile naelutatud verukas, kaarnaroog! Küll ma hoolitsen, et Jupiteri viha sind tabaks, ja toda su isandat, kes sind ei kantselda! Saagu mu kõht leiba täis, samuti kui ma seda oma kaasvabakslastule soovin; muidu oleksin ma otsekohe ja siinsamas sinuga arved õiendanud! Meil on hea olla, ainult mitte neil narridel, kes sind kantseldada ei oska. Tõsijutt, milline on isand, selline on ka ori. Ma hoian ennast suure vaevaga vaos; ma ei ole loomu poolest keevaline, aga kui ma hoogu satun, siis pole mulle oma emagi kahte assi väärt. No olgu, küllap me veel mujalgi kohtume, sina rott, igavene mullamugul! Ma ei taha enam olla mina ise, kui ma su isandast aganaid ei tee! Ja sinule ma juba ei halasta, Herculese nimel, kutsu või Olümpose Jupiter appi! Küll ma selle eest hoolitsen, et ei aita sind su vaksapikkused lokid ega

Trimalchio

su kaheassine isand! Täitsa tõsi, küll sa mulle hamba alla satud! Kui ma ennast vähegi tunnen, siis jätad sa oma naeru, olgu sul või kullast habe! Küll ma vaatan, et Athena viha sind tabaks, ja ka toda meest, kes sust niisuguse kamandaja on teinud. Mina ei ole õppinud geomeetriat, kriitikat ega muud totrust, kuid suuri tähti ma tunnen ja oskan protsenti välja arvutada nii metalli, kaalu kui ka raha puhul. Ühesõnaga: mina ja sina, kui sa tahad, teeme väikese kihlveo! Tule lagedale! Mina panen oma raha siia. Näed kohe, et su isa on sinu peale asjata raha kulutanud, mis sest, et sa isegi kõnekunsti tunned. Pane tähele: “Mis see on meil: pikku sirgun, laiu laiun? Mõistata!” Ma seletan sulle veel: see, mis meist välja läheb, aga kohalt ei liigu? Mis see on, mis meist välja paisub ja jälle väikeseks muutub? Noh! Jooksed, jõllitad ja rabeled nagu hiir ööpotis. Niisiis ole vait ja ära tüüta endast väärikamat inimest, kelle jaoks sind üldse olemaski pole. Või arvad sa, et ma midagi pean nendest kollastest sõrmustest, mis sa oma armukese tagant sisse oled vehkinud? Armuline Occupo! Läheme foorumile ja hakkame raha laenuks küsima: siis sa saad juba näha, et minu raudsõrmusel on usaldust. Häh! Tore loomake, see märg rebane! Õitsegu mu ära ja surgu ma nõnda, et inimesed mu surmagi kadestavad, üksnes siis, kui ma sind igal pool olen taga ajanud, nii et kas või tooga tükkideks! Ja see on ka kena mees, kes sulle seda värki õpetab! Lollpea on ta, mitte õpetaja! Meie õppisime omal ajal teisiti. Õpetaja ütles ikka: “On teil kõik korras? Otseteed koju! Hoidke, et te ringi ei vahi! Vaadake, et te vanematele inimestele häbematusi ei ütle!” Praegu on aga selge segadus; keegi pole kahte assigi väärt. Mina aga, nagu sa mind siin näed, tänan jumalaid oma oskuste eest.” 59. Ascyltos valmistus juba sellele sõimuvalingule vastama, kuid Trimalchio, kes oli oma kaasvabakslastu ilukõnest mõnu tundnud, ütles: “Jätke see tülitsemine! Olge parem lahkemad! Ja sina, Hermeros, halasta noormehele! Tema veri keeb, ole sina targem! Niisugustes asjades võidab alati see, kes järele annab. Kui sa veel paras kikas olid, eks siis sina ka: kikerikii! – ja polnud sinulgi aru peas. Kõige parem, oleme eeskätt jällegi rõõmsad ja vaatame homeriste!” Jalamaid tuli sisse näitetrupp, tagudes odadega vastu kilpe. Trimalchio ise võttis padjal istet, ja kui homeristid kreekakeelsetes värssides rääkima hakkasid – muidugi oma tavalisel väljakannatamatul viisil – hakkas ta valjul laulval häälel ladinakeelsest raamatust ette lugema. “Kas teate, mis tükki nad mängivad?” küsis ta, kui vaikust tehti. “Elasid kord kaks venda, Diomedes ja Ganymedes. Neil oli õde Helena. Agamemnon röövis selle ära ja sokutas Dianale ühe hirve. Nõnda nüüd Homeros räägibki, kuidas troojalased ja parentumlased omavahel sõda pidasid. Tema, Agamemnon, tuli teadagi võitjaks ja andis oma tütre Iphigeneia Achillesele naiseks. Seepärast ongi Aiax hulluks läinud; ta selgitab teile kohe asjaloo ära!” Kui Trimalchio need sõnad olid ütelnud, tõstsid homeristid kisa ja orjade saginas kanti umbes kakssada naela kaaluval liual sisse terve hautatud vasikas, kellel muide oli kiiver peas. Selle kannul tuli Aiax ja raius paljastatud mõõgaga, nagu oleks ta hull; vehkides kord siia-, kord sinnapoole, korjas ta lihatükke mõõga otsa ja jagas vasika hämmastunud külalistele. 60. Me ei saanud neid peenikesi kunsttükke kuigi kaua imetleda, sest korraga hakkas laetahveldis raksuma ja kogu trikliinium värises. Ehmunult hüppasin ma püsti: kartsin, et laest laskub alla mõni köietantsija. Niisama hämmastunult pöörasid teisedki külalised oma pilgud üles ja ootasid, mida uut meile taevast kuulutatakse. Ja ennäe! Tahveldis tõmbus kõrvale ja alla lasti tohutu suur võru, just nagu vägevalt aamilt maha võetud; selle võru küljes rippusid aina kuldpärjad ja alabastrist salvitopsid. Kui meid kästi see kõik kingituseks võtta, heitsin ma pilgu söögilauale...

Trimalchio

Juba oli kohal serveerimislaud suure hulga kookidega; keskel seisis pagari küpsetatud Priapos, kes hoidis oma suures süles tavalise kombe kohaselt igasuguseid puuvilju ja viinamarjakobaraid. Me sirutasime oma käed liiga ahnelt selle luksuse järele ja nüüd tõi uus meelelahutus korrapealt tagasi meie lõbususe. Nimelt hakkas kõigist neist kookidest ja puuviljadest vähimagi puudutuse peale purskama safranivee jugasid ja vastumeelset vedelikku sattus isegi näole. Me arvasime, et selle rituaalse veega piserdatud roog peab püha olema, ajasime endid rohkem püsti ja hüüdsime: “Elagu Augustus, isamaa isa!” Et ka veel pärast seda austusavaldust mitmed külalised puuvilju rahmasid, siis täitsime meiegi nendega oma salvrätikud; mina olin eriti agar, sest mulle paistis, et ühestki kingitusest pole küllalt Gitoni põue täislaadimiseks. Sellal olid sisse tulnud kolm poissi valgetes, vööga üles seotud tuunikates. Kaks neist asetasid lauale kapslitega ehitud laaride kujud, kolmas kandis ohvrikarikaga veini ringi ja hüüdis: “Armulised jumalad!” Trimalchio tähendas, et esimest poissi kutsutakse Cerdoks, teist Felicioks ja kolmandat Lucrioks. Kuna kõik olid juba suudlemas Trimalchio portreed, häbenesime meiegi seda tegemata jätta. 61. Pärast seda, kui kõik olid talle head tuju ja tugevat tervist soovinud, pöördus Trimalchio Nicerose poole ja ütles talle: “Muidu oled sa pidudel alati väga lõbus; ma ei tea, miks sa täna nii vaikne oled ja piiksugi ei tee? Ma palun sind, tee mulle seda rõõmu ja jutusta midagi niisugust, mis sinuga tõesti juhtunud on!” Sõbra lahkusest liigutatud Niceros ütles: “Ärgu näkaku mul ühegi äriga, kui ma juba hulk aega rõõmu pärast ei hüppa, nähes sind niisugusel järjel olevat! Niisiis olgu aga lusti ja rõõmu, ehkki ma neid õpetatud mehi kardan, et nad minu üle naerma hakkavad. Aga olgu peale! Ma jutustan siiski. Ega see mul tükki küljest võta, kui mõni naerab! Parem naerdagu, kui pilgatagu.” Nende sõnade peale alustas ta järgmist lugu: “Kui ma alles ori olin, elasime ühel kitsal põiktänaval; nüüd on seal Gavilla maja. Seal ma, ju siis jumalad nii tahtsid, hakkasin armastama kõrtsmik Terentiuse naist; küllap te tundsite seda Melissat Tarentumist, hiiglama kena paksuke. Aga Herculese nimel! Ma ei hoidnud seda naist ei lihahimu ega armuasjade pärast, vaid rohkem seepärast, et tal oli nii hea süda. Kui ma temalt midagi palusin, ei ütelnud ta mulle kunagi ära; kui ta teenis assi, sain mina poole endale. Kõik, mis mul oli, andsin ma tema kätte hoiule ja mitte kunagi ei saanud ma petta. Tema elukaaslast tabas viimane tunnike maal mõisas. Küll ma siis mõtlesin edasi-tagasi, kas või nui neljaks, kuidas temakese juurde pääseda. Aga eks te tea: kitsikuses leitakse sõbrad üles. 62. Juhuslikult oli mu isand just Capuasse läinud mingit trääni müüma. Ma kasutasin juhust ja rääkisin augu pähe ühele meie üürnikule, et ta mind viis miili saadaks. Too aga oli sõdur, tugev nagu Orcus. Me asusime teele juba esimese kukelaulu ajal; kuu säras nii heledalt, nagu oleks keskpäev. Jõudsime haudade juurde. Mu kaaslane hakkas vastu hauasambaid oma asja õiendama, mina võtsin laulu ümisedes istet ja lugesin hauasambaid kokku. Kui ma siis pilgu oma kaaslase poole viskasin, oli see enda ihualasti võtnud ja kõik oma riided maanteele laotanud. Mul jäi hing kinni, ehmatasin enda päris surnuks. Tema aga kuses oma riietele ringi ümber ja muutus korrapealt hundiks. Ärge arvake, et ma nalja teen! Ma ei pea ühtegi varandust

Trimalchio

nii suureks, et selle eest valetama hakata. Aga mis ma nüüd rääkisingi – niipea kui ta oli hundiks muutunud, pistis ta ulguma ja lippas metsa. Ma ei saanud esiotsa arugi, kus ma olen; siis aga läksin ta riiete juurde, et neid maast üles tõsta: need olid kiviks muutunud! Kui keegi on kunagi hirmust poolsurnud olnud, siis olin see mina. Ometi tõmbasin ma mõõga ja raiusin tee peal igat varju, kuni jõudsin oma kallima maja juurde. Astusin sisse nagu koolja, peaaegu oleksin hinge heitnud: higi jooksis mul harusid mööda alla, silmades oli surmatarretus; vaevalt et ma sellest üldse kunagi toibun. Minu Melissa imestas, et ma nii hilisel ajal ringi kõnnin, ja ütles: “Oleksid sa varem tulnud, siis oleksid meid vähemalt aidata saanud. Hunt, tead, tungis mõisa ja tõmbas kõikidel loomadel kõrid maha nagu lihunik. Naeru polnud tal aga kauaks, mis sest et ta minema pääses: üks meie ori virutas tal odaga kaelast läbi.” Niipea kui ma seda kuulsin, ei saanud ma enam sõba silmale, aga valge päevaga putkasin meie Gaiuse majja nagu peksasaanud kõrtsmik. Jõudnud hiljem sinna kohta, kus riided kiviks olid muutunud, ei leidnud ma muud midagi kui verd. Kui ma aga koju sain, lamas meie sõdur asemel nagu härg ja arst ravitses ta kaela. Ma taipasin, et ta käis libahundiks, ja sellest peale ei suutnud ma temaga koos enam suutäitki leiba võtta, kas löö või maha. Arvaku sellest loost teised, mida nad tahavad; kui ma aga luiskan, siis kandku teie geeniused mu peale viha!” 63. Me kõik olime imestusest lausa rabatud ja Trimalchio lausus: “Jutt oli sul hüva, kuid kindel, mis kindel: mul tõusid juuksed püsti, sest ma tean, et Niceros ei aja tühja plära; ta on läbilõhki tõsine mees, ei ole lobasuu. Mina võin teile aga ka õudsest asjast jutustada, see on uskumatu nagu eesel katusel. Kui mul veel juuksed peas olid – ma olen poisipõlvest naudingurikast elu elanud – suri üks meie isanda lemmikuid, tõeline pärl, Herculese nimel! Ilus poiss, täiuslik igas suhtes. Kui siis ema-õnnetuke teda taga itkes ja meie hulgakesi suures kurvastuses olime, pistsid nõiad korraga klähvima: justkui koerad oleksid jänest taga ajanud. Meil oli seal kah üks kapadooklane, pikk julge poiss, kellel palju jõudu oli: tema jaksas vihase härjagi maast lahti tõsta. See mees tõmbas südilt mõõga, mässis endal hoolikalt rüü vasaku käe ümber, tormas uksest välja ja torkas ühel eidel mõõgaga kerest siitkohalt läbi – olgu kaitstud mul see koht, mida ma puudutasin! Me kuulsime oigamist, aga et mitte valetada, siis – neid nõidu endid me ei näinud. Meie vennike aga tuli tuppa tagasi ja viskas enda asemele pikali; kogu keha oli tal täis siniseid vorpe, just nagu oleks teda piitsaga pekstud; teda oli ju puudutanud kurja käsi. Meie panime ukse kinni ja läksime tagasi oma töö juurde. Kui ema oma poja surnukeha tahtis emmata, katsus ta teda ja leidis eest õlgedest tehtud pundi. Sellel polnud ei südant ega sisikonda, polnud seal mitte midagi: tähendab, nõiad olid poisi juba ära viinud ja õlgedest nuku asemele pannud. Ma palun teid, te peate uskuma! On olemas sihukesi paljuteadjaid eitesid, öiseid nõiamoore, ja nemad pööravadki kõik pea peale. Muide, too pikk poiss ei saanudki pärast seda oma õiget ihuvärvi tagasi, vaid läks hoopis hulluks ja suri mõne päeva pärast.” 64. Me imestasime ja jäime ühtlasi ka uskuma; suudelnud söögilauda, palusime öiseid nõiamoore, et nad selleks ajaks koju jääksid, kui me söömingult tagasi läheme. Ja tõepoolest näis mulle nüüd, et põleb hoopis rohkem lampe ja et kogu trikliinium on nagu muutunud, kui Trimalchio ütles: “Kuule, Plocamus, miks sina midagi ei jutusta? Miks sa meile seda rõõmu teha ei taha? Sa oled ju alati lõbusam olnud, kenasid kahekõnesid esitanud ja laulegi lisanud. Oh häda, häda! Läinud olete, magusad viigimarjad!”

Trimalchio

“Jah,” ütles Plocamus, “sellest saadik kui mind podagra vaevab, veereb mu eluvankrike allamäge. Kui ma aga alles noormees olin, pidin ma laulmisest peaaegu kopsuhaigeks jääma. Ja mis puutub tantsimisse, deklameerimisse ja miimidesse – kes sai mulle vastu? Ainuüksi Apelles!” Seepeale pani ta käe suu ette ja susistas mingisugust jõledust, mis tema kinnitust mööda pidi kreeka laul olema. Kui Trimalchio ise oli pasunapuhujat matkinud, pöördus ta oma lemmiku poole, keda ta Croesuseks kutsus. Parajasti mässis see jäledate hammastega rähmsilmne poiss mustale eemaletõukavalt rammusale koeralitale rohelist linti ümber, pani siis asemele poolnäritud leiva ja üritas iivelduse tõttu vastu punnivat looma veelgi nuumata. Seda nähes tuli Trimalchiole ta kohustus meelde ja ta käskis Scylaxi, “maja ning pere kaitsja”, kohale tuua. Viivitamatult toodigi sisse hiiglasuur ketikoer, ja kui väravavaht sellele jalahoobiga meelde oli tuletanud, et ta maha heidaks, seadiski peni enda söögilaua ette siruli. Trimalchio viskas talle tüki saia ja ütles: “Minu majas ei armasta mind keegi rohkem.” Croesus sai pahaseks, et isand Scylaxit nii ülemäära kiitis, pani oma koeralita põrandale ja hakkas teda ketipeni kallale ässitama. Scylax, nagu see koeral ikka kombeks, täitis ülivastiku haukumisega kogu trikliiniumi ja oleks Croesuse Margarita äärepealt tükkideks kiskunud. Lärm ei piirdunud aga koerte purelemisega; söögilaua peale kukkunud kandelaaber lõi kõik kristallnõud kildudeks ja pritsis mõningaid külalisi tulise õliga. Et ei arvataks, et see kahju talle midagi tähendab, suudles Trimalchio poissi ja käskis tal endale kukile ronida. Too ei hakanud aega viitma: kasutanud ratsutamisvõimaluse ära, tagus ta Trimalchiole järjest täie käega vastu õlgu ja karjus naerdes: “Põsk, põseke, palju siin on?” Mõnda aega koormat kandnud, käskis Trimalchio karikatäie veini segada ja jagas joomaaega kõikidele orjadele, kes meie jalgade juures istusid, kuid lisas tingimuse: “Kui mõni ei taha, siis vala vein talle pähe. Päeva ajal olen ma range, nüüd aga lustilik.” 65. Sellele heldemeelsusele järgnesid hõrgutised, millele mõtleminegi – võite mind uskuda – mulle vastik on. Nimelt pakuti rästaste asemel ringi nuumkanu ja täidisega hanemune, ja Trimalchio käis meile söögiga peale nagu uni, kinnitades, et kanadest on kondid välja võetud. Just sel ajal koputas trikliiniumi uksele liktor, ja sisse astus üks valgeid riideid kandev joomavend suure kaaskonna saatel. Tema majesteetlikust välimusest kohutatuna arvasin, et tulija on preetor. Nii ma siis üritasin end püsti ajada ja paljajalu põrandale astuda. Agamemnon naeris mu hirmu üle ja ütles: “Rahune maha, tohman! See on ju Habinnas, seevir, seesama kiviraidur, keda väga heaks hauasambameistriks peetakse.” Sellest jutust kinnitust saanud, najatasin jälle küünarnukile ja vaatasin sisenevat Habinnast suure imetlusega. Ta oli juba vintis ja hoidis kätega oma naise õlgade ümbert kinni; teda koormas hea hulk pärgi ja laubalt nõrgus tal silmadesse lõhnasalvi. Istet võttis ta aukohal ning nõudis jalamaid veini ja sooja vett. Tema lustlikust tujust nakatatud Trimalchio küsis endale samuti kopsakama peekri ja päris Habinnaselt, kuidas teda külas vastu oli võetud. “Meil ei puudunud midagi peale sinu,” kostis Habinnas, “minu süda oli ju kogu aeg siin. Muidu aga – Herculese nimel – oli kõik suurepärane. Scissa korraldas vägevad peied oma orjale-õnnetukesele, kelle ta pärast surma oli vabaks lasknud. Kuid mina arvan, et tal tuleb suuri lisakulutusi vabakslaskmismaksu sissenõudjate juures; surnu hinnatakse tervelt viiekümne tuhande sestertsi peale. Aga muidu oli kõik väga tore; mis sest, et me pidime joogist poole tema luukeste peale kallama.”

Trimalchio

66. “Aga mis tele seal peosöögil ka anti?” küsis Trimalchio. “Kohe ütlen, kui suudan,” vastas Habinnas, “minul on ju nii hea mälu, et sageli läheb mul isegi oma nimi meelest ära. Esimeseks roaks oli meil igatahes vorstidega pärjatud siga, ümberringi väiksemad vorstid ja suurepäraselt valmistatud kanarupskid, siis muidugi peedisalat ja omaküpsetatud leib, mida ma pean saiast hoopis paremaks; see annab ka jõudu, ja kui ma asjale lähen, pole mul tarvis ähkida. Järgmiseks roaks oli külm juustukook, ja veel suurepärase kuuma hispaania meega üle valatud. Nõnda pistsin ma kookigi päris tublisti, mett ma aga lausa vihtusin. Kõrvale anti herneid ja ube, pähkleid, niipalju kui süda lustis, ja igaühele üks õun. Mina võtsin endale kaks – näe, siin salvrätiku sees nad on -, sest kui ma oma orjaneiukesele midagi ei vii, saan ma sõimata. Ah jaa, mu naine tuletab mulle seda meelde: siis toodi meile ette karukints, ja kui mu Scintilla seda ettevaatamatult maitses, pidi ta äärepealt oma sisikonna välja köötsima. Mina seevastu keerasin seda üle naela kinni, see maitses just nagu metssea liha. Ja kui karu õgib inimest, no kuulge, kui palju suurem õigus on siis veel inimesel karu õgida! Lõpuks anti meile veel pehmet juustu, marjamahla ja üks tigu igaühele; siis hakkrupskeid, maksatükikesi kausikestes, täidetud muna, naereid ja sinepit ja üks täispasandatud liud – oh sa raisk! Ringi kanti veel ühte anumat äädikas oliividega, milles mõned häbitult kolm kamalutäit kahmasid. Singi saatsime muide tagasi. 67. Kuid palun ütle mulle, Gaius, mispärast ei ole laua ääres Fortunatat?” “Sa ju tunned teda,” sõnas Trimalchio. “Kuni ta pole hõbedat paigale pannud ega toidujäänuseid orjadele jaganud, ei võta ta endale vettki suhu.” “Noh,” vastas Habinnas, “kui tema kohale ei tule, siis lasen ma jalga.” Ta hakkas end püsti kangutama, kuid Trimalchio märguande peale hüüdsid kõik orjad neli korda ja rohkemgi Fortunatat. Ja Fortunata tuligi, vöötatud rohekaskollase vööga nõnda, et rüü alt paistsid kirsspunane tuunika, jalavõrud ja kullaga tikitud valgest nahast kingad. Kui ta oli higirätikuga, mida ta kaela ümber kandis, oma käed kuivaks hõõrunud, seadis ta end samale asemele, kus lesis Habinnase naine Scintilla, ja suudles seda; viimane lõi käsi kokku ja hüüdis: “Ah saab sindki näha!” Siis jõuti selleni, et Fortunata oma lihavate käsivarte ümbert käevõrud maha võttis ja neid imetlevale Scintillale näha pakkus. Lõpuks võttis ta ära ka jalavõrud ja kuldse juuksevõrgu, mille ütles olevat kõige puhtamast kullast. Trimalchio märkas seda, käskis kõik tema ehted kohale tuua ja ütles: “Vaadake neid naisterahva jalapakke! Niimoodi meid, lollpäid, paljaks röövitakse. Nende kaal peab kuus ja pool naela olema. Minul endal on aga üks kümnenaelane käevõru, mis on tehtud Mercuriuse tuhandendikust.” Et me teda valetajaks ei peaks, laskis ta lõpuks kaalud tuua ja peale käevõru ringiulatamise selle raskuse järele proovida. Parem ei olnud ka Scintilla, kes tõmbas endal kaelast kuldkapsli, mida ta Õnnetoojaks kutsus. Siis otsis ta välja kaks kõrvarõngast, laskis neid omakorda Fortunatal imetleda ja ütles: “Sellest, mis mulle mu isand on kinkinud, pole kellelgi paremat.” “Mis?” ütles Habinnas. “Sa ju pressisid minult välja, et ma ostaksin sulle need klaasist oad. Tõepoolest, kui mul tütar oleks, ma lõikaksin tal kõrvad maha. Kui naisi ei oleks olemas, siis peaksime meie seda kõike rämpsuks; nüüd on see aga niisama enesestmõistetav nagu see, et jood külma ja kused kuuma.” Solvunud naised kihistasid vahepeal isekeskis naeru ja vahetasid purjus suudlusi; üks heietas oma majaemandatublidusest, teine oma mehe ükskõiksusest ja poistehimust. Sellel kui nad

Trimalchio

teineteisel kaelas rippusid, oli Habinnas end märkamatult püsti ajanud; korraga haaras ta Fortunatal jalgadest kinni ja viskas ta asemele. “Uih! Aih!” kiljus too, sest tuunika oli tal ülespoole põlvi eksinud. Peitnud end Scintilla sülle, kattis ta häbipunast lõõmava näo higirätikuga. 68. Pärast väikest vaheaega, kui Trimalchio oli käskinud laua uuesti katta, viisid orjad kõik toidud ära ja tõid uued asemele. Nad puistasid põrandale safrani ja kinaveriga segatud saepuru ja – seda polnud ma varem kunagi näinud – peeneks jahvatatud vilgukivi. Samas ütles Trimalchio: “Mulle aitab senistest toidukäikudest, kuid teie jaoks on veel teisigi roogasid. Kui sul midagi maitsvat on, siis too aga siia!” Samal ajal hakkas Aleksandriast pärinev ori, kes sooja vett ulatas, ööbikulaulu matkima, mispeale Trimalchio hüüatas: “Midagi muud!” Ja algaski teine lugu. Ori, kes istus Habinnase jalgade juures, hakkas äkki – ma usun, et oma isanda käsu peale – kõlava häälega deklameerima: Sel ajal kesk avamerd Aenease laevad ju jõudnud... Ealeski pole mu kõrvu piinanud nii kole hääl: peale selle et ta barbaarseid eksitusi tehes häält tõstis ja langetas, pistis ta omalt poolt selle kisa sekka värsse atellaanidest, nii et mulle esimest korda elus isegi Vergilius vastikuks läks. Kui ta lõpuks lakkas, plaksutas Habinnas siiski ja ütles: “Ta pole kunagi õppinud, aga mina harisin teda sellega, et saatsin ta turukubjaste juurde. Ja nüüd ei ole tal ühtegi võrdset, ükspuha kas ta matkib muulaajajat või turukubjast. Ta on üldse kole andekas: ta on kingsepp, kokk ja pagar ühes isikus – iga muusa võib teda omaks pidada. Kuid tal on küljes kaks viga, ja kui tal neid poleks, siis oleks ta täiesti täiuslik: ta on nimelt ümber lõigatud ja ta norskab. Et ta kõõrsilm on, sellest pole mitte midagi, Venus vahib ju ka niiviisi. Seepärast ei jõua see poiss ka suud pidada ja ta silmad seisavad vaevu kunagi paigal. Ma ostsin ta kolmesaja teenari eest.” 69. Tema jutu katkestas Scintilla, kes ütles: “Sa ei ole veel rääkinud selle orjalontruse kõikidest oskustest: kupeldaja on ta! Aga küll ma hoolitsen, et ta häbimärgi saab!” Trimalchio naeris ja ütles: “Sellest tunnen ma ära kapadooklase: tema ennast juba ise alt ei vea. Ja Herculese nimel – mina kiidan selle heaks! Pärast surma ei hüvita meile seda värki enam mitte keegi. Aga sina, Scintilla, ei tohi nii armukade olla! Võid mind uskuda, ka meie tunneme teid! Tabagu mind välk, kui see tõsi ei ole, et ma ise ka oma perenaisele ühtevalu keppi andsin, nii et koguni isand mind kahtlustama hakkas; ja seepärast saatiski ta mu maale. Kuid vaiki, keel; ma annan sulle leiba!” See orjavõrukael tegi näo, nagu oleks ta kiita saanud, tõmbas põuest savilambi ja matkis üle poole tunni pasunapuhujat, kusjuures Habinnas sõrmega alahuult pinistades teda saatis. Lõpuks läks ta veel ruumi keskele ja matkis algul pillirootükkidega põristades flöödipuhujat, siis jälle etendas muulaajajat, mantel seljas ja piits peos. Viimaks kutsus Habinnas ta enda juurde, suudles teda, ulatas talle joogipoolist ja ütles: “Väga tore, Massa, ma kingin sulle paari saapaid!”

Trimalchio

Sellel piinamisel polekski lõppu tulnud, kui poleks lauale kantud viimane roog: kuivatatud viinamarjade ja pähklitega täidetud nisujahust rästad. Nendele järgnesid küdooniaõunad, millesse olid torgatud okkad, et nad meenutaksid siile. See kõik oleks olnud ju talutav, kui ta veel koletuslikumat rooga poleks käiku lasknud; olime valmis pigem nälga sureme kui seda puutuma. Kui see oli lauale asetatud – meie arvasime, et on tegemist nuumhanega – mille ümber on seatud kalad ja igasugused linnud -, ütles Trimalchio: “Sõbrad, kõik see, mida te siin enda ees näete, on tehtud ühest tükist.” Mina kui kõige arukam mees taipasin kohe, mis asi see on. Vaatasin Agamemnonile otsa ja ütlesin: “Ma imestaksin, kui see kõik polekski roojusest või vähemalt savist tehtud. Roomas olen ma saturnaalide ajal seesuguseid roogade jäljendusi näinud.” 70. Ma ei jõudnud veel lõpetada, kui Trimalchio ütles: “Nii tõesti kui ma tahan kosuda varanduslikult ja mitte kehakaalult, on kõik selle teinud sealihast mu kokk. Võrratult väärtuslik inimene! Kui sa tahad, siis teeb ta seamaksast kala, pekist metstuvi, singist turteltuvi, reietükist kana. Ja seepärast – muidugi tänu minu nupukusele – on pandud talle kõige kaunim nimi: teda kutsutakse Daidaloseks. Et ta nii tubli poiss on, siis tõin ma talle Roomast kingituseks Noricumi rauast noad.” Kohe laskis ta noad kohale tuua, silmitses ja imetles neid. Ka meile andis ta võimaluse nende vahedust oma põsel proovida. Ootamatult tuli sisse kaks orja, kes käitusid nii, nagu oleksid nad basseini ääres tülli läinud; vähemalt rippusid mõlemal veel praegugi kaelas amforad. Kui Trimalchio tülitsejate vahel õigust hakkas mõistma, ei võtnud kumbki tema arvamust kuulda ja vastamisi löödi teineteise amforad kepiga puruks. Rabatud purjus orjade häbematusest, vahtisime võitlejaid üksisilmi ja märkasime, et katkistest amforatest pudeneb välja austreid ja vähikesi; need korjati kokku ja orjapoisike kandis nad liuaga ringi käies külalistele ette. Teravmeelne kokk oli nende peenustega võrdsel tasemel: nimelt tõi ta hõbedasel pannil tigusid ja laulis ise vastiku väriseva häälega. Häbi on jutustada sellest, mis järgnes. Mingi ennekuulmatu kombe kohaselt tõid pikajuukselised poisid suure hõbevaagnaga salvi ja hõõrusid sellega külaliste jalad sisse, kusjuures nad enne meil sääred ja pöiad lillevanikutesse mässisid. Seejärele valati hea hulk sedasama salvi veinianumatesse ja lampidesse. Juba hakkas Fortunata tantsida tahtma, juba plaksutas Scintillagi rohkem käsi kui lobises; Trimalchio aga ütles: “Ma luban, Philargyrus, ja ka sina, Cario, mis sest, et sa kuulus roheliste pooldaja oled: ütle ka oma kallimale, Menophilale, et võtku platsi!” Mida sellele enam lisada? Orjapere hõivas nüüd kogu trikliiniumi, nii et meid asemetelt peaaegu maha tõugati. See on mul küll meeles, et kokk, kes seast hane oli teinud, oli minu kõrval ja lehkas soustidest ja vürtsidest. Ta ei leppinud sellega, et ta laua ääres lebas, vaid hakkas kohe traagik Ephesust matkima ja üritas siis oma isandaga selle peale kihla vedada, et järgmistel võiduajamistel kuulub esimene võidupalm rohelistele. 71. “Sõbrad,” ütles sellest nägelemisest elevusse sattunud Trimalchio, “ka orjad on inimesed ja nemad on samuti emapiima joonud, ehkki neid kuri saatus on tabanud. Sellest hoolimata, käigu mu käsi hästi, rüüpavad nad varsti vabaduse vett. Ühesõnaga: oma testamendis lasen ma nad kõik vabaks. Philargyrusele pärandan veel maatüki ja ta voodikaaslase, Cariole üürimaja, kahekümnendiku väljaostusummast ning toreda voodi. Fortunata teen ma oma peapärijaks ja

Trimalchio

soovitan teda kõikidele oma sõpradele. Et mu orjad mind juba nüüd nii armastavad, nagu oleksin ma surnud, teengi ma kõik selle teatavaks.” Kõik hakkasid oma isandat tema helduse eest tänama, kui too jättis naljad, käskis testamendi kohale tuua ja luges selle tervenisti, algusest lõpuni, orjade ohete saatel kõikidele ette. Siis vaatas ta Habinnasele otsa ja küsis: “Mis sa selle peale kostad, kallis sõber? Kas sa ehitad mulle mälestusmärgi, nagu ma sul käskisin? Ma palun sind südamest: tee mu kuju jalgade juurde väike koer, pärjad, salvinõud ja kõik Petraitese võitlused, nii et ma pärast surmagi, tänu sulle, elust osa saaksin. Esiküljelt olgu mälestusmärk sada jalga lai, sügavuti aga kakssada jalga. Ma tahan, et mu põrmu ümber oleks igat liiki viljapuid, ja viinapuid hästi ohtralt. See on suur eksitus, kui meil elusast peast on küll toredad majad, aga nendest, kus meil hoopis kauem viibida tuleb, ei hoolita. Ja seepärast ma tahangi, et eeskätt saaks juurde lisatud: “See mälestusmärk ärgu mingu pärija kätte.” Muide tahan ma ka hoolt kanda ja testamendiga ära hoida, et mind pärast surma ei teotataks. Ma panen nimelt ühe vabakslastu oma hauda valvama, et pööbel mu mälestusmärgi juurde sitale ei jookseks. Ma palun veel, et sa teeksid mälestusmärgile täispurje all kihutavad laevad ja ka minu enda, kuidas ma istun kohtunikutoolil, seljas preteksta, sõrmedes viis kuldsõrmust, ja kuidas ma väikesest kotist kuldrahasid rahva hulka pillun; sa ju tead, et ma olen sööminguid korraldanud ja veel igaühele ikka kaks teenarit andnud. Olgu siis tehtud, kui sa seda sobivaks pead, sinna ka trikliiniumid. Võiksid teha ka kogu selle rahva, kes seal endal hea laseb olla. Mu paremale käele paiguta mu armsa Fortunata kuju, tuvike käes; las ta kõnnitab väikest koera rihma otsas; siis veel lemmikpoisi kuju ja suur hulk amforaid, kipsiga suletud, et vein välja ei jookseks. Ja tahu sinna ka veel katkiläinud urn ja selle juurde nuttev poisike. Keskel aga olgu kell, et igaüks, kes kellaaega vaatab, tahes-tahtmata ka minu nime loeks. Mis puutub hauakirjasse, siis vaata, kas sulle niisugune paistab küllalt passivat:

Siin puhkab Gaius Pompeius Trimalchio Maecenatianus.

Temale määrati seeviri amet tagaselja. Kuigi ta oleks võinud Roomas igasse

dekuuriasse kuuluda, ei tahtnud ta seda.

Ta oli vaga, vapper ja ustav, pärines kitsastest oludest, kuid jättis maha

kolmkümmend miljonit sestertsi ja iialgi ei kuulanud ta ühtegi

filosoofi. Ela hästi ka sina!

72. Kui Trimalchio oli seda ütelnud, hakkas ta palavaid pisaraid valama. Ka Fortunata nuttis, ka Habinnas nuttis, ja lõpuks täitis oma halamisega trikliiniumi terve orjapere, nagu oleksid nad juba matustele kutsutud. Minagi tahtsin peaaegu töinama hakata, kui Trimalchio ütles: “Kui me ometi teame, et meil tuleb surra, mispärast ei naudi me siis elu? Ma tahan teid kõiki näha õnnelikena! Lähme, hüppame sauna! Küll mina vastutan! Te ei kahetse! Seal on kuum nagu leivaahjus.” “Õigus! Õigus!” hüüdis Habinnas. “Ühest päevast kaks teha – see mulle juba meeldib!” Ta tõusis püsti ja hakkas käsi plaksutavale Trimalchiole paljajalgu järele minema. Vaatasin Ascyltosele otsa ja küsisin: “Mis sina sellest arvad? Minul võtab küll ainuüksi sauna nägemine elu välja.”

Trimalchio

“Teeme näo, et tahame kaasa minna,” ütles tema. “Ja kui nemad sauna lähevad, siis laseme üldises saginas jalga.” Kuna see plaan näis hea olevat, siis läksimegi Gitoni juhtimisel portikuse kaudu ukseni; seal aga võttis meid ketikoer niisuguse lõrinaga vastu, et Ascyltos kukkus eluskalade hoidmise basseini. Mina olin samuti kõvasti purjus – olin ma enne ju koguni maalitud koera kartnud – ja kui ma suplejat aidata püüdsin, prantsatasin ka mina sinna veeauku. Meid päästis aatriumi valvur, kes koera oma vahelesegamisega rahustas ja meid lõpuks kuivale tõmbas; värisesime kogu kehast. Giton oli juba varem leidnud oma naha päästmiseks teravmeelse võtte: kõik, mis ta minult söömingul oli saanud, oli ta nimelt sellele lõrisejale ette visanud; toit oli koera eemale meelitanud ja tema raevu vaibutanud. Kui me külmast lõdisedes viimaks aatriumi valvurilt palusime, et ta meid uksest välja laseks, ütles see: “Eksid väga, kui arvad, et võid sealt välja minna, kust sa sisse tulid. Mitte ühtki külalist pole kunagi samast uksest välja lastud, millest ta sisse tuli; ühe kaudu tulevad nad sisse, teisest lähevad välja.” 73. Mida pidime nüüd tegema meie, õnnetumad inimloomad, kui me olime pealegi sellesse uut liiki labürinti suletud? Isegi saunaskäik hakkas meile ahvatlev paistma. Niisiis palusime lõpuks ise, et valvur meid sauna viiks. Viskasime riided seljast – Giton hakkas neid esikus kuivatama – ja läksime sauna, kitsasse külmaveetsisterni sarnasesse ruumi, kus Trimalchio püsti seisis. Ent isegi siin ei pääsenud me tema talumatust praalimisest. Nimelt ütles ta, et polevat midagi paremat kui pesta end siis, kui rahvahulka juures ei ole, ja et just sellel kohal olevat varem olnud pagaritöökoda. Siis prantsatas ta väsimuse tõttu istuma, pööras oma purjus lõusta lae poole ja hakkas, ergutatuna sauna vastukajast, käristama Menekratese laule, nagu ütlesid need, kes tema keelepruugist aru said. Mõned külalised hoidsid üksteisel käest kinni, kepslesid ümber basseini, lagistasid naerda ja tegid hirmsat lärmi. Teised aga, käed selja taha seotud, katsusid põrandalt sõrmuseid üles võtta; kolmandad, kes olid põlvili, painutasid päid tahapoole, et juustega oma varbaid puudutada. Sellel kui teised tembutasid, astusime meie Trimalchio jaoks valmistatavasse vanni. Niisiis, kui purjus tunne lahtunud oli, viidi meid teise trikliiniumi, kuhu Fortunata oli oma rikkused välja pannud. Ma märkasin üleval lühtreid, pronksist kalurikujusid, läbini hõbedast söögilaudasid, samas ka kullatud savikarikaid ja otse meie silma all nahklähkrist voolavat veini. “Sõbrad,” ütles siis Trimalchio, “täna ajas üks mu orjadest esmakordselt habet. Imetore poiss ja lisaks veel kokkuhoidlik! Niisiis, lõbutsegem vägevasti ja pidutsegem koiduni!” 74. Nagu ta seda oli ütelnud, kires kukk. Trimalchio sattus sellest häälitsusest elevusse, käskis veini laua alla valada ja ka lampe sellega piserdada. Siis pani ta sõrmuse vasakust käest paremasse ja ütles: “Ilma põhjuseta see pasun meile märku ei andnud: kas on meil oodata tulekahju või heidab naabruses keegi hinge. Kaitsku meid jumalad selle eest! Niisiis, kes toob mulle selle õnnetusekuulutaja, saab tubli tasu.” Vaevalt oli ta need sõnad lausunud, kui kukk oligi juba kuskilt naabrusest kohale toodud. Trimalchio käskis ta kohe tappa ja katlasse keema panna. Seesama äärmiselt õpetatud kokk, kes seast oli äsja lindusid ja kalu teinud, raiuski ta tükkideks ja viskas potti. Sellal kui Daidalos sinna keeva vett peale valas, jahvatas Fortunata pisikese pukspuust veskiga pipart. Kui lihakraam oli lõpuks nahka pandud, pöördus Trimalchio oma orjade poole ja ütles:

Trimalchio

“Mis te vahite? Kas te veel söönuks pole saanud? Minge minema, et teised saaksid oma asjaõiendusele tulla!” Jalamaid järgneski uus salkkond orje. Lahkujad hüüdsid: “Hüvasti, Gaius!” Tulijad hõikasid: “Tere, Gaius!” Siitpeale oli meie lõbus olemine häiritud: kuna uute orjade seas oli sisse tulnud ka üks ilus poiss, hakkas Trimalchio teda kohe ründama ja lakkamatult suudlema. Fortunata, kes tahtis oma võrdõiguslikkust kinnitada, pistis nüüd Trimalchiot sõimama ja nimetas teda häbituks jätiseks, kes oma kiima taltsutada ei suuda; lõpuks ütles ta talle veel: “Koer!” Sellest sõimust omakorda solvunud Trimalchio lennutas Fortunatale karika vastu nägu. Too röögatas, just nagu oleks tal silm peast välja löödud, ja kattis värisevate kätega oma näo. Ka Scintilla oli sellest rabatud ja surus hirmunud sõbranna oma rinnale. Üks teenistusvalmis ori tõi koguni veel kopsikukese külma veega ja hoidis seda vastu Fortunata põske; nõjatudes ta vastu, hakkas Fortunata ägama ja nutma. “Mis siis!” ütles Trimalchio omalt poolt. “See flööditüdruk ei mäleta enam, aga mina tõin ta orjaturu müügilavalt alla ja tegin temast inimese inimeste seas. Nüüd puhub ta enda täis nagu konn ega sülita endale isegi rinna peale! Ta on puutükk, mitte aga naine. Kuid see, kes on hurtsikus sündinud, ärgu tükkigu paleesse! Nii tõesti kui mu geenius mulle armuline olgu, hoolitsen ma, et see sõdurisaabastega Kassandra saab taltsaks tehtud! Ja mina, lollpea, oleksin võinud kümme miljonit kaasavara saada! Sa tead ju, et ma ei valeta. Agatho, naabriemanda salvimüüja, kutsus mu kõrvale ja ütles: “Annan sulle nõu, ära lase oma sugu otsa saada!” Aga sellega, et ma head meest mängin ega taha kerglane näida, olen ma ise endale kirve jalga löönud. Kindel, küll sa näed: kord tahaksid sa mind mulla alt küüntega välja kraapida. Ja et sa praegu kohe taipaksid, mis sa endale teinud oled: Habinnas, ma ei taha, et sa tema kuju minu mälestusmärgile paneksid, et mul vähemalt pärast surma kisklemist ei oleks. Ja veel: võtku ta teatavaks, et ka mina võin kuri olla – ma ei taha, et ta mu surnukeha suudleks!” 75. Pärast seda pikset hakkas Habinnas paluma, et Trimalchio juba oma viha jätaks, ja ütles: “Keegi meist pole ilma veata. Me oleme inimesed, mitte jumalad.” Scintilla ütles nuttes sedasama, nimetas teda Gaiuseks ja hakkas tema geeniuse nimel paluma, et ta järele annaks. Nüüd ei suutnud ka Trimalchio kauem pisaraid tagasi hoida ja ütles: “Ma palun sind, Habinnas, nii tõesti kui sa oma nodist rõõmu oskad tunda: kui ma midagi valesti olen teinud, siis sülita mulle näkku! Ma andsin paar musu sellele väga tublile poisile, mitte tema ilu pärast, vaid et ta tubli on: ta oskab kümnega jagada ja loeb vabalt raamatut; oma päevapalgast muretses ta endale traaklase ülikonna ja soetas oma raha eest tugitooli ja kaks potti. Kas ta pole siis väärt, et mu mõtted temaga on? Aga Fortunata keelab ära! Mis sulle seal siis paistis, kõverjalg? Annan sulle nõu, mõtle oma asjade peale, raisakull, ja ära pane mind hambaid näitama, kullake: muidu saad veel mu viha tunda! Sa ju tead mind: kui ma olen midagi pähe võtnud, siis on see nagu suure naelaga kinni löödud. Kuid mõtleme parem elavatele! Ma palun teid, sõbrad, tundke end mõnusalt! Ka mina olin kunagi seesugune nagu teie praegu, kuid oma tublidusega olen ma nii kaugele jõudnud. Söakus on see, mis meist inimesed teeb, kõik muu on tühi rämps! “Mina ostan hästi, mina müün hästi!” – Mõni teine võib teile ju midagi muud öelda. Ma lähen õnnest lõhki! Aga sina, noriseja, kas sa ikka veel ulud? Küll ma juba hoolitsen, et sul ulgumiseks põhjust oleks!

Trimalchio

Aga nagu ma juba ütlesin, kogu praeguse õnne on toonud mulle mu tublidus. Kui ma Aasiast siia olin jõudnud, olin ma nii pikk kui see kandelaaber. Muide, ma mõõtsingi iga päev oma pikkust just temaga, ja et mu koonule kiiremini habe kasvaks, määrisin ma mokki lambiõliga. Aga ikkagi tuli mul tervelt neliteistkümmend aastat oma isanda kallike olla. Mida isand käsib, see pole kunagi häbistav. Selle kõrval rahuldasin ma aga ka oma emandat. Te saate ju aru, millest ma räägin. Kuid ma pean parem suu, ega ma mõni kiidukukk ole. 76. Hiljem sai must jumalate tahtel majas peremees, ja ennäe! Ma märkasin, et minu pea isanda omast halvemini ei jaga. Mis siis enam? Ta tegi mu koos Caesariga oma pärijaks ja ma sain endale ta senaatorlikud varandused. Aga kellelgi pole ju iialgi küllalt. Mul tuli tahtmine kauplemisega õnne katsuda! Ma ei taha pikema jutuga teie aega viita: ehitasin viis laeva, lastisin need veiniga – veinil oli tookord kulla hind – ja saatsin Rooma. Aga just nagu kiuste: kõik viis laeva läksid põhja. Nii see sündis, see pole niisama jutt! Ühe päevaga neelas Neptunus kolmkümmend miljonit sestertsi! Kas te arvate, et ma hätta jäin? Ei – Herculese nimel -, see põõn oli mulle tühiasi, nagu poleks midagi juhtunud. Ma lasksin ehitada uued laevad, suuremad ja paremad ja õnnelikumad, et igaüks võiks minu kohta ütelda: “See on kõva mees!” Te teate ju, et mida suuremad laevad, seda tugevamad. Lastisin nad jälle veiniga, pekiga, ubadega, lõhnasalvidega ja orjadega. Nüüd tegi ka Fortunata seda, mis ta püha kohus; nimelt müüs ta maha kõik oma ehted ja kõik riided ja pistis mulle pihku sada kuldraha: need olidki mu rikkuse haputaignaks. Mida jumalad tahavad, see käib kähku. Üheainsa sõiduga ajasin kokku kümme miljonit sestertsi. Jalamaid ostsin ma välja kõik maatükid, mis olid kuulunud mu patroonile. Siis ehitasin maja, ostsin orje ja veoloomi; mida ma iganes puudutasin, kõik muudkui kasvas nagu meekärg. Lõpuks hakkas mul juba rohkem olema kui tervel mu kodulinnal kokku – aitas mängust! Ma tõmbusin äritegevusest tagasi ja hakkasin vabakslastutega tulukaid äriasju ajama. Lausa vastu mu enda tahtmist õhutas mind seda sehvti tegema üks juhuslikult meie linna tulnud kreeklane, nimega Serapa, matemaatik ja jumalate nõu tundja. Tema rääkis mulle isegi sellest, mis ma ise unustanud olin; kõik ladus ta mulle täpp-täpilt välja. Tema tundis mind läbi ja lõhki; puudus veel, et ta oleks ütelnud, mida ma eelmisel päeval söönud olin. Oleks võinud arvata, et ta kogu aeg minuga ühes korteris on elanud. 77. Kuule, Habinnas, ma arvan, sina olid vist ka juures, kui ta ütles: “Sina endale emanda said oma endisest põlvest. Sina vähem õnnelik sõprade suhtes oled. Keegi sinule kunagi õigesti aitäh ei ütle. Sinul suured maad on. Sina rästikut oma põues toidad.” Ja miks ei peaks ma teile sedagi rääkima? Ta ütles, et mul olevat jäänud nüüd veel kolmkümmend aastat, neli kuud ja kaks päeva elada. Peale selle pidavat ma varsti suure päranduse saama. Niisugust saatust ta mulle ennustas. Kui mul õnnestub veel oma maavaldusi Apuuliasse laiendada, siis olen ma elus küllalt kaugele jõudnud. Sellel kui Mercurius valvel oli, ehitasin ma selle maja. Nagu teate, oli see osmik; nüüd on ta aga tempel. Siin on neli söögisaali, kakskümmend magamiskambrit, kaks marmorist portikust; teisel korrusel üks söögisaal, magamiskamber minu enda jaoks, elutuba sellele rästikule ja väga hea kambrike väravavahile; külaliste jaoks on külalisteruumid. Ühesõnaga, kui Scarus siiakanti tuleb, ei taha ta kuskil mujal peatuda, kuigi tal on mere ääres isalt päritud elamine. On veel palju muudki, mida ma teile kohe näitan. Uskuge mind: kui sul vaid ass on hinge taga, siis pole sa ka ise rohkem väärt. Kui sul aga midagi on, siis sust ka midagi peetakse. Niimoodi on saanud teie sõbrast, kes kunagi oli konn, nüüd kuningas. Muuseas, Stichus, too siia need surirüüd, milles ma tahan end siit välja kanda lasta! Too siia ka salv ja prooviks natuke maitsta sellest amforast, millest ma käskisin võtta oma põrmu pesemiseks.”

Trimalchio

78. Aega viitmata tõi Stichus trikliiniumi valge teki ja preteksta. Trimalchio käskis meil katsuda, kui heast villast need on tehtud. Siis ütles ta naeratades: “Vaata järele, Stichus, et hiired ja koid neid ei puudutaks; muidu lasen ma su elusalt ära põletada! Ma tahan, et mind uhkelt välja kantakse, nii et kogu rahvas mind hästi vannuks.” Kohe tegi ta lahti väikese nardiõlipudeli, võidis meid kõiki ja ütles: “Ma loodan, et ma sellest surnuna niisama palju rõõmu tunnen kui elavana.” Ta käskis ka suurde veiniastjasse veini kallata ja ütles: “Kujutage endale ette, et te olete kutsutud minu peietele!” Kogu lugu muutus ülimalt vastikuks, kui Trimalchio, jäledast peatäiest ramb, uueks etteasteks sarvepuhujad trikliiniumi käskis kutsuda. Toetudes suurele patjadehunnikule, sirutas ta enda äärmisele asemele pikali ja ütles: “Kujutage endale ette, et ma olen surnud. Mängige midagi ilusat!” Sarvepuhujad üürgasid matusemuusikat. Eriti üks ori, Trimalchio kõige aulisemate sekka arvatud matusekorraldaja oma, müristas nii kõvasti, et ajas kogu ümbruskonna jalule. Nõnda arvasid vigiilid, kes lähemas linnaosas valvet pidasid, et Trimalchio majas on puhkenud tulekahju; nad murdsid äkki ukse maha ja hakkasid vee ja kirvestega mässama, kindlas oma õiguses. Meie kasutasime selle kenasti soodsa võimaluse ära, luiskasime Agamemnonile midagi ja lasksime kähku jalga, nagu oleks tõesti tulekahju lahti.

Trimalchio

Kommentaarid (Numbrid märgivad “Satiiride” peatükke) 26. Kätte oli jõudnud juba kolmas päev ... – vihjatakse Encolpiuse ja ta kaaslaste Ascyltose ja Gitoni eelnenud seiklustele viljakusjumal Priapose preestritar Quartillaga. Kuna uus kokkupõrge veel ees seisab ja midagi head ei tõota, plaanitsetaksegi põgenemist. Lahkumissööming – gladiaatorite viimne söömaaeg enne areenile minekut. Agamemnon – peategelastega tutvunud parasiitlike eluviisidega kõnekunstiõpetaja. Trikliinium – pidulikumateks puhkudeks mõeldud söögituba. Kell – siseruumides kasutati vesikellasid; trompetipuhuja märkis täistunde. Sauna saata – saunad, õieti supelasutused, olid tollal seltskondlikud kogunemiskohad ja nende külastamine kuulus roomlaste igapäevaste ajaviidete hulka. 27. Palli mängimas – pallimängud olid üldlevinud ja neid harrastati ka saunade juures. Trimalchio eriskummalised mängureeglid on mõeldud tähelepanu äratamiseks ja oma toredusega praalimiseks. Menelaus – ilmselt Agamemnoni ori, kellest juttu ptk. 26. 28. Falernuse vein – peen ja kuulus veinisort. Pillimees – nimetatud ametis noor ori. Pillimehed hoolitsesid pidusöökidel ja ka reisidel isandate meelelahutuse eest. Teel saunast koju, kus samuti iga toimingut saatis muusika, oli see muidugi liialdus. Flöötidega – sageli puhuti korraga kahte flööti. 29. “Hoia koera eest!” – selliseid pealkirju (lad. K. “Cave canem!”) koos koera kujutisega on avastatud ka Pompeii väljakaevamistel. Need olid õieti jätkuks vanale traditsioonile pidada esikus ketikoera. Siia oli maalitud orjaturg – Trimalchio elulugu kujutav maaling kattis värava juurest majani ulatuva suure sammaskäigu (portikuse) üht seina. Peale Trimalchio on siin esitatud ka jumalad, kellele ta enda arvates oma õnne eest võlgnes. Mercurius – teekäijate, kaupmeeste, seiklejate ja varaste kaitsejumal. Minerva – siin eeskätt käsitöö kaitsejumalanna. Fortuna – saatuse- ja õnnejumalanna. Parkad – saatusejumalannad. Laarid – kodukoldejumalad. Venus – kui armastusjumalanna viitab ta siin Trimalchio erootilistele suhetele oma kunagise isandaga, mis saidki ta rikkuse aluseks. Esimest habet aeti suure pidulikkusega ja seda säilitati nagu pühadust. Aatrium – maja suur pearuum, kus paikneski kapp Venuse kuju, laaride ja habemetoosiga; korda pidas siin selleks määratud, eelistatud seisundis ori. Laenas – tõenäoliselt keegi linna juhtivatest tegelastest, kes oli korraldanud suurejoonelisi gladiaatorimänge. 30. Kirvestega kepikimbud (lad. k. Fasces) – neid kandsid liktorid kui au- ja korravalveametnikud kõrgemaid riigi- ja omavalitsuseametnikke saates võimu sümbolitena õlal. Augustaalide seevir – augustaalide kolleegiumid olid Augustusest alates keisrikultusele pühendatud ühingud; nende eestseisusse kuulusid kuus meest, nn. seevirid. Sesterts – väike rahaühik. Klient – vaba, kuid varakuselt või seltskondlikult seisundilt silmapaistmatu kodanik, kes oli end andnud kellegi mõjuvõimsama isiku, patrooni sõltuvusse. Patroonide kohuseks oli kliente

Trimalchio

õiguslikult kaitsta ja neid majanduslikult aidata (prii toit patrooni lauast või rahalised annetused); kliendid osutasid omakorda patroonile vastuteeneid mitmesuguste asjaajamistega. Seejuures võisid patroonid ise olla võimsamate klientideks ja kliendid endast kehvemaid klientidena pidada. 31. Eelroog – järgneva söömingu keerulised roogade käigud ning nendega põimuvad meelelahutused ja sekeldused on nähtamatuks jääv tseremooniameister täpselt ette kindlaks määranud. Alles lõpu eel, kui seltskond liigsest purjutamisest hoogu satub, läheb see plaan segi ja puhkeb üldine mürgel. Esimene (s.t. parim) koht oli tavaliselt määratud kõige väärikamale külalisele. Söödi suurtel kušettidel lebades. Korintose vasest – vase, hõbeda ja kulla sulamist. Pähklihiired – liik delikatessina kasutatud hiiri. 32. Pallium – naiste pealisrüü, ka näitleja pidulik mantel. Kullatud sõrmust – suurte puhtast kullast pitsersõrmuste kandmine oli senaatorite- ja ratsanikeseisuse eesõigus, mis Trimalchiol kui vabakslastud orjal puudus. 33. Tärpentinipuust mängulaua ja kristallist täringutega – lauamängud olid Rooma aladele levinud Idamaadelt. Tärpentinipuud hinnati ta hea lõhna ja tugevuse pärast. Herculese (kreeka Heraklese) nimel – nõnda vandudes kinnitati oma sõnu. Viiginepike – liik väikesi delikatessina hinnatud neppe. 34. Mars armastab võrdsust – s.t. võitlejatel olgu võrdsed relvad. Trimalchio kutsub oma pidusöögilisi nagu lahingusse. Opimiuse-aegne Falernuse vein – Opimius oli konsuliks a. 121 e.m.a. ja tema konsuliaasta saagist valmistatud vein eriti hea ja hästi säiliv. Kirjeldatud sündmuste ajal oleks see vein pidanud olema vähemalt 150 aastat vana. Et tegemist on võltsinguga, sellele viitavad klaasamforad. Need kitsa kaela ja terava põhjaga veinisäilitamise nõud tehti tava kohaselt savist. Klaas hakkas roomlaste juures laiemalt levima alles umbes 100 aastat pärast Opimiust. Hõbedast luukere – Herodotose, V saj. elanud kreeka ajaloolase teatel olevat seesugust kasutatud juba muistsete egiptlaste pidusöökidel elu kaduvuse meeldetuletamiseks ja tema nautimisele õhutamiseks. Orcus – surnuteriigi jumal; ka surnuteriik. 35. Kaksteist zodiaagimärki – need tähtkujud olid juba II saj. e.m.a. levima hakanud astronoomiaharrastuse tõttu roomlastele hästi tuntud. Astronoomiale viitab ka egiptlasest noor ori kui astronoomiliste teadmiste poolest kuulsa rahva esindaja. Miim “Laserpiciarius” – miim oli keisririigiaegses Roomas väga populaarne igapäevaelu stseene esitav draamavorm. Pealkirja võiks tõlkida “Laserivaigu kaupmees”; laser oli mingi lõhnaaine, mida veeti sisse Musta mere mailt. 36. Emise nisasid – need olid roomlastele maiuspaladeks. Marsyas – üks metsavaimudest sileenidest. Võisteldes musitseerimises Apolloniga, sai ta muusade otsuse kohaselt viimaselt lüüa. Apollon nülgis tal õpetuseandmiseks naha seljast ja riputas selle nagu nahklähkri koopasse, kust siis hakkas välja voolama Marsyase-nimeline jõeke. Haki – õieti on selle orja nimi ladina keeles Carpus, üttekäändes Carpe, mis langeb ühte käskiva kõneviisiga sõnast carpere – tükeldama, hakkima. Lahtilõikajat niiviisi kutsudes andis Trimalchio talle ühtlasi käsu roogade tükeldamiseks. Essedaarius – sõjavankril võitlev gladiaator. Vesiorel – hellenismi ajal leiutatud muusikariist, mida kasutati ka Rooma tsirkustes. 38. Incubonus – peidetud aardeid valvav vaim või gnoom. Uskumuse kohaselt andsid need äravõetud mütsi tagasi saamiseks inimestele oma aarded välja.

Trimalchio

Tal on kõrvakiilud veel meeles – jutt on viimastest kõrvakiiludest, millega kostitati orja vabakslaskmisetseremoonial. 39. “Kas te ei tunne Ulixest?” – tsitaat Vergiliuse “Aeneisest” (II, 44). Ulixes (krk. k. Odysseus) oli tuntud oma kavaluse poolest. 40. Hipparchos – kreeka astronoom II saj. e.m.a., heliotsentrilise maailmapildi looja. Aratos – kreeka kirjanik III saj. e.m.a., kirjutas didaktilise poeemi taevanähtuste kohta. Ja liiatigi kübaraga – vabakslaskmise päeval said vabakslastavad orjad ka õiguse kübarat kanda. Vitsapundid jalgade ümber – neid kanti jahil kaitseks metssea kihvade vastu. 41. Vahemehelt – lauanaabrilt, kes varem oli andnud teateid Trimalchio ja Fortunata suhete kohta. Bromios, Lyaios, Euhios ja Liber – veinijumal Dionysose e. Bakchose hüüd- ja lisanimed; seejuures langeb viimane ühte ladina omadussõnaga liber, s.t. vaba. Damas, järgnevalt ka Seleucus, Phileros, Ganymedes jt. on Trimalchio külalised. 42. Surnukanderaamiga – tagasihoidlikumatel matustel kasutati selleks surnu enda voodit. 43. Ass – väike rahaühik. Mina olen koera keelt söönud – kõnekäänd, umb.: mina ütlen nii, nagu asi on. 44. Ediilid – heakorra eest vastutavad kõrgemad ametnikud. Saturnaalid – jumal Saturnuse auks peetavad rõõmu-, inimeste vendluse ja võrdsuse pühad, mida peeti talvise pööripäeva paiku ja mis kestsid tollal terve nädala (17. – 23. dets.). Aasiast – selleaegses mõistes Väike-Aasiast. Nondel lontrustel – ilmselt pagaritel ja muudel rahva kulul äritsejatel. Näpumängu mängida (lad. digitis micare) – mäng, kus kaks mängijat näitavad teineteisele üheaegselt vabalt valitud hulgal parema käe sõrmi ja ütlevad seejuures mingi arvu kahest kümneni. Punkti saab see, kes nimetab mõlema mängija sõrmede summa. Mängu tuntakse ka tänapäeva Itaalias mora-mora nime all. Foorum – linna avalik väljak, äri-, poliitiliste ja kohtutoimingute keskus. Nüüd on aga jumalad oma jalad villade sisse mähkinud – s.t. põevad reumat. 45. Lapikanga-kaupmees (lad. centonarius) – vaesem rahvas ja ka sõjavägi kasutasid vanade riiete lappidest kokkuõmmeldud kangastest tehtud rüüsid ja vaipu (cento – lapp). Meie Titus – Echion räägib oma patroonist. Omajagu kutte – lad. k. omajagu Maniusi; Manius oli tollal vaid maakolgastes kasutatud nimi ja tähendas linna keelepruugis rohmakat poissi. Ööpott – s.t. Glyco kiimaline naine. Mammea – Echioni teine patroon. Norbanus – Mammea võistleja; gladiaatorimänge korraldati populaarsuse võitmiseks demagoogilis-poliitilistel kaalutlustel. Bestiaarius – kiskjatega võitlev gladiaator. Varjumängu-ratsanikke – varjumängu all mõeldakse laste ajaviidet käte mitmesuguste asenditega lambivalgel (lad. de lucerna) varjukujutusi seinale või nende ja vaatajate vahel olevale linale tekitada. Arvatavasti esines sellel alal ka professionaale. Traaklane – traaklase sõjavarustuses gladiaator. 46. Agamemnon – Echion viitab nähtavasti sellele, et Agamemnon on olnud ta poisi õpetaja, kuid selle hooletusse jätnud. Rubrikaatraamatud – seaduseraamatud, kus iga lõigu algus, s.t. pealkiri, oli kirjutatud punase (lad. ruber) tindiga. Orcus – vt. ptk. 34.

Trimalchio

47. Dekuuria oli algselt kümnemeheline allüksus sõjaväes, hiljem üldse klass, seisus, ametkond. Kiirkäskjalgade dekuuriasse – s.t. raskemale tööle. Tarracina ja Tarentum – esimene neist linnadest asub Laatsiumis, Rooma ja Naapoli vahel, teine aga Kagu-Itaalias, teisel pool Apenniinisid. 48. Kontroversia – harjutus kõnekunstikoolides fiktiivse kohtuprotsessi teemal. Elukaugus muutus selle tavaliselt vaid tühjade sõnade tegemiseks. Lugu Ulixesest – siin nagu edaspidigi pöörab Trimalchio kreeka mütoloogia pea peale. Millestki niisugusest Homeros ei räägi, küll aga sellest, et Ulixes (s.t. Odysseus) hõõguva palgiotsaga kükloop Polyphemosel ta ainsa silma välja põletas (Od. IX, 375-390). Cumae sibüll – naisennustaja, kes olevat elanud Cumae linna lähedal ühes koopas. Laste küsimus ja sibülli vastus on originaalis kreekakeelsed. Tegemist on mingi silmamoondusega, mida ebausklik Trimalchio ilmselt uskuma jäi. 50. Kui Ilion (s.t. Trooja) oli vallutatud – Hannibalil, Kartaago väejuhil II Puunia sõjas (a. 218-201 e.m.a.) pole muidugi midagi tegemist Trooja vallutamisega, mis toimus arvatavasti umbes 1000 aastat varem. 51. Klaaskarika, mis ei purunenud – Rooma entsüklopedisti Plinius Vanema jt. arvates leiutati esimene elastne klaas keiser Tiberiuse ajal (a. 14-37 e.m.a.). 52. Kassandra, Daidalos, Niobe – need kreeka mütoloogia tegelased ajab Trimalchio siin järjekordselt sassi. Kassandral, Trooja kuninga tütrel, pole midagi tegemist Kolchise kuninga tütre Medeiaga, argonaut Iasoni abikaasaga, kelle lastetapmist Trimalchio siin ilmselt silmas peab. Daidalos, kuulsaim kunstimeister kreeka mütoloogias, valmistas küll Kreeta kiimalisele kuningannale Pasiphaele kunstliku lehma, kuhu see sisse puges ja härjal endaga Minotaurose, poolinimesest-poolhärjast koletise laskis sigitada. Teeba kuninganna Niobe ja Trooja hobune ei kuulu aga kuidagi kokku. Hermeros ja Petraites – kuulsad gladiaatorid. Kordaks – mingi siivutu kreeka tants. Syrus – Süüriast pärit populaarne miiminäitleja. “Madeia, perimadeia” – kreeka keeles umb. “nagu kaalikas, täitsa kaalikas” – vist vihje Trimalchio kiilaspäisusele. 53. “Acta diurna” (lad. k. “Päevasündmused”) – Caesari ajast peale ilmuv igapäevane “ajaleht”, mis pandi paljundatult Roomas ja uuesti ümberkirjutatult ka provintsides avalikes kohtades välja. Avaldas tähtsamaid teateid nii riigi- kui ka eraelust. Geenius – kaitsevaim. Pärimisõigusest ilma jäetud – oli kombeks, et kliendid patroone ja rikkad kodanikud keisri oma testamendiks kaaspärijaks tegid. Baiae – kuulus suvituskoht Naapoli lähedal. Atellaane etendada ja ... ladina viise mängida – atellaanid olid Lõuna-Itaalia poolimproviseeritud rahvalikud jandid. Trimalchio on siin jälle asjad pea peale pööranud, sest nimetatud orjadest kunstnikud olid välja õpetatud peamiselt kreekapäraste lugude ja muusika esitamiseks. 55. Traakia Mopsus – tundmatu, võib-olla olematu poeet. Publilius – seesama miiminäitleja Publilius Syrus, kes nimetati ptk. 52. Esitatud värsid kuuluvad vist siiski Petroniusele. Võrdlus Ciceroga on ebakohane, sest viimane oli teatavasti poliitik, kõnemees ja asjaarmastaja-filosoof, eeskätt suur proosameister. Marsi kants – Rooma linn. Toonekurgki ... tegi pesa – toonekured pesitsesid keset Rooma linna Concordia (Üksmeele) templi katusel.

Trimalchio

Karchedoni kive – Kartaagost pärinevaid granaatkive. 56. Loose ringi kandma – võõruspidudel loositi külaliste vahel kinke välja. Järgnevad kinkide nimed on kreeka- ja ladinakeelsed sõnamängud. Lõuna-Itaalias olid mõlemad keeled peaaegu võrdselt käibel. Kuritegelik hõbe – lad. k. argentum sceleratum; krk. k. skelis –sink; singi juurde tarvitati äädikat, mis hõbenapakestes lauale kanti. Tagantjärele-tarkus ja laim – lad. k. serisapia et contumelia; krk. k. xeros – kuiv; lad. k. sapere – maitsema; contus – piik, mala – õunad. Murulauk ja virsikud – lad. k. porri et persica; sica – puss, nuga. Varblased ja kärbsetapja – lad. k. passeres et muscarium; (uva) passa – kuivatatud (viinamari). Toru ja tallukas – lad. k. canale et pedale; canalicius – käikudest saadud (viitab küülikutele, kes urgu kaevavad); pedale – jalapikkune, jala-. Mureen ja kirjatäht – lad. k. muraena et littera, mus – hiir, rana – konn; kirjatäht viitab kreeka tähele beta, mis ladina keeles peeti tähendab. 57. Ringi ümber kuseksin – rahva seas laialt levinud uskumuse kohaselt oli see maagiline toiming kurjade vaimude eemalepeletamiseks. Ta külge oma käsi ei pühiks – kreeklastel oli kombeks söömise juures määrdunud käsi orjade juustesse pühkida. 58. Hõissa saturnaalid! – kurjustaja peab Gitonit orjaks, kes endale ainult saturnaalide ajal niisuguseid vabadusi võiks lubada. Millal sa oma kahekümnendiku ära maksid? – vabakslaskmise puhul pidi ori ise maksma kahekümnendiku oma väljaostu hinnast. Kaasvabakslastu – Trimalchio. Kullast habe – nagu jumalate kujudel. Pikku sirgun... – mõistatuse lahendus pole siiski nii ilmne, nagu näib; küllap see on mõeldud tögamiseks, umbes nagu meie “kurgihapendamine”. Occupo – Mercuriuse kui varaste jumala hüüdnimi. 59. Vaatame homeriste – näitlejaid, kes esitasid stseene Homerose eepostest. Trimalchio seletused näitavad järjekordselt tema “eruditsiooni”. Õde Helena – selle vennad olid Castor ja Pollux (krk. Kastor ja Polydeukes), Diomedes aga oli kreeka kangelane Trooja sõjas ja Ganymedes Trooja kuninga Priamose noorem poeg, kelle Jupiter (krk. Zeus) endale veinivalajaks röövis. Parentumlased on Trimalchio ise välja mõtelnud. Iphigeneia Achillesele naiseks – esimese isa Agamemnon oli küll oma tütre sellise lubadusega Aulise sadamasse meelitanud, et teda seal sõjakäigu õnnestumiseks Dianale (krk. Artemis) ohverdada. Diana aga loobus ohvrist, asetas pilve varjus altarile hirve ja viis Iphigeneia Taurisesse (Krimmi) endale preestritariks. Aiax hulluks läinud – kreeka kangelane Aiax (krk. k. õieti Aias) läks hulluks ja hakkas loomi tapma, kui teda solvati langenud Achilleuse relvade määramisega Odysseusele. 60. Priapos – aedade kaitsejumal. Tema suure suguliikmega puukujusid paigutati aedadesse, kus nad ka linnupeletise osa täitsid ja varaste eest kaitset pidid pakkuma. Salvrätikud – kombe kohaselt pakkisid külalised nendesse kaasaantud toidu ja muud kingitused. Laarid – vt. ptk. 29. Cerdo, Felicio ja Lucrio – sümboolsed nimed, umb. Saamamees, Õnneseen ja Kasulõikaja. Trimalchio portree – kuulus ilmselt laaride kapi sisu hulka. 62. Viis miili saadaks – orjadel oli keelatud öösel üksi liikuda. Viis miili on umb. 7,5 km.

Trimalchio

Jõudsime haudade juurde – roomlastel oli kombeks surnuid maanteede äärde matta. 63. Rüü vasaku käe ümber – et seda kilbina kasutada. 64. Magusad viinamarjad – noorus, vanad ilusad ajad. Apelles – mõeldud on kuulsat näitlejat, kes elas I saj. e.m.a. Roomas. Põsk, põseke, palju siin on? – lastemäng, kus ühel osavõtjal seoti silmad kinni ja see ära mõistatama pidi, mitme näpuga talle vastu põske lüüakse. 65. Liktor – au- ja korravalveametnik, kõrgemate riigiametnike saatja. Preetor – kõrgem kohtuametnik. Luukeste peale kallama – ilmselt tembutas seal purjus seltskond laiba juures surnuohvri kombeid matkides. Vt. ka ptk. 77. 66. Täispasandatud liud – mõeldakse kastmega ülekallatud raguud. 67. Mercuriuse tuhandendik – kaupmeestel oli kombeks ohverdada Mercuriusele üks tuhandendik oma puhastulust. 68. Sel ajal kesk avamere Aenease laevad ju jõudnud – tsitaat Vergiliuse “Aeneisest”, V laulu avavärss. Venus vahib ju ka niiviisi – Venust on kujutatud ka kõõrsilmsena. 69. Häbimärgi – see põletati orjadele ja kurjategijatele otsaesisele või ka mujale. Sellest tunnen ma ära kapadooklase – Väike-Aasias asuva Kapadookia elanikke peeti liiderdajateks, luiskajateks ja kangeteks kaupmeesteks. 70. Noricumi rauast noad – Noricum, tänapäeva Austria edelaosa, oli antiikajal kuulus oma rauatoodete poolest. Philargyrus ja Cario – Trimalchio orjad, ilmselt salvi toonud poisid. Kuulus roheliste pooldaja – tsirkuse võiduajamistel kandsid võistlejad rohelisi ja siniseid linte; pealtvaatajaskond, nende seas ka orjad, jagunes vastavalt roheliste või siniste pooldajateks. Traagik Ephesus – keegi meile tundmatu tragöödianäitleja. 71. Pärandan...voodikaaslase – s.t. Trimalchio ei kavatse seda vabaks lasta, vaid jätab ta kui orja testamendiga Philargyrusele. Kahekümnendik väljaostusummast – vt. ptk. 58. Kas sa ehitad mulle mälestusmärgi? – roomlaste matusepaigad, mis asusid väljaspool linna maanteede ääres, olid sageli küllaltki suured. Trimalchio pakub siin kaugelt üle, kui muu osas ei erinegi plaanitsetu väga sellele ajale tavalisest, kaasa arvatud ka raidkiri, mis teatab, et mälestusmärgile pole pärijatel õigust. Preteksta – laia purpurvöödiga kaunistatud tooga, kõrgemate võimukandjate ja preestrite ametirüü. Katkiläinud urn – elu kaduvuse sümbol. Kell – muidugi päikesekell. Maecenatianus – selle liignimega viitab Trimalchio oma kunagisele isandale Maecenatiusele, kes ta vabaks laskis. Temale määrati seeviri amet tagaselja – s.t. ta ei tükkinud ise esile, vaid valiti sellesse ametisse üldisest lugupidamisest. Igasse dekuuriasse kuuluda – siin ei mõelda sõjaväe allüksusi, vaid alamate riigiametnike koondisi, ametkondi. Ela hästi ka sina – lahkunu soov hauakirja lugejaile. 72. Hüppame sauna – oli kahjulik komme ka pärast ränka pidusööki saunas käia. Portikus – vt. ptk. 29. 73. Menekrates – Nero-aegne kuulus kreeka muusik. Täna ajas üks mu orjadest esmakordselt habet – vt. ptk. 29. 74. Veini laua alla valada – kukelaulus peituva halva ende kahjutukstegemiseks.

Trimalchio

76. Ta tegi mu koos Caesariga oma pärijaks – rikastel kodanikel oli kombeks testamendis ka keisrit meeles pidada. Caesar tähendas tollal juba üldse keisrit. 77. Scaurus – ühe kuulsaima ülikuteperekonna liige. Stichus – keegi ori. 78. Vigiilid – öised linnavahid. Järelsõna “Trimalchio pidusöök” on ilmekaim säilinud lõik Petroniuse “Satiiridest”, ulatuslikust rooma kelmi- ja seiklusromaanist. Seesugusena, nagu me nimetatud romaani meieni jõudnud väikese osa põhjal tunneme, on ta antiikkirjanduses ainulaadne (ehkki ka Apuleiuse märksa hilisem romaan “Kuldne eesel” peaaegu samasse žanri kuulub) ning üks maailmakirjanduse tähtteoseid. Tema kompositsioonilisteks lähtepunktideks võib pidada enne meie ajaarvamist tekkinud kreeka armastus- ja seiklusromaani, mis samuti nagu “Satiirid” oma tegelased reisidele ja ootamatutele kohtamistele viis, ja Menippose (III saj. e.m.a.) satiiri. Nimetatud küüniline filosoof käsitles följetoni laadis küllaltki tõsiseid teemasid, tehes seda vaheldumisi proosas ja värsis. Roomas oli Menippose satiiri viljelnud siinne universaalteadlane Marcus Terentius Varro (116-27 e.m.a.) oma 150 raamatust koosnevas satiiride kogus. Oluliselt erineb aga viimastest “Satiiride” autori hoiak oma aine suhtes: nimelt ei moraliseeri ta kuskil isiklikke arvamusi ja suhtumist välja pakkudes, vaid laseb tegelastel ise enda eest rääkida. Selles kõige ehtsamas realismis on “Satiiridel” kokkupuuteid Roomas tollal väga armastatud miimiga, poolimprovisatoorse dramaatilise lühivormiga, mis kujutas stseene ja tüüpe igapäevasest elust. Arvestades miljööd ja üksikuid muid kaudseid pidepunkte, võime oletada, et “Satiirid” kujutab olusid Itaalias ja Rooma provintsides keiser Claudiuse (41-54) ja keiser Nero (54-68) ajal. Säilinud on “Satiiridest” 141 peatükki, milles valdavas osas olev proosa põimub värssidega. Arvatakse, et need peatükid pärinevad vähemalt 17 raamatust koosnenud teose 15. ja 16. raamatust. Loo peategelaseks on minajutustaja Encolpius, tema kambamees ja ühtlasi võistleja Ascyltos ja nende ühine “armuke”, poiss Giton. Kõik nad on tumeda päritoluga, mõnevõrra haridust saanud, kuid puupaljad, täiesti moraalitud ja parasiteerivad seiklejad. Encolpiuse kirevaid seiklusi ja rännakuid põhjustab ja hoiab nagu ühise lõngana koos aedade kaitsja, sigivusjumal Priapose viha, mis teda kõikjal jälitab, samuti kui Poseidoni viha jälitas Odysseust. Nagu Encolpius ise ütleb, olevat ta selle põhjustanud ühe Priapose pühamu rüvetamisega. “Satiiride” säilinud peatükid algavad vaidlusega kõnekunsti languse põhjuste üle, kusjuures Encolpius ja temaga mingi seikluse puhul kohtunud kõnekunstiõpetaja Agamemnon vastamisi õige asjalikult kõnemehi ja kuulajate maitset süüdistavad. Järgnevad tüli ja sekeldused Priapose preestritar Quartillaga, kelle ametitalituste vahele Encolpius end kord varem oli seganud. Seejärel siirdutaksegi vabakslastu Trimalchio juurde pidusöögile. Pärast sealt lahkumist sekkub seiklustesse uus tegelane, kahtlase mainega poeet Eumolpus, kes ka poiss Gitoni vastu huvi tundma hakkab. Peale omavahelisi kisklemisi lepitakse taas ja otsustatakse üheskoos merereisile minna. Laeval aga kohatakse jälle vanu vaenlasi ja puhkeb lööming, mis siiski lõpeb sõprussööminguga. Selle jooksul jutustab Eumolpus muuseas loo Efesose emandast, läbi kogu maailmakirjanduse rännanud mileetose novelli silmakirjatsevalt vooruslikust lesest, kes oma äsja surnud ja taganutetud mehe surnukeha laseb naelutada ristile sealt varastatud kurjategija laiba asemele, et varjata oma värske armukese, riste valvanud sõduri hooletust. Peagi puhkeb torm, laev hukkub ja pääsenud seiklejad leiavad endid olevat Lõuna-Itaalias Crotoni linna lähedal. Kuuldes, et selles linnas on palju pärandusejahtijaid, otsustavad nad, et Eumolpus esineb seal rikka vanamehena ja teised tema teenritena.

Trimalchio

Pärandusejahtijad osutuvad siiski ettevaatlikeks, seda enam et Eumolpuse poolt tõotatud varandused kohale ei saabu. Viimane säilinud fragment kujutab endas Eumolpuse testamenti, milles ta nõuab, et tulevased pärijad tema laiba ära sööksid. Nagu öeldud, on “Satiiride” säilinud osadest kõige terviklikum “Trimalchio pidusöök” (ptk. 26-78). Tegevuspaigaks tuleb pidada mõnda väiksemat linna Naapoli lähedal. Peoperemees, Väike-Aasiast pärit endine ori, ränkrikkaks saada osanud vabakslastu, kannab peaaegu kõiki sellesse, tollal õige tooniandvasse ühiskonnakihti kuulunud inimese tunnuseid – ta on tüüpiline tõusik, labane ja harimatu ning armastab üle kõige maitsetult praalida oma päratu rikkusega. Seejuures ei saa siiski eitada tema majanduslikku nutikust, mis ilmneb niihästi ta enda rikkakssaamise loost kui ka tema kaasvabakslastute mõnest tunnustavast repliigist. Et vabakslastutel tee rikkusele sugugi nii lihtne ja kindel ei olnud, see selgub mõne teise mehe käekäigu kirjeldusest. Orjade hulgalises vabakslaskmises nägi Rooma riik endale ohtu, seepärast püüti seda seadustega piirata. Need katsed jäid aga tulemusteta ja Rooma varase keisririigi päevil, eriti Tiberiusest Neroni, etendasid vabakslastud õelate intrigantide ja pugejatena silmapaistvat osa isegi keisrikojas. Trimalchio pidusöögist osavõtjate suhetesse sekkub ka klienteel – kliendiseisund. Roomas üldlevinud kombe kohaselt andsid vabad, kuid väheste majanduslike võimalustega kodanikud endid mõne mõjuka isiku, patrooni kaitse alla, hakates kliendiks (sõltlaseks). Patroon oli kohustatud klienti majanduslikult aitama ja õiguslikult kaitsma, klient aga patrooni poolt antud ülesandeid täitma. Seejuures võis klienteel olla mitmekordne, s.t. patroon võis ise olla mõne mõjukama isiku kliendiks, klient aga võimaluse piires kliente pidada. Mööda ei saa minna ka orjadest, kes eriti eelistatud seisundis koduorjadena võisid vahel isanda majas vähemtähtsate külalistega lausa ülbelt käituda. Tuleb püüda tähele panna ka neid tegelastevahelisi suhteid, mida autor vaid vihjamisi ja nagu lugeja peale lootma jäädes märgib, näiteks lapikanga-kaupmees Echioni pöördumine Agamemnoni poole ptk. 46. “Satiire”, eriti aga “Trimalchio pidusööki” originaalis lugedes põrkame paljudele keelelistele raskustele. Kuhjatakse barbarisme, väänatud kreekakeelseid sõnu, vigaseid keelendeid ja argood, mille seletamiseks alati ka küllaltki suurest sõnaraamatust ei piisa ja mõnel puhul lõplik tähendus tänini lahtiseks on jäänud. Tuleb peaaegu kiusatus anda tõlge kohati mingis lonkavat turuargood meenutavas keelepruugis. Seda pole siiski söandatud teha. Minajutustaja Encolpiuse keel on sorav, arvestab küll kohalikke reaaliaid ja Lõuna-Itaalia kreeklaste poolt mõjustatud väljendusviisi, kui püsib üldiselt ladina õigekeelsuse raamides. Sama kehtib ka pidusöögil esitatud värsside kohta. Igal külalisel ja muul osalisel, olgu see siis uhke varahoidja aatriumi uksel, kiviraidur Habinnas, libahunti näinud Niceros, viljahindadest ja gladiaatorimängudest rääkivad mehed, muidugi ka Trimalchio ise – kõigil neil on omapärane ilmestatud ütlemisviis. Pärit on nad igast tollal tuntud maailma nurgast – Balkanilt, Väike-Aasiast, Kapadookiast, Süüriast või mujalt, ja seda niihästi peategelastest ulapoisid, vabakslastutest võõrustaja ja külalised kui ka orjad. Ladina keel ei tarvitse neist ühegi emakeel olla. Teose sõnastus on seejuures õige napp. Kõikide nende keeleliste nüansside edasiandmine tõlkes näib olevat võimatu. “Satiire” võib õigusega pidada üheks vulgaar-, s.t. rahvapärase ladina keele allikaks. Teda on juba kaua tahetud näha ka eestlaste lugemisvara hulgas – Randvere Ruth olevat ju teost lugenud koguni originaalis -, niisiis võtkem tast see proovitükk sellel kujul vastu. “Satiiride” autoriks peetakse üsna üksmeelselt Nero kaaskondlast Petronius Arbiteri (eesnimi pole kindel). Rooma ajaloolase Tacituse andmetel (“Annaalide” XVI raamat) olevat ta olnud mees, kes veetnud päevad magamisega ja ööd lõbustustega, osates viimaseid eriti peenelt valida, nii et Nero arvatavasti ta liignime ära kasutades teda elegantiae arbiter´iks, s.t. peentes lõbudes asjatundjaks kutsus. Seejuures ei peetud Petroniust sugugi priiskajaks ja pillajaks. On

Trimalchio

ka teada, et ta oma ülesandeid Bitünia asehaldurina ja konsulina kohusetundlikult täitis. Saatuslikuks sai Petroniusele Nero kojaülema, vabakslastu Tigellinuse kadedus, kes teda Nero-vastasest vandenõust osavõtus süüdistas. Teades hästi ette, milleni see süüdistus viib, kutsus Petronius sõbrad koosviibimisele, kus lõbusa vestluse juures laskis arstil oma veresooned avada ja korduvalt taas sulgeda, kuni ta lõpuks uinus ja nagu loomulikku surma suri. Enne seda olevat ta koostanud dokumendi, milles loetles üksikasjaliselt Nero patte ja nimetas nende kaasosalisi. Olles dokumendi pitseerinud ja Nerole kätte saata lasknud, olevat ta oma pitsersõrmuse katki murdnud, et keegi seda pärast tema surma kurjasti kasutada ei saaks. Toimetaja