No. 432 Jaanuar-Veebruar– Märts 2014 2013

SEATTLE’i EESTLASTE

Emadepäeva Aktus Please join SES in celebrating

Mother’s Day

Sunday, May 11, 2pm

At Latvian Lutheran Church

Tuhandest Tuulest folkdancers, Laste Pillerkaar and Estonian choir will be performing. Light refreshments and coffee will be served. Please bring a simple dish to share.

The Power of Song

Nonviolent National Culture in the Baltic Singing Revolution GUNTIS SMIDCHENS

In December 2013 Guntis Smidchens , professor of Baltic Stud-ies in University of Washington, published his book about Esto-nia, Latvia and Lithuanian “singing revolution”. How people stood up for the military by singing and maintaining their faith in nonviolent political actions. The book contains more than 110 choral, rock and folk songs which hat are translated and interpreted in cultural and historical context.

LK 2 SEATTLE’I EESTLASTE TEATED

ROTALIA FOUNDATION SUPPORTS ES-

TONIAN LECTURER

By Liina-Ly Roos

This summer I was able to travel to Es-

tonia and Finland, thanks to the support from

the Rotalia Foundation to present a paper at the

10th Conference on Baltic Studies in Europe

and do further research for my Masters-thesis

project. The conference “Cultures, Crises,

Consolidations in the Baltic World” offered me

a great opportunity to meet many scholars from

the Baltics and Finland and to share some of

my research on Sofi Oksanen’s Purge which

focuses on her use of woman’s body as a meta-

phor for nation. There were presentations from

many different disciplines. In the literature

section, the themes of traumatic history and

national identity in literature, especially during

the 20th century were favored, but questions of

collective identity, the consequences of World

War II and the Soviet occupation were repre-

sented in history, cultural studies, media and

political studies. After presenting my paper, I

was invited to present it at the summer confer-

ence of literary sciences in July in southern Es-

tonia. The conference, titled “Reading the

Traveling Clouds” focused on traveling or emi-

gration in literature, as well as on the different

ways of remembering.

I also visited the library of the Univer-

sity of Helsinki and collected articles as well as

read through all the research done on Oksanen,

most of the research has been done on the re-

ception of her novels Purge, and Stalin’s cows,

but there has been one scholar who has re-

searched gender, power and narrative in Oksanen’s

Purge.

While I was in Estonia, I got into contact with

Estonian Institute that administrates most of the Estoni-

an language lecturers teaching in foreign universities

and was able to use their help to order more new mate-

rials for teaching Estonian at the University of Wash-

ington as well as take part in the summer seminar for

Estonian lecturers. It took place in Setumaa, Southern

Estonia and the lecturers were provided with many in-

teresting lectures in the Seto culture and were also able

to share their teaching methods and materials.

Seattle’i eestlaste jõulupidu

Särab kuusk ja särab tuba,

lapsed rõõmsalt kuuse ees,

kuulge-kuulge: tuleb juba

laste sõber jõulumees!

Seattle’i Eesti Seltsi jõulupidu toimus detsembri teisel pühapäeval 2013 Läti maja suures saalis. Enne jõulupuud toimus Läti kiriku ruumides jumalateenistus ja seejärel koguneti üheskoos suurde saali, et pidustustest osa võtta. Ka sellel aastal oli inimesi kokku tulnud umbes saja ringis, kuna jõulupidu on alati olnud oodatud nii noorte kui ka vanade seas.

Eriti oodatuks tegid jõulupeo köögis valminud jõuluroad, mille mõnus hõng tervesse majja imbus. Tänu usinatele abilistele valmisid jõululauale traditsiooniline verivorst peekoniga praekapsas kartuliga ja hõõgvein.

Jõulupeo avas tervitusega esinaine Kristi Urv ja pärast seda oli kavas Seattle’i Eesti segakoori esinemine. Philip Tschopi juhatusel esineti lõbusate jõululauludega, mida kõik soovijad said kaasa laulda.

Pärast lauljaid oli järjekord meie kõige väiksemate käes. Laste Pillerkaar esines jõululauluga „Tiliseb-tiliseb”, tantsiti kõigi lemmikut „Kaera-Jaani” ja kõige lõpuks tuli esitlusele „Oige ja vasemba”, mida tantsiti koos tantsuansambli Tuhandest Tuulest tantsijatega. Pärast lustakat jalakeerutamist tulid uuesti lavale kõige

SEATTLE’I EESTLASTE TEATED LK 3

väiksemad, kes esinesid oma esimese näidendiga „Kadunud kingikott”. Caroli Leimani lavastatud näidend oli lastele esimene, kus sai oma näitlejaoskusi proovile panna. Näidend oli päkapikust, kes oli jõuluvana kingikoti ära kaotanud ja kus lahked metsaelanikud talle abiks olid tulnud. Lapsed olid osad ilusti ära õppinud ja paistis, et nad nautisid pealtvaatajate tähelepanu. Kõige lõpus pakkus näidend pealtvaatajaile ka natuke nalja, kui meie kõige väiksem näitleja Alek näidendi tekstist natuke kõrvale kaldus ja improviseerima hakkas. Nimelt oli väike abimees valmis murest murtud päkapikku kiiresti aitama ja leidis ilma aega viitmata kingikoti kuuse alt üles. Pärast meeleolukat näidendit võis kauaoodatud jõuluvana tulla ja kinkide lunastamine võis alata.

Ka sellel aastal oli jõuluvana rollis kõigile armsaks saanud Paul Raidna, kes

kingisaajatelt vajalikku salmi, laulu või tantsu ootas. Parast toredaid ettekandeid oli aeg jõulumees teele saata ja jõuluroogadel hea maitsta lasta.

Suures saalis oli üles seatud jõululaat, kus sai osta Eesti-teemalisi meeneid ja isetehtud hõrgutisi. Müüdi musta leiba, kõrvitsahoidiseid, verivorste ja teisi Eesti meeneid. Siiras tänu kõigile, kes jõululaada korraldamisel kaasa aitasid või ostude ja annetustega laada kordaminekut toetasid! Järjekordselt osutusid populaarseks müügiartikliks verivorstid, mida Tiina Oviiri kodus koos paljude seltsi liikmete abiga päev enne pidu ette valmistati. Vorstipudru verivorstide jaoks annetasid Tiia-Mai Barrett, Karin Gruver, Epp Liikane, Tiina Oviir, Enno Priidik, Kristi Urv ja Katrine Veanes. Suur tänu Tiina Oviirile verivorstitalguid organiseerimast ja aitäh kõigile abilistele, kes vorste tegemas käisid! Jõululaada jaoks küpsetasid leiba Tiina Muld, Tiina Oviir, Tiina Ritval ja Mai Teras. Teenitud tulu läks Seattle’i Eesti Seltsi toetuseks.

Eesti Vabariigi Aastapäeva tähitsamine Seattle’s

Nagu juba kombeks on saanud, viimasel veebruari pühapäeval kogunesid Seattle eestlased Läti majja, et tähistada 96ndat Eesti Vabariigi aastapäeva. Ka seekord alustati ettevalmistustega juba varakult. Kõigepealt pandi kohv hakkma, et ikka jaksu jätkuks ja siis läks töö lahti. Saal ehiti kaunite sini-must-valgete värvide ja Eesti vappidega. Meie toredad lauljad laulsid oma hääled lahti ja tantsjiad keerutasid jalad soojaks. Isegi lapsed olid varakult kohal, et end ette valmistada pidulikuks aktuseks.

Sel ajal kui saalis tuhinaga aktuseks valmistuti said külalised kirikus Jumalateenistusest osa võtta. Kirikust edasi liiguti saali kus neid ootas kohvilaud maitsvate suupistetega. Aga enne saali jõudmist mööduti laste raamatukogu lauast, kust sai põnevaid raamatuid nii vaadata kui ka endale koju kaasa laenutada.

Aktus avati lipu sisse toomisega, ja Ameerika hümni laulmisega. Sissejuhatuse tegi Seattle Eesti Seltsi esinaine Kristi Urv, tervitades kõikki osavõtjaid ning andis sõna pastor Hendrik Laurile, kes pidas südamliku palvuse Eestimaa kaitseks ja hüvanguks.

Järgmiseks võttis sõna Eino Moks, mälestades langenuid ja süüdates küünlad meie seast lahkunutele. Peale seda edastati õnnitlused nii Läti kui Leedu kogakondade poolt kui ka meile juba armsaks saanud Guntis Schmidchens, Washingtoni Ülikooli Baltika osakonna direktor. EV aukonsul Paul Raidna tervitas kohalviibijaid ja tutvustas Aleksei Parve, kes oli Teise Maailmasõja veteraan.

Aktuse pikima kõne pidas seekord Caroli Leiman, koostöös Ülli Kondiga Eesti Pärnu muuseumist. Ülevaade oli Eesti rahvarõivastest kui osa eestlase indetiteedist ning kuna osa külastajatest ei ole veel jõudnud eesti keelt täiuslikult ära õppida siis sinna juurde oli pandud ka slaid-show inglise keeles.

Peale seda järgnes Seattle laulukoori lauljad, kes esitasid neli laulupeo laulu Philip Tschopp juhatusel. Sellele järgnesid selle päeva kõige oodatumad esinejad- pisikesed Laste Pillerkaare lapsed. Nad esitasid kaks laulud ning luuletuse “Emakeel” , peale seda tantsiti Kaerajaani ja Kupparimouri koos Tuhandest Tuulest tantsijatega. Peale laste esinemist jäid tantsupõrandale Tuhandest Tuulest tantsijad, kes lõpetasid oma programmi Eesti kõige tuntuma tantsuga “Tuljak”.

Foto: Arvo Vercamer

Rahvarõivas kui osa eestlaseks olemise indentiteedist.

Ülli Kont

Caroli Leiman

Eesti on väike. Eesti on nii väike nagu lepatriinu maakaardil võrreldes teiste riikidega. Millega võib eestlane ennast võrdväärsena tunda teiste hulgas? Mis on asjad, millest võime rõõmu tunda, mis annab meile tuge tunda esivanemate üle uhkust?

Eestis tekkis linnade moodustumisel justkui kaks eraldi kultuuri: maa- ja linnarahvas. Maarahvas kandis reeglina koduse valmistatud materjalidest ning ise õmmeldud rõivaid ning need erinesid paljuski linnainimeste rõivastest. Linnade elanikkond kandis rõivad, mille tegumood ja materjal oli sagedast pärit kaugetest maadest ning juba varakeskajal tekkisid keskused, kust „ mood“ liikuma hakkas ning mida järgis kõrgema kihi elanikkond. Vaid ehted ning nahast esemeid lasti teha linnameistritel. Palju on vaieldud selle nn rahvakultuuri üle, paljud kunstiteadlased väidavad, et pole olemas sellist osa nagu rahva kunst. Kunst kas on või ei ole ning see tekib reeglina kõrgkultuuris. Kuna talurahva- maarahva kätetööna valmis ainult tarbekunstiesemeid, siis

jäeti see palju aastaid tähelepanuta. Ometi näitas just see tarbekunst rahvuse omapära, iseloomulikku maitset ja andekust. Kui linnarahval näitasid riietuses olevad erinevused klassi vahet, siis maarahval oli märkide süsteem palju keerukam. Naise tanu näitas abieluseisust, punased kirjad ja paelad olid seotud loitsude ja kaitsemaagiaga. Mustrite ja värvide kombinatsioonidel võis olla palju tähendusi, mida me siiani ei tea. Näiteks vööde ja kindakirjad. Ka riiete kandmise juures oli tavaks palju maagilisi kombeid, näiteks Saaremaal ei tohtinud naine ilma põlleta vilja lõikama minna, sest sel juhul rikkus ta põllu ära. Vaatamata linnamoe mõjust ja arvukatest sidemetest teiste naaberkultuuridega, säilitas eesti rahvarõivas selge omapära, mida märkasid paljud Eestit külastanud euroopa reisimehed, toonitades, et talurahval on kaunid pidurõivad ja neid kantakse väärikalt.

Rahvarõivad ei ole teadlikult mingi grupi jaoks loodud moeriided vaid on läbi aastasadade kasvanud maarahva ilumeele tulemusena, üksikuid linnamoe elemente näpates ning neid lisades on sellest vormunud talupoja pidulik riidekomplekt.

Rahvariided on Eestis identiteedisümbolina kasutatud juba esimese vabariigi ajast alates. Teatavasti suureneb identiteedisümbolite tähendus rahvusele kriitilistes olukordades. 19. Sajandi lõpus, kui rahvariided kadusid, hakkasid eesti haritlased eesotsas Voldemar Jannseni ja C.R. Jakobsoniga hurjutama rahvast, et „visatakse esiemade väärikad riided nurka ja käiakse eblakate linnahilpudega.“ Ka õpetajahariduse saanud Reet Kurrik, tulevane etnograaf kirjutas ajaleheveergudel 1900. aastal: „kallid suguõed, linnainimene käigu sitsis ja pitsis, meie uue aastasaja maa-elanikud olgu lihtsa, aga peene omakoetud riidega!“ . Rõivakomplekt, mida me praegu tunneme, on sellisena moodustunud 18.sajandi lõpul 19. sajandi algul. Esimese Eesti Vabariigi aegu tõsteti taas au sisse esivanemate käsitöö ja sellega koos ka propageeriti rahvariiete kandmist. Kuna tollased teadmised rahvakunstist kui sellisest olid kasinad, siis kanti üksikuid rõivaelemente kentsakates komplektides ja mittesobivates kooslustes. Sellel teemal võtsid sõna kuulsad kunstnikud nagu Ants Laikmaa ja

Kokkuvõtte tegi SES esinaine Kristi Urv kes andis välja preemiad tublidele ja tänuväärsetele kogukonna liikmetele. Seekord pälvisid tänukirjad Aavo Kalviste ja Katrin Veanes oma tähelepanuväärse panuse SESi tegevuse edastamisel.

Aktus lõppes Eesti hümni laulmisega millele järgnes meeleolukas koosviibimine kus oli jälle tore kohvi ja maitsavate suupistete kõrval

kaasmaalastega uudiseid vahetada.

Elagu Eesti!

Foto: Arvo Vercamer

SEATTLE’I EESTLASTE TEATED LK 5

Kristjan Raud. Nõukogude perioodil asi küll paranes, kuid kindlasti mäletavad kõik tohutuid kolonne laulupidudel Muhu kollastes seelikutes või Mustjala pikkades plisseerides. Iseenesest oli see ju ilus, kuid etnograafiliselt mitte õige.

Arvestades Eesti väiksust, on rahvarõivad on äärmiselt erinevad ning varieeruvad. Tohutu suur vahe on näiteks saarte ja Lõuna-Eesti riietel. Suuri erinevusi võib märkida juba maakonniti, sest vanasti inimesed liikusid vähe. Tegelikult erinesid rahvarõivad kihelkonniti juba 17 ja 18. sajandil. Arvatakse, et kihelkondlik erinevus tekkis sellest, et kuna kihelkonna keskmeks oli kirik, siis ühes kirkus pühapäeviti kokku saanud inimesed tunnetasid ühtekuuluvust ja nii tekkis oma piirkonna „mood“

Eesti rahvarõivad võib jagada nelja suurde rühma: Põhja-ja Kesk Eesti, Lõuna-Eesti, Lääne-Eesti ja saared. Täiesti omaette fenomenina kestab siiani Kihnu saare kultuur, mis on kantud ka UNESCO pärandisse.

Kõikide rahvarõivaelementide juures on tunnuseks see, et suures osas tehti need kodus valmistatud materjalidest. Kaunistuseks kasutati kallimaid poepaelu, litreid ja helmeid. Üsna jõukad said lubada endale linase särgi asemel puuvillasest riidest särki ning põlle jaoks peeti uhkemaks kasutada kirjut sitsi mitte valget linast.

Lõuna-Eesti rahvarõivaste juures tuleb kindlasti tähele panna seda, et kui mujal Eestis sai valdavaks triibuseelik, kanti seal jätkuvalt musta, halli ja punast seelikut. Päris Läti piiri äärde ulatuvatel aladel kanti veel nn lätilapilist seelikut, mis mujal eesti tundmatu oli. Triibuseelikute valdavaks värvitooniks oli sinine, punane, rohekas. Naiste särgid olid valged, mahakeeratud kraega, pilutatud või väikese punase tikandiga kaunistatud. Tanudena kanti seotud rätikuid, väikseid valgeid tanusid või näiteks Viljandimaal ka pika plisseeritud sabaga tanusid, mida nimetati kanahändtanuks. Naine, kes oli abielus, kandis tanu nii“ööl kui päeval“ , sest korralik naine ei läinud põlleta üle põranda ega tanuta üle tänava. Ühest arhiivi ülestähendusest saab tead, et tanu kandmine oli niivõrd tugev reegel, mis välistas isegi erandjuhud. Näiteks olevat ühes külas naine toauksel olles näinud, et väike laps on hädas suure kurja koeraga. Naine tormanud õue lapsele appi, kuid unustanud tanu pähe panna. Hiljem olla külanaised selle teguviisi hullusti maha laitnud, sest ilma tanuta õue tormamine olevat kõlvatu

olnud. Meestel olid mustad või lambapruunid pikkkuued, mis kaunistatud punase kaaruspaelaga (nöörpael). Iseäranis uhked olid mulgikuued, erkroheline klapp külgedel ja punase tressid ees. Pikkkuube kandsid ka naised ning see näitas väärikust ning jõukust. Euroopast pärit haritlased ning rännumehed avaldasid imestust, et Lõuna-Eestis kanti pikkkuube ka palaval suvepäeval kirikusse minnes, sest muidu ei olevat see küllalt väärikas riietus.

Põhja-Eestis olid naiste seelikute värvideks ülekaaluks rohelised, kollased toonid. Suureks erinevuseks ka Lõuna-ja Lääne Eestiga võrreldes olid käised. Käised kaunistati suurte rikkalike rokokoolike lillornamentidega, mille kohta arhiivides võib lugeda ülestähendusi, et mitte kõik talutüdrukud ei mõistnud ise ilusasti tikkida vaid lasid seda teha küla õmblusmamslil. Tihti olid väljaõmblejateks ka saksa naised, kes olid kehalise puudega - küürakad või lombakad. Ka tanude puhul võib märgata suurt erinevust. Käsite juurde kanti samasuguse rikkaliku tikandiga valget tanu, kuid sageli asendas tanu ka pottmüts. Ilmselgelt oli pottmüts laen kõrgklassilt, kuid siiani ei ole suudetud selgeks teha, kust see täpselt pärineb. Meeste riietus seevastu on suhteliselt samasugune kui Lõuna-Eesti meestel. Valged linased särgid ning pikkkuued olid vähesel määral kaunistatud. Pikkkuued muutusid linnamoele sarnaselt lühikesteks 18.sajandi lõpus ja 19.sajandi alguses.

Lääne-Eesti seeliku triibustikes on valdavaks värviks punane. Punane värv on hästi erk ja ilmselt kulmineerus aniliinvärvide tulles. Lääne-Eesti seelikute seas on rühm seelikuid, mis erineb oma valmistamis- õigemini värvimisviisilt teistest Eestis valmistaud seelikutest. Särgid olid valged linased ning valgete või väheste punaste tikanditega. Tanudel erinevus kihelkondade vahel oli hämmastavalt suur. Kas mängis siin rolli Pärnu kui kaubasadama olemasolu või midagi muud, kuid tanud varieerusid väikesest lihtsast punase lindiga tanust iseäralike kabimütsideni. Mihklis, Audrus, Tõstamaa kihelkonnas olid teravtipulised kõrged rikkalikult lilltikandiga kaetud tanud, Pärnu, Tori ja Pärnu-Jaagupi kandis pott ja kabimütsid, Vändras hoopis iseäralikud madalad tanud, mis ei sarnanenud eestis olevatele teistele tanudele. Nii mehed kui naised kandsid pikkkuubi, mis olid kaaruspaeladega kaunistatud, Saarde kandis olid kuued hallid, mujal pruunid. Meestel olid valged särgid väheste pilude ja valgete tikanditega, kanti pruune põlvpükse. Jõukamatel olid nahkpüksid.

LK 6 SEATTLE’I EESTLASTE TEATED

Väga eriilmelised riided olid saartel. Kui Hiiumaal olid naiste seelikud triibulised, siis Saaremaal võis leida nii plisseeritud, põikitriipus ja pikitriipus seelikuid. Plisseeritud seelikud olid niivõrd rasked, et need õmmeldi pihiku külge. On mõningaid andmeid, et pihikuid ehk liistikuid kanti varasematel aegadel ka mandri osas. Plisseere on väga erinevaid: Mustajal on mustad, Jämaja, Anseküla punase, valge, musta viirulised, Muhu vanemad seelikud olid tumedad viirulised plisseeritud. Ka peakatted ehk tanud on saartel väga erinevad. Saartele on iseloomulikud kootud villased tanud, mandril selliseid ei kantud. Osa tanusid oli tikitud, väga kõrged ja suured. Saartel ei olnud üldse kasutusel väikeseid linaseid tanusid nagu mandril. Särgid oli küll linasest ja valged, kuid kraed kõrged. Põlled olid nii valged pitsidega kui ka kirjust poesitsist. Meeste kuued ja vatid olid lambapruunist või hallist kodukootud riidest.

Kuigi rahvarõivad olid väga erinevad eesti erinevates piirkondades, olid mõned elemendid ja kandmistavad sarnased kõikidele kihelkondadele. Vöö on üks selliseid elemente. Kirivöö tegemisel oli tähtis nii sümboolika, valmistamise viis ja kandmisega seotud traditsioonid. Väikseid tütarlapsi vöötati juba siis, kui nad veel särki kandsid, kui suvel palavaga tehti ainult linase särgi väel tööd, siis põimiti ümber piha ikka tugevalt vöö. Vööga oli seotud palju uskumusi ja traditsioone ning need olid üsnagi sarnased üle eesti.

Rahvariiete juurde kuulusid alati ehted. Ka ehted olid maagilise tähendusega, loomulikult oma osa oli ka jõukuse näitamisel. Kuna pärisorjuse aegu olid eesti inimesed sunnismaised, st kogu vara kuulus tegelikult mõisale, siis pandi rõhku esemetele, mida tohtis omada ja mida mõisnik ära võtta ei saanud. Kel vähegi jõukust oli, see ostis naisele hõbeehteid. Kui tüdruk sündis, pandi talle helmekee kaela, et see õnne tooks.

Rahvariided olid esemed, mis olid sündinud loomisrõõmust, ilutahtest ning samas segunenud kõrgklassi moe, kohalike uskumuste ning pikaajaliste traditsioonidega. Käsitöö on loomeprotsess, mille tulemusena valmisid kaunid tikandid, seelikutriibud, kirikindad, see on kohaliku kogukonna sees jagatud teadmised ning pärimus, mis vahepeal taandusid globaliseeruva maailma ees, kuid õnneks on need jäänud teatud grupi inimeste sisse alati alles.

Rahvariieteks võime nimetada koduse käsitööna

ning rahvapäraseid võtteid kasutades valmistatud, kindla kihelkonna traditsioone järgides tehtud riidekomplekti. Riietel peavad olema kindlad materjalid, kindlad lõiked ja kindlad osad. St.: pikkkuub, tanu, seelik, särk, põll, sukad, kindad, ülevise (suurrätik). Rahvuslikel ainetel valmistatud riietel puudub kindel ornamentika, võib kasutada puuvillast linase asemel, kangastelgedel kootud materjalide asemel vabrikukangast, ornamentika tikanditel on lihtsustatud ning tihti ei saa määrata, mis kihelkonda see kuulub.

Palju räägitakse rahvariiete stiliseerimisest. Selline rahvariidekomplekt nagu me seda teame, oli tegelikult väga pidulik ja väärikas riietus, võib tekkida küsimus, kas niimoodi kõlbabki tantsupeol väljakul ringi karata? Kahjuks sellele täpset vastust anda ei osata. Paljud lauljate ja tantsijate grupid otsustavad valmistada lihtsustatud variandi rahvariietest. Sel juhul peab olema nõuandjaks väga hea kunstnik ja väga hea etnograaf, et ei tekiks kummalisi vastuolusid kaunistuste ning kandmistavade juures. Kindlasti käisid ka meie esivanemad kiigel tantsimas ja laulmas lihtsamate riietega, kuid kahjuks on 20. Sajandi kogumistuhinas korjatud kokku ainult kaunimaid ja säravamaid etnograafilisi esemeid.

Kui esimese Eesti Wabariigi aegu ei osatud paljuski rahvariiete ajalugu mõista, siis nüüdseks on etnograafid ja koduuurijad endile ülesandeks võtnud ainult korrektselt riietatud tantsijaid ja lauljaid avalikuks esinemiseks väljakule lasta. Rahvariiete kandmisel on palju reegleid, mida rikkuda ei tohi, kuid samas tuleb arvestada, et nende valmistamine oli looming, mis ei allunud ühesele vormile ning iga talunaine soovis olla natuke omanäoline ja teistmoodi kui naaber. Rahvariie koosneb tegelikult sümbolitest, mis kätkevad endas iidvanu uskumusi ühe rahvakillu ajaloost, kommetest, lootusest ja armastusest.

Jumalateenistused 2014

March 9th - 1:00 PM

April 13th - 1:00 PM

May 11th - 1:00 PM - Emadepäeva teenistus

SEATTLE’I EESTLASTE TEATED LK 7

Palju Õnne!

Jaanuar

Veebruar Arno Jaanson

Karin Tolgu

Katrine Veanes

Khari Otto

Linda Jaanson

Linda Kolde

Mart Kask

Tiina Urv

Ülle Pajuste

Magnus Oviir

Märts Brian Otto

Ene-Liis Arrowsmith

Epp Liikane

Kait Kalev

Maimu Reinla

Merit Oviir

Urmas Pajuste

June 8th – 1PM - Küüditamise mälestusteenistus koos lätlastega ja leedulastega July 13th - 1:00 PM - Surnuaiateenistus Washelli surnuaial

August 10th - 1:00 PM - Vabaõhu teenistus koos Portlandi rahvaga Lauride kodus, 4111 Gull Harbor Rd NE, Olympia, tel. 360-352-2371

September 14 - 1:00 PM

November 9 - 1:00 PM

December 14 - 1:00 PM

December 25 - 11:00 AM - Jõuluteenistus

Toimetaja laualt,

Juba linnukesed väljas laulavad,

kenad kasekesed kingul kohavad...

Raske usukuda aga kevad on juba ukse ees ja talv ongi peaaegu selja taga. Seekordne talv oli tore ja sündmuste rohke. Sai verivorsti tehtud ja jõuluvanaga juttu aetud. Eestimaa sünnipäeva peetud ja lauljad laulupeole saadetud, ok, nad alles suvel lähevad aga nad on suure töö ära teinud ning nad võeti vastu. Suured õnnitlused!

Nüüd siis natuke tõsisematest teemadest. Nimelt eelmises SETi numbris oli mõningaid arusaamatusi, siin kohal tahaksin vabandada kõigi ees kelle nimed valesti läksid. Kahjuks meie jõuluõnnitluste süsteemiga on veel segased lood aga me töötame selle kallal. Peale selle, pean tunnistama oma teadmatust kõigi kogukonna liikmete suhtes, kuna ei ole veel jõudnud kõikide nimesi ära õppida, et teaksin kui midagi valesti on. Nii, et olen alati tänulik kui keegi kes asju paremini teab mind hädast välja aitab.

Sellega seoses on mul väljakutse kõigile kes tahaksid kätt proovida kirjutamisega. Nimelt, ostin abilisi kes sooviksid aidata kirjutada artikleid Seattle’s toimuvatest üritustest või üleüldiselt Eestiga seonduvatest teemadest. SETi antakse välja neli korda aastas ja kirjutada võib nii eesti kui ka inglise keeles. Minuga saab ühendust võtta telefonil 206 412 4807 või emailiga carolileiman@gmail.com

Kuna uus aasta on ka alanud meie lugejatele siis seekordses SETi vahel olen lisanud ka SES liikmemaksu tasumise vormid, mille saab saata koos liikmemaksuga laekur Kaljo Konsale.

Veel tahaks meelde tuletada kõigile, et meie SES ja Tuhandest Tuulest on avanud oma lehekülje Facebookis. Sealt saab alati leida kõige värskemaid uudiseid ning ka minuga kiiremas korras ühendust võtta kui vaja.

Kaunist kevadet kõigile!

Caroli

Andres Urv

Ann Maris Wallace

Elin Pajuste

Ilmar G. Raudsep

Jeanne Kapsi

John Toivo Lauba

Juanita Holmes

Karl Täht

Katri Konasto

Malle Hannibal

Mart Männik

Raidi Kalev

Taimi Ene Moks

tel:360-352-2371mailto:carolileiman@gmail.com

March 9

April 13

May 11

June 8th

1pm Jumalateenistus

Latvian Hall

11710 3-rd Ave NE, Seattle

Every Sunday 5-7 pm Folk dance practice Swedish Cultural Center

Every other Sunday 4-5 Laste Pillerkaar Swedish Cultural Center

Every other Sunday 3-5 Choir Practice Swedish Cultural Center

May 11 1pm

2pm

Emdaepäeva teenistus

Emadepäeva kontsert

Latvian Hall

11710 3rd Ave NE,

Seattle

May 24-26 Folklife Seattle Center

ÜRITUSTE KALENDER / UPCOMING EVENTS 2012

SEATTLE’I EESTLASTE TEATED LK 8

SEATTLE ’I EESTLASTE TEATED

c/o Caroli Leiman

7011 Palatine AVE N

Seattle, WA 98103

Seattle Estonian Teated is provided free to members of Seattle Estonian Society and/or Seattle Estonian Ev. Luth. Church members. Subscription fee for others is $15 per year.