AVALIKULT ABIELUST

TOOMAS VINT

AVALIKULT ABIELUST

AVALIKULT ABIELUST

TOOMAS VINT

Tallinn 2012

Romaan

Toimetanud Velve Saar

Kujundanud Eva-Maria Vint-Warmington

Illustratsioonideks kasutatud fotod Eva-Maria Vint-Warmington

Esikaane kujunduses on kasutatud maali

American Gothic, 1930 by Grant Wood

All rights reserved Wood Graham Beneficiaries

Licensed by VAGA, New York, NY

Raamat ilmub Eesti Kultuurikapitali toel

ISBN 978-9949-9362-0-5

Kõik õigused kaitstud

© Toomas Vint 2012

© Kirjastus Tulikiri 2012

Trükikoda PajoPrint

„... rohu sisse ei saa ennast ära peitarohi saab su ka rohu sees alati kätte ...”

Hasso Krull

VOLDEMAR: SÕIT MAAKODUSSE

Üks mobiilikõne võib inimese senise korraliku pereelu käker-

dada masendavaks kaoseks. Pöörata elu pea peale. Mõnikord

tuleb ette ka vastupidist, kuid viimane olgu öeldud rohkem suu-

soojaks või siis lohutuseks neile, kes ei jõua ära kiruda maailma

tehnilist progressi. Ent kiruda polegi mõtet – mobiiltelefon, mis

saab inimese kätte igal kellaajal ja igast paigast, on tänapäeval

sama oluline tööriist kui arvuti, ja meie loo juures peaks arves-

tama, et TV-inimese Reesi Ermi telefonikõne oleks Viviani ja Vol-

demari varem või hiljem kätte saanud, ja kõik oleks ikkagi läinud

nii, nagu sedapuhku läks.

Kui telefon helises, tõstis Voldemari mobiili oma kõrva juurde

kõigepealt tema abikaasa Vivian. Autos oli küll „käed vabaks”

seade, kuid seekord polnud viitsitud seda telefoniga ühendada.

Roolis istuvale Voldemarile tundus korraks, et Vivian räägib

mõne nende ühise tuttavaga, aga siis näis, et hoopis võõraga.

Ega ta väga tähelepanelikult juttu ei jälginudki, sest parasjagu oli

võimalus mööda pääseda ees uimerdavast Subarust, ja kui ta lasi

jala gaasipedaalil jälle lõdvemale, sirutati tema poole telefon,

ning Voldemari küsiva ilme peale tegi Vivian üksnes mitte midagi

väljendava veidra grimassi.

Nagu naerev koer, käis Voldemaril läbi pea, kui ta Viviani käest

telefoni võttis ja selle kõrva äärde pani.

9

„Tere, mina olen Reesi Erm, ma sain numbri oma tädilt ja ta-

haksime teid oma saatesse kutsuda. Meie uus saade püüab ava-

meelselt rääkida abielus ette tulevatest probleemidest. Tädi ütles,

et olete hiiglapikalt koos olnud ja arvas, et kindlasti oskate noor-

tele pajatada, kuidas saab aastakümneid õnneliku abielupaarina

elada ...” rääkis Voldemarile tuttava kõlaga naisehääl. Ta oli

Reesi Ermi tihti teleriekraanil näinud, noore naise hääl oli seal

ta kõrvu paitama hakanud ja saatejuht õige sümpaatse mulje jät-

nud. Ausalt öeldes meeldis Reesi Erm Voldemarile hullupööra,

kuid see ei takistanud tal saates osalemisele sõrgu vastu ajamast.

„Mitte mingil juhul! Ma lihtsalt ei kujuta ennast mingi jutu-

saate toolil istumas ning kõigi ja kõige kohta oma tõde kuuluta-

mas. Ma ei ole säherdune tegelane, kes lidub iga kutsumise

peale saba liputades teleriekraanile kekutama, iseasi, kui teie

saates tuleks asjalikult juttu minu loomingust, siis ehk küll ... Siis

vist peabki tulema ... Kuid selline elust enesest loba mulle peale

ei lähe, liiatigi me sõidame praegu maakodusse, ja kavatseme

seal olla õige pikalt. Paar nädalat vähemalt.”

„Ega me stuudiosse ei kutsugi, sõidaksime hoopis teie juurde.

Ei sea vestlusele mingeid raame. Räägite koos abikaasaga oma

huvitavast elust ja tööst ...”

„Kui just nii ... siis võib-olla see ei olegi nii paha mõte ...” ve-

nitas Voldemar, ja ühtäkki viirastus talle, et see oleks sobiv või-

malus teha reklaami peatselt ilmuvale raamatule ning kuklas

hakkas podisema sadu kordi kuuldud lause „Kui sind pole teleris,

siis sind ei ole ...” Voldemar mõtles, et sellisel juhul saaks ta

kunstnikust nainegi rääkida oma ärajäänud näituse lugu ja rek-

laamida kataloogi, mis tuli hiljaaegu trükist. Seepeale Voldemar

muigas, kunstimaailmas oli sündinud nali missugune! Tavaliselt

10

toimusid näitused, ilma et keegi oleks kataloogi peale mõeldagi

söandanud, kuid nüüd oli Vivianil kataloog ilma näituseta.

„Mul ilmub umbes kuu aja pärast novellikogu. Uues raamatus

on mõned autobiograafilised novellid ja arvan, et neist võiks saa-

tes juttu teha ning raamatu ilmumine avalikkusele välja hõigata.

Ma küll ei tea, kas selline varjatud reklaam on teil lubatud ...

kuid meie puhul peab arvesse võtma, et oleme aktiivsed loojad

ja looming ongi meie elu sisu ehk teiste sõnadega – peamine as-

jaolu, mis meiesuguseid on aastakümneid koos hoidnud.”

„Kui vaja raamatust rääkida, siis tehke seda, mingeid piiran-

guid ei ole. Me plaanime teiega salvestada paarkümmend mi-

nutit ja selle aja sees jõuab paljudest teie elu tahkudest rääkida,”

ütles Reesi Erm juba üsna rõõmsal häälel.

Endalegi ootamatult tundis Voldemar, et talle hakkas meeldima

väljavaade teleriekraanile pääseda. Juba hulk aega polnud mee-

dia tema vastu huvi tundnud. Varasematel aegadel oli Voldemar

mitmel korral kaunis järsult ära öelnud, kord isegi Kroonika

noore ajakirjaniku valimatult läbi sõimanud, sest too tahtis, et

tuntud kirjanik räägiks vampiiride ja zombi’de trendikal teemal.

Küllap oli meediainimeste hulgas levinud arvamus, et kirjanik

Voldemar Ausmeel ei armasta neid ja ega nad siis kippunudki

teda saadetesse tahtma. Aga kui tõele näkku vaadata, siis sai Vol-

demar aru, et tal oli viimane aeg lahtiste silmadega enda ümber

vaadata. See maailm, kus kirjanik sai pühendunult üksnes oma

tööd teha ja meedia iga kell kuradile saata, oli juba veerand sa-

jandit tagasi jäädavalt otsa saanud.

„Ma arvan, et vaatajatele on huvitav asjaolu, et oleme mõle-

mad vabakutselised ... see tähendab, et üle neljakümne aasta

oleme pea iga päev praktiliselt 24 tundi ninapidi koos. Võite ar-

11

vata, et see polegi olnud lihtne ... on nii mõndagi ette tulnud ja

kolmekümne üheksal korral on meid lahkuminek tõsiselt kum-

mitamas käinud. Mingis mõttes oli see omal ajal kunstiklubi re-

kord,” liialdas Voldemar suureliselt ja et veelgi õli tulle valada,

ütles ta naeru mugistades: „Kunagi sai kirjanik Anton Kulliga

isegi kasti konjaki peale kihla veetud, et järjekordne lahkuminek

on lõplik.”

„Kuid viimased seitseteist aastat oleme üsna õnnelik paar

olnud. Minu elu ja kombed on tänasel päeval hoopis erinevad

neist, mis vanasti olid,” rääkis Voldemar tõsiseks muutudes, mis-

peale Reesi Erm küsis, mis siis juhtus.

„Ma jätsin ühel päeval joomise maha ja pole sestsaadik tilkagi

võtnud ... Tegelikult on siin mängus anonüümsed alkohoolikud,

aga saates me sellest rääkida ei saa. Anonüümsus on anonüüm-

sus. Mul tuleb meelde, kuidas laulja Tom Jones oli Dick Cavetti

küsitletavaks ja Cavett püüdis teda igasuguste kavalate küsimus-

tega AA-st rääkima panna, aga Tom põikles nutikalt kõrvale. Vii-

maks kutsus saatejuht lauljat kordaläinud intervjuud baari

tähistama, kuid Tom Jones sõnas muljetavaldava rahuga: „Aitäh

kutsumast, aga täna ma ei tahaks ühtegi pitsitäit juua ...” Need

alkohoolikute probleemid on õige karmid. Ma arvan, et kui po-

leks tol ajal eluviise muutnud, oleksin ammuilma surnud ...”

Nüüd küsis Reesi Erm juba tuntava õhinaga, kas nad võivad

kohe järgmisel esmaspäeval tulla. Voldemarile vilksatas korraks

pähe, et Reesi Erm usub end olevat kõvem tegija kui Dick Cavett

ja paneb ta AA liikumisest rääkima, kuid see oli mõttevilksatus,

mis tõi ainult muige ta huultele.

12

„Tegelikult võiksime loo juba sel neljapäeval ära teha ... Le-

pime kokku, et ma kolmapäeval helistan ja siis täpsustame,” ütles

Reesi Erm pärast tõenäolist märkmiku lehitsemise pausi.

„Tervitage minu poolt oma tädi,” sõnas Voldemar viisakalt,

pani telefoni ära ja meenutas, millal teda viimati mingisse saa-

tesse kutsuti. See oli vanasti. Vanasti kutsuti teda iga raamatu il-

mumisel kirjandussaatesse, aga sellest oli oma tosinkond aastat

mööda läinud. Praegusel ajal polnud televisioonis enam kirjan-

dussaadetki ja mõlemad toonased saatejuhid olid vahepeal ära

surnud.

Rahu nende põrmudele, mõtles ta nukralt.

Oli suvelõpu aeg. Rõõmsakstegevalt päikesepaisteline päev,

ja Voldemar sõitis koos naisega maale seeni korjama. Sauna te-

gema. Kala püüdma. Neil oli maal viibimiseks varutud hulk aega

ja paar tundi TV-inimeste peale raisata ei võtaks neilt tükki kül-

jest. Voldemari ootamatust TV-kutsest innustust saanud peas

moodustus juba nii mõnigi kavalalt komponeeritud lause, mil-

lega saaks nii Viviani kui ka omaenda raamatut reklaamida, ja

see, mida nad Reesi Ermile oma abieluelust räägivad, ei teinud

talle mingit muret.

Tee peal lamas kassi laip. Üsna värske. Loomake oli veel hil-

jaaegu mõne hiirega kassi-hiirt mänginud. Aga enam ei mängi.

Üllatudes tundis Voldemar, et väljavaade osaleda Reesi Ermi

saates pakkus talle kasvavat lõbu, aga samal ajal tajus, et midagi

oli selle asja juures sellist, mis olema ei peaks. Justkui tüli oleks,

nagu äsja üles keeratud kell, tiksuma hakanud. Vivian põrnitses

aknast välja. Ta oli kuklaga mehe poole ja vaikis halvaendeliselt.

Voldemar kahetses, et ei olnud „käed vabaks” seadet sisse lüli-

13

tanud, sest nüüd kuulis Vivian ainult tema repliike, mis võisid

naisele nende jutust vale ettekujutuse anda.

Oli viimane aeg rääkida, et Reesi Erm tahab võttegrupiga neile

külla tulla. Voldemar lisas jutu lõpuks tarmukalt, et nad võiksid

TV-inimesi ära kasutada ja oma raamatuid reklaamida. Kuid

samal ajal tundis ta, kuidas äsjane hoog hakkas välja surema.

Midagi oli hullu moodi valesti. Ta ei osanud mõistatada, mida

too saatejuht Vivianile rääkis. Võis arvata, et TV-inimesed keeli-

tavad inimesi üsnagi erineval moel, peaasi, et saaks esineja saa-

tesse peibutada.

„Sina võid nendega rääkida. Mina lähen selleks ajaks metsa,”

ütles Vivian kurjalt.

Voldemar oletas, et Vivian oli kuuldud repliikidest välja nop-

pinud mõned sõnad, need omamoodi kokku liitnud ja saanud

isevärki pildi – justkui kavandatava maali, mis oli praegu nähtav

talle endale, kuid mitte veel teistele. See võis olla suuremõõtme-

line lõuend, kuhu sai jäädvustada mitmeid mõjuvaid mälupilte,

kindlasti ka sääraseid, mida Voldemar polnud nende kooselu

jooksul näha saanud. Kõrvalseisja võis üksnes aimata, milline

valuline koloriit võis võimutseda mõnes Viviani mälupildis.

„Mis olnud, see olnud. Pole mõtet südant vaevata olukordade

pärast, mida me ei saa olematuks teha. Ajapikku kõik muutub,

ja ma arvan, et meie elus on asjad ainult paremuse poole läi-

nud,” ütles Voldemar, kuid sai aru, et ta sõnad ei rahusta kedagi.

Nad mõlemad teadsid, mis aastate eest oli olnud, ja see, mis on

praegu, ei suuda hinge ladestunud pori helgete toonidega üle

võõbata.

„Ei maksa seda TV-saadet eriti tõsiselt võtta. Luiskame natuke

nagu suusoojaks ... Hoiame teineteisel käest kinni. Naeratame,”

14

lausus Voldemar reipal toonil – täpselt sellisel, nagu kehva teatri

nigel näitleja oma repliiki ütleb.

„Ma andsin telefoni sinu kätte, sest arvasin siiani, et oled tubli

äraütleja. Enam ma nii ei arva.”

„Sa kuulsid väga hästi, kuidas ma algul vastu puiklesin ... kuid

siis tundus mulle, et me saame asjast kasu lõigata. Ära kasutada

neid, kes tavaliselt teisi ära kasutavad. Astu ikka kahe jalaga maa

peale ja vaata, milliseks maailm on muutunud. Kui sinust ei rää-

gita ja sind ei näidata, siis piirdub su loomingust huvitatute arv

mõnekümne kultuurigurmaaniga. Eesti rahvas teab ja tunneb tä-

napäeval ainult neid, keda just kollases ajakirjanduses haibi-

takse. Ma olen oma silmaga näinud, kuidas ühe viimase

kolkaküla postkontorisse toodi virn Kroonika värskeid numbreid.

Seal ei tellinud ükski pere ajalehti ega ajakirju, kuid igaühe laual

pidi olema Kroonika. Ma kogesin sellist pilti hulk aastaid tagasi,

kui külad tõsiselt virelesid, aga praegu on asjalood ehk hulle-

madki ... Vahest see, et oleme siiani väga valinud, kellele ja mida

rääkida, on mõttetu ülbus. Ma sain Reesi Ermi jutust aru, et te-

gemist pole mingisuguse rämpssaatega. Et vaatluse all on tõsised

probleemid ... Või polegi abielu sinu meelest midagi tõsist?”

Vivian ei lausunud musta ega valget.

Kuid Voldemar pingutas edasi, et must naisele valgeks rääkida.

Kaine mõistus ütles, et telekanal, kuhu neid saatesse kutsuti, oli

eelkõige kommertsi peal väljas ja need TV-inimesed himustavad

saatekülaliselt kätte saada midagi, mis rahvast huvitaks. Mitte

kirjandust ega kunsti. Ega valusa teemaga sügavuti minekut. Pea-

asi, et diivanil lösutajatel oleks vaadata meelt lahutavat pilti, mis

samal ajal viiks kanali reitingu üles. Näiteks räpase pesu pese-

mine või rõve tülitsemine. Igas kooselus leidub sedasorti mustust

15

Toomas Vindi raamatu “Avalikult abielust” saate tellidasoodsalt otse kirjastuse raamatupoest!

http://ostaraamat.com

Loovinimestest abielupaar, naine kunstnik ja mees kir-janik, kutsutakse TV-saatesse „Avalikult abielust”rääkima oma 43-aastasest kooselust. Siit saab algusekuuekümnendate põlvkonna lugu, kus autorit huvitavadeelkõige vastuolulised hingeseisundid ja kahe tugevaisiksuse kooselu peenemad nüansid ning seda kõikevaadeldakse idabloki ajalooliselt keeruliste aegadetaustal. TV-saade, kus on vanapaari räägituga meele-valdselt ringi käidud, tekitab peategelastes pingeid jakonflikte. Vanad haavad kistakse lahti ja ühtäkki polemiski enam endine ...

„Avalikult abielust” on tuntud Eesti kunstnikust kirjanikuToomas Vindi kahekümne teine raamat.