1

2

Originaali tiitel:The Golden CupMarcia WillettCorgi Books

Esmatrükk: Originally published in Great Britain by Bantam Press, a division of Transworld Publishers, 2005

Toimetanud Leelo LauritsKujundanud Ruth Huimerind ja Mari Kaljuste

Copyright © Marcia Willett 2005© Tõlge eesti keelde. Tiiu Loog, 2008ISBN 978–9985–3–1643–6

Kirjastus VarrakTallinn, 2008www.varrak.ee

Trükikoda OÜ Greif

3

Clare Fossile

4

5

St Meriadoc – faktid ja väljamõeldis

Esiteks faktid:

Meriadoc oli Walesist pärit jõukas mees, kes elas viiendal või kuuendal sajandil. Mingil eluhetkel jagas ta kogu oma raha vaestele vaimulikele ja andis maa puudustkannatajatele. Loobunud luksusest ja heitnud kõrvale lillad siidkangad, mida ta kanda armastas, riietus Meriadoc räbalatesse, sõi lihtsat toitu ja hakkas elama täielikus vaesuses. Ta tuli Cornwalli, kus ta rajas mitu kirikut, enne kui lahkus Bretagne’i aladele mandril, et jätkata kiriku teenimist. Kui ta valiti Vannes’i piiskopiks, asus ta sellele ametipostile vastu tahtmist ning jätkas elu kasinuses ja karskuses. Tä-nase päevani on temast mälestusmärke nii Cornwallis kui ka Bretagne’i poolsaarel – kihelkonnakirik Camborne’is kannab Püha Martini ja Püha Meriadoci nimesid. On säilinud kornikeelne miraakel, draama, mis kirjel-dab ta legendaarseid tegusid ning tema järgi on nimetatud ka üks algkool. Tema päev on 7. juuni.

„Vaesus vabastab muredest ja on pühaduse ema.” Püha Meriadoc

Nüüd mõned väljamõeldised:

St Meriadoci abajas, Pühakuallikas (ei ole teada selle pühaku nimelist allikat) ja ka Paradise on väljamõeldud kohad, samuti osteopaatiaprak-sised Bodminis ja Wadebridge’is. Abajas „asub” Cornwalli põhjaranni-kul Com Headi ja Carnweather Pointi vahel, vaatega Port Quini lahele, jäädes Polzeath’ist otse põhja suunas. Abajani viivad alla kaks kitsast

6

teed. Idapoolset enam ei kasutata ja see viib häärberini nimega Paradise*. Teine, mis tuleb lääne poolt, laskub alla otse lahesopini, möödub vanast paadisadamast ja Row’st, ületab oja, mis saab alguse allikast, ja hargneb siis vasakule Lookout’i poole ja paremale Paradise’i.

* Paradise ingl paradiis, The Lookout ingl väljavaade; valvekoht, The Row ingl rida, rodu – elamutele antud nimed St Meriadocis. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

7

Proloog

Iidse pöögipuu raagus okste all toetusid teineteise vastu kaks kogu, olles kustuvas talvises valguses vaevalt eristatavad. Nad püsisid liikumatuna kui tumedam hall laik kõrgel graniitmüüril, mis eraldas varjatud aeda heinamaanõlvast.

Üksisilmi üle härmas rohukõrte vaadates kuulis eemalseisev noor mees, et kaarjas sepisvärav kõlksatas lahti, ja nägi sealt väljumas tüdrukut, kes värava hoolikalt enda järel kohe sulges. Ta ajas ennast sirgu, tundes tüd-ruku ära, kuna oli teda vilksamisi näinud, kui ta enne majas käis. Tüdruku õlad olid mähitud pehmesse suurrätti ja pika topilisest riidest seeliku alt paistsid rohelised kummikud.

Eeslid sörkisid tüdrukule vastu tuttavlikult päid koogutades, ja tüdruk rääkis nendega vaikselt, sirutades käsi nende poole, kummardudes alla, nii et näis, nagu tahaks ta suudelda nende otsekui seemisnahkseid ninasid. Ta jäi kõhklema – soovides tüdrukut hüüda –, aga julgus jättis ta maha. Selle asemel kerkis ta silme ette pilt, millisena ta tüdrukut esimest korda näinud oli, kui too oli astunud sisse varjudest varjatud uksest halli kauge-mas otsas: otsekohene, kompromissitu pilk tumedate sirgete kulmude all, ristatud käte all midagi, mida ta vastu rinda surus – kas raamat? või karp? –, ja näol valvas ilme. Tüdruk oli seisatanud, vaadates ja kuulatades, ning kadunud siis teise ukse kaudu, jättes ta omaette tolle vanema naisega, kes naeratas nii südamlikult ja kaastundlikult.

„Mul on tõesti väga kahju. Täna ei ole teil kuidagi võimalik proua Tre-vannioniga kokku saada. Kõige krooniks jäi ta veel kopsupõletikku. Kui me ometi oleksime ette teadnud, et te tulete.”

„Ma kirjutasin proua Trevannionile,” oli ta kiiresti kostnud, võimetu pettumust varjama. „Saatsin koos kirjaga ka ühe foto. Arvan – ja tõesti ka loodan –, et ta puutus tookord sõja ajal kokku mu vanaema õega. Mu vanaema emigreerus Ühendriikidesse neljakümne kuuendal aastal ja siis õdede ühendus katkes. Olime nii erutatud, kui mu ema leidis pulmapildi, millel nad on neljakesi kõik koos ja mille tagumisel küljel on selgemast selgemini ka nimed kirjas. Hubert ja Honor Trevannion…”

„Kahjuks on ta olnud liiga haige, et kirjadele vastata. Kõigepealt murtud pahkluu, teate, ja nüüd siis ka kopsupõletik.” Seejärel tõmbas naine kul-

8

mud kipra, vähendades sõbralikult, kuid kindlameelselt tema entusiasmi: „Võib-olla nädala või paari pärast…”

„Olen siin ainult nädalapäevad,” oli ta jahmunult öelnud, „peatun Port Isaac’is. Töötan ajutiselt Londonis ja katsun kasutada seda kui võima-lust, et uurida kõiki niidiotsi, mida mul õnnestub siin viibides leida. Aga mõistagi olen selle vastu juba pikemat aega huvi tundnud ja foto oli tõepoolest haruldane leid…”

Foto mainimisel tundis ta jälle, et tõmbuti natuke tagasi.„Ma ei näe mingit võimalust, kuidas ma teid praegusel hetkel aidata

saaksin.”Ta proovis teistmoodi läheneda. „Milline imeline väike org teil siin on;

nii varjatud ja nii roheline. Ja kui suurepärane nimi on majal. „Paradise”. Teil Cornwallis on üldse huvitavad nimed. India kuningannad. Laatsarus. Jamaika kõrts.” Ta vangutas pead, nagu oleks ta lõbustatult hämmastunud. „Ja siis veel kõik need pühakud. Aga „Paradise” mulle meeldib. Ja näib, et ongi tegemist paradiisiga.”

„Ka meie arvame sedasama.”Naise sõbralikkus oli ilmetu kui lage kivimüür, aga lõpuks oli ta siiski

andnud talle oma nimekaardi ning naine oli lubanud temaga ühendust võtta, naeratanud hüvastijätuks ja seejärel ukse tasakesi sulgenud. Pet-tumustunne rusus teda, kui ta kõndis tagasi mööda sissesõiduteed, mis viis alla kitsa külateeni, ja ta tundis end imelikult puudutatud olevat, mõeldes, et vähemalt tassi teed oleks see naine võinud talle ikkagi pak-kuda. Viiest rõhtlatist karjavärava juures eesleid jälgides üritas ta asjale kainemalt vaadata, veendes ennast, et küllap oli Honor Trevannion tõesti väga haige ning ilmselt olid vanem naine ja tüdruk tõsiselt mures tema heaolu pärast ning neil polnud aega tegeleda ootamatu võõraga, kes ajas taga oma esivanemate jälgi. Ta võdistas õhtujaheduses õlgu ja toetas kä-sivarred ülemisele väravalatile. Varjus seisev grupike heinamaa kaugemas otsas oli vaevu nähtav hämaruses, mis hiilis rohu sees lähemale ja tihenes puude all, kustutades järk-järgult loojangukuma ja muutes ähmaseks selle viimased eredad peegeldused läänest. Ta kortsutas kulmu, ikka veel jutuajamisele mõeldes. Kas ta oli kerget pinevilolekut lihtsalt ette ku-jutanud? Tajunud soovimatust rääkida tema kirjast ja fotost? Ta kehitas õlgu. Hoopis tõenäolisem oli see, et naisel polnud õrna aimugi, millest ta rääkis, olles oma muredest liiga hõivatud, et asjast huvituda.

9

Ta kuulis jälle metallikõlksatust, kui värav sulgus: tüdruk oli läinud ja eeslid ümber asunud väikese, avatud esiküljega sara alla. Tujutult, kuid ikka veel aetuna uudishimust ja otsusekindlusest viia alustatu lõpuni, kõndis ta mahajäetud kivimurru juurde, kuhu oli parkinud auto, ja sõitis minema.

13

1. peatükk

Heinamaalt kulgev rohtukasvanud rada lookles peaaegu puukõrguste rododendronite vahel, mille oksaharud sirutusid kõva palja pinnase kohal kui puitunud käsivarred, mida toetasid ja hoidsid ülal sügavale juurdunud pahklikud küünarnukid. Sitked, piigikujulised lehed värelesid jahedas nõrgas õhuvoos; teeserva tihenevates varjudes helklesid lumikellukeste laigud. Ühes ülemise korruse toas süüdati äkki tuli ja akna taustal seisatas ettesirutatud kätega kogu, et korraks välja vaadata, siis aga lämmatasid kiire liigutusega ettetõmmatud kardinad kogu valgusesära.

Selleks ajaks, kui tüdruk jõudis aiapoolse ukseni, viskas saapad jalast ja läks läbi halli võõrastetuppa, oli Mousie juba alla tulnud ja ladus halgusid kaminatulle.

„Seal sa oledki, Joss.” Ta hääles kõlas ilmne kergendus. „Mõtlesin, et kuhu sa küll kadusid. Kas panid eesleid magama?”

„Võtsin õunu.” Tüdruk istus laiale kaminaäärele, tõmbas paksudes pehmetes sokkides varbad krõnksu ja nautis leekide soojust, mis ablas-te kollaste ja oranžide keeltega nilpsasid rohmakalt saetud palgijuppe. „Kuidas Mutt ennast tunneb?”

„Magab rahulikult. Viin talle teekandiku üles ja istun natuke aega ta juures. Tahad ka meiega ühineda?”

Joss raputas pead. „Lähen hiljem ja loen siis talle. Pärast õhtusööki muutub ta rahutuks ja lugemine hajutab tähelepanu. Kes see mees oli, kes siin äsja käis? Mis ta tahtis?”

Mousie kõhkles, nagu mõtleks ta, kuidas vastust täpsemalt sõnastada. „See oli üks ameeriklane, kes ajab oma sugulase jälgi. Ta näib arvavat, et sinu vanaema võis sõja ajal tunda tema vanatädi. Midagi sinnakanti. Ar-van, et praegu pole meil siin niisugusteks asjadeks mitte kõige sobivam aeg.”

„Ja kas Mutt tunneb seda vanatädi?”„Ma pole temalt küsinud,” vastas Mousie tõredalt. „Kas sa teed soo-

vid?”„Tulen natukese aja pärast ja võtan ise, jäta mulle kannu vett.” Joss

naeratas väikesele sirge rühiga naisele, kelle kampsuni kõrge kaeluse ümber rippusid mitmed-setmed prillipaarid, kõik läbisegamini pikkade

14

nöörijuppide küljes. „Tead ju küll, et ma saan väga hästi ise hakkama, kui tahad koju minna, Mousie.”

„Tean seda, kullake.” Mousie tundis silmanähtavalt kergendust, ta õlad lõtvusid ja see silus ära ka murekortsud: sinakashallid silmad lõid tõrksate pehmete valgete juuksesalkude all soojalt ja hellalt särama. „Aga ma siiski kontrollin veel kord, kas tal on kõik korras. See uus antibiootikum…”

Joss itsitas. „Oled lootusetu,” ütles ta. „See on nüüd see aastate viisi põetamine ja hooldajaks olemine. Vanad harjumused on visad kaduma. Mul on ju ka kvalifikatsioon, tead küll. Hea küll, tean isegi, et ma pole päris õige põetaja, aga ma suudan Mutti tõsta ja kinnitan sulle, et veidi õrna masseerimist aitaks kindlasti nüüd, kui ta jalalt kips ära võeti.”

„Ja ka sina tead väga hästi, et mul ei ole mingeid eelarvamusi alternatiivse osteopaatiaravi suhtes,” lausus Mousie kindlalt. „Ma ei muretse üldse sellepärast, et sina oma vanaema hooldad; olen lihtsalt kopsupõletiku pärast väga mures, ja siis veel segasusehood, kuigi need on vist suuremalt jaolt antibiootikumide tõttu.”

Ta silmad olid jälle murelikud ja seda märgates kadus Jossil isu Mousie’t nokkida, ta tundis, kuidas hirmuärevus tekitas kõhus õõnsa tunde.

„Peame talle aega andma,” lausus ta. „Luumurd oli halb ja see hir-mus kopsupõletik ei tee olukorda sugugi paremaks. Küll ta terveks saab, Mousie.” Sellega ta otsekui ootas ka enda trööstimist ja Mousie reageeris kiiresti.

„Muidugi saab ta terveks, kullake. Jumal tänatud, et saame ta juures olla. See, et sina siin oled, on talle parim ravim, mis üldse on võimalik.” Ta naeratas kelmikalt, ta huumorimeel ja loomupärane leplikkus said taas võimust. „See ja muidugi ka massaaž.”

Üksi jäänud, tõstis Joss jalad kaminaäärele, toetas lõua põlvedele ja hakkas mõtlema kena välimusega ameeriklasest. Teda oli kütkestanud innukus, mis peegeldus mehe liigutustes ja näoilmetes, ja juba kahetses ta oma ettevaatlikkust. Kui lihtne oleks olnud – kinnitas ta endale nüüd – vestluses kaasa lüüa ja teda millegagi ka kostitada. Ta oli näinud meest seismas väljas karjavärava juures, aga see äsja tekkinud tagasihoidlikkus – nii võõras ta iseloomule, kuid nii vajalik enesekaitseks – tegi isegi sõb-raliku tervituse võimatuks. Ent Jossi üllatas Mousie’le sugugi mitte ise-loomulik ettevaatlikkus ja valvsus, millega see tõrjus mehe pärimisi, kuigi praeguses olukorras polnudki nii väga imelik, et Mousie oli mures.

15

Vaadates üksisilmi heledat tuld, kujutles ta ette hoopis teistsugust pilti: ta astub mehe poole, naeratab vastuseks tolle sõbralikule pilgule ja ütleb: „Heldeke! See kõlab nii huvitavalt. Millest täpsemalt on jutt?” Nad oleksid koos teed joonud ja mees oleks näidanud talle oma ammu-kaotatud vanatädi fotot. Joss tundis, kuidas teda masendas harjumatu vajadus olla pidevalt ettevaatlik: see kammitses keelt ja pärssis liigutusi, kuigi oma patsientidega, tuletas ta endale meelde, oli ta suuteline suhtlema avameelselt ja usalduslikult.

Põhjuseks oli see, et need küsisid harva midagi ta eraelu kohta ja pol-nud mingit vajadust valvel olla. Kui ka esitati kardetud küsimusi – Olete abielus? Kas teil oma poiss on? –, suutis ta patsientidele vastata hoo-pis ükskõiksemalt kui nendele, keda ta armastas. Suhted perekonnaga olid läinud keerukamaks sellest ajast saadik, kui ta ühetoalisest korterist Wadebridge’is välja kolis, et Paradise’is elada, kuni ta renoveerib tillukest majakest Row’ lõpus. Kuid kuidas võis ta ette näha, et lapsepõlvesõprusest saab nii järsku armastus, mida tuli saladuses hoida?

„Tee on valmis,” hõikas Mousie trepist üles minnes.Joss läks halli ja seisatas, et nautida maja atmosfääri, mida ta nii väga

armastas. See oli täiuslik, elegantsetes proportsioonides ja kõrgete tõs-tandakendega väike häärber, ning mõnikord kujutas ta ette, nagu suudaks ta katuse üles kallutada ja ülalt sisse vaadata, justkui oleks see nukumaja. Läbi magamistoa suletud ukse oli kuulda Mousie’ häält vaikselt midagi rahustavat pobisemas, ja Joss oleks teada tahtnud, kas ta vanaema oli ku-nagi tundnud ameeriklase vanatädi, kunagi ammu, kui nad mõlemad olid veel noored. Ta mõistis mehe huvi kaotsiläinud sugulase vastu, tunnetades ähmaselt ta vajadust kindlustunde järele, mille keskmeks on perekond. Jossi süda tundis end palju rohkem kodus olevat siin St Meriadoci til-lukeses orus, kus ta ema perekond oli sajandeid elanud, kui vanemate majas Henleys või Londoni korteris, kus ta isa veetis suurema osa oma töönädalast.

Ta otsustas küsida Mousie’lt fotot näha, lootes leida sealt mingit seost, mis võiks edendada noore mehe otsinguid. Ikka veel temast mõeldes valas ta endale kruusi teed ja viis selle kamina juurde.

Ülal võttis Mousie kandiku ära, nähes, et Mutt oli uuesti tukkuma jäänud, ja vaatas toas ringi. Väike aga särtsakas tuli põles kaminarestil, ohutult kõrge kaitsevõre taga, ja ilus maalitud sirm oli seatud nii, et see

16

varjaks voodis lamavat eakat naist akna lähedale klapplauale asetatud kõrge lambi ereda tule eest. Laua äärde, millel kõrgusid raamatute, ajalehtede ja kirjutustarvete virnad, oli Mousie sisse seadnud oma valvekorra koha.

Ta seisatas hetkeks, selg voodi poole, korrastades ajalehepatsakaid, ja sobitas oma äsja kirjutatud kirja lahtised lehed korralikult üksteise peale, enne kui ta need kokku murdis ja nahast kirjamapi vahele pani; korjas laualt laialiolevad sulepead ja pliiatsi ning pistis need sinise-valgekirjusse keraamilisse purki. Kohe seejärel libistas ta kirjamapi alt ettevaatlikult välja pildi ja jäi seda uurima. Ilmselt oli see mitte negatiivist, vaid hiljuti origi-naalfotost tehtud koopia, ning sellele olid kriimud ja murdekohad peale jäänud. Sellest hoolimata tundis ta foto kohe ära: 1941. aastal oli ta nõbu Hubert saatnud samasuguse kaugest Indiast oma tädile Portsmouth’i.

Hubert kirjutas:

Olin kohutavalt vapustatud ja kurb, kuuldes onu Hugh’st ja Tema Majesteedi sõjalaeva Hood kadumaminekust. Aga mul on hea meel, et kavatsete St Meriadoci minna ning olla ema ja isa lähedal… Ootan nii väga, et te saaksite juba rutem ka Honor’iga tuttavaks, ta on tõesti kullake. Anna edasi mu tervitused Mousie’le ja Rafe’ile…

Isegi veel praegu mäletas ta ehmatust ja valu, mida see uudis põhjustas, seda enam, et lein isa surma pärast oli samuti alles värske. Niipalju kui ta mäletas, oli ta ikka armastanud Hubertit jäägitu pühendumusega, soovi-des kiiresti suureks kasvada, kujutades ette hunnitut ja unistatud hetke, kui mees märkab teda kui täiskasvanut ja saab aru, et ta on teda kogu aeg armastanud. Hubert oli see, kes pani talle hüüdnimeks „Mousie”*, ja kuigi ta oli teda ka kiusanud, suutis ta teda alati naerma ajada: teist Huberti taolist polnud olemas. Ta uuris Huberti noore naise nägu, mis häguselt naeratas võluva, kuid tobedavõitu kübara serva alt, mis langes ta ühele silmale. Mousie oli teda vaikselt ja kibestunult vihanud. Sedamöö-da, kuidas sõda aina jätkus, immitses St Meriadoci ka uudiseid Indiast: Honor oli sünnitanud poja Bruno ja kolm aastat hiljem tütre Emma. Mousie oli seitsmeteistkümnene, kui nad kuulsid, et Hubert püüab leida võimalust saata naine ja lapsed tagasi Inglismaale, et kaitsta neid India

* Mousie ingl hiireke; mutt ingl tobuke, krantsike.

17

lahkulöömisega seotud riigipöörde ja mässude eest. Ta ise oli kavatsenud järgneda neile veel samal aastal natuke hiljem, kui ta ametikohustustest vabaneb, aga oli siis ootamatult surnud mingi toidumürgituse tagajärjel vaid mõni päev enne seda, kui ta perekond pidi laevaga ära sõitma, ning Honor – kellele Hubert oli pannud hüüdnimeks „Mutt” – ja lapsed olid Paradise’i tulnud ilma temata.

Mousie lükkas foto tagasi kirjamapi alla ja vaatas voodi poole. Mutt lamas külje peal ning jälgis teda rahuliku ja aruka pilguga. Mousie varjas hetkelist ehmatust hoolealuse palavikust põhjustatud segasuse ja lühikeste selgusehetkede ootamatu vaheldumise üle, ja naeratas.

„Kardan, et tee on nüüdseks juba ära jahtunud,” ütles ta. „Soovid sa veel?”

Mutt raputas korraks eitavalt pead ja Mousie liikus tagasi voodi juurde, istudes madalasse polsterdatud tugitooli, et olla kõrges voodis lamava vana haige naisega samal tasandil.

„Vaene Mousie,” sõnad tulid tal suust peaaegu niisama kuuldamatult kui väljahingatav õhuvoog, ja Mousie pidi ettepoole kummarduma, et neist aru saada. „Milline nuhtlus ma küll olen.”

„Mitte sugugi nuhtlus.” Ta võttis Mutti jõuetult välja sirutatud käe ja hoidis seda oma kahe sooja pihu vahel. „Sul läheb iga minutiga paremaks. Ja Joss tuleb varsti siia üles, et sulle lugeda.”

Järgnes lühike vaikusehetk, mille ajal halud pehme leegipahvakuga raginal tuha sisse kokku varisesid ja varjud üle lae tantsisklesid.

„Veider, eks ole ju,” pomises Mutt, „et me mõlemad oleme meditsii-niõed?”

„See kõik oli Huberti süü,” püüdis Mousie naljatada. „Sa ju tead, et ta oli minu kangelane, kui ma väike olin. Ja hiljem, kui tema arstiks õppis, otsustasin mina, et õpin meditsiiniõeks. Olin nii rumalalt uhke selle üle, et ta enne surma teada sai, et olin õpinguid alustanud. See nagu ühendas meid mingil moel.”

Mutt hakkas rahutult vähkrema, keeras ennast selja peale ja püüdis voodis kõrgemale nihkuda.

„Katsun vist uuesti magama jääda,” lausus ta.Rahuhetk oli möödas, kuigi palavikust polnud veel märki, ja Mousie

vaatas teda korraks mõtlikult, enne kui kellukese ta kõrvale vatiteki peale asetas ja vaikselt minema läks.

18

2. peatükk

Rõdutoast, millele oli pandud selline nimi, sest ta asetses otse ees ukse kohal, avanes vaade lõunasse, üle salapärase ja varjulise aia külavaheteele ning väikestele künklikele põldudele allpool jäärakuservadel. Toekas ja vintske rippuba kasvas otse akna all, nii et suve hakul kandus läbi avatud aknatiiva tuppa hallikassiniste õite lõhna. Siia oli Mutt asetanud punutud korvtooli sellise nurga all, et ta võiks juuniõhtutel vaimustu-da rododendronite eksootilistest sügavpunastest ja valgetest õitest ja jälgida munarebukollast täiskuud tõusmas kaugete viirpuude tagant oru serval.

Kui Joss sel õhtul hiljem tuppa astus, tajusid ta meeled mõnuga ra-hulikku, elegantset mugavust, kuigi üksi olles eelistas ta siiski oma tuba maja tagaosas, kust oli vaade põhja poole kõrgete sakiliste rannakaljude suunas. Öösiti kuulis ta seal lainete rahutut rütmilist ohkimist, otsekui oleksid need kangutanud ja tirinud oma vahutavate sõrmedega vastupanu osutavaid kaljunukke ja paiskunud ülepeakaela kaljukoobastesse, et haarata sealt taandudes kaasa halli peeneteralist, kiltkivi raasudest koosnevat liiva. Nüüd oli külm pakaseline öö varjatud paksude sametkardinate taha ja vanaema tuba tundus olevat vaikne ja enesessesulgunud, nagu oleks see tilluke kosmoselaev, mis õõtsub läbi hääletu universumi.

Ta heitis pilgu voodi ja selle liikumatu asuka poole, ning haaratuna äkilisest hirmusööstust, liikus kiiresti lähemale. Mutt tegi silmad lahti, kui Joss ta kohale kummardus ja kõhna rannet puudutas, et kontrollida vaevalt tuntavat, kiiret pulssi. Ta näole ilmus grimass, nagu oleks ta mär-ganud tütretütre hetkelist ehmatust ja suhtuks sellesse pilkavalt.

„Olen ikka veel siinilmas,” pomises ta.„Jah.” Joss tõi vaikselt kuuldavale kergendusohke. „Oled küll.”Nad naeratasid teineteisele, tajudes sügavalt erilist kiindumust, mis

iseloomustas nende sõprust kõige varasematest päevadest alates. Mutti nõrk haare Jossi soojal käel tugevnes. Mitte miski ei tohi enam kahjustada ta plaane armastatud lapselapse heaks: temast saab Paradise’i pärija. Ta oli Jossiga alati ühes paadis olnud: mõnikord koos vahepealsele põlvkonnale vastu hakates ja selle arvel nalja tehes. Joss puudutas korraks huultega kõhna kätt ja naeratas vanaemale.

19

„Ongi peaaegu aeg rohtu võtta,” ütles ta, „aga vahest tahaksid sa enne veidi massaaži?”

„Mh-mh.” Mutt oli varmalt asjaga päri, võttes pakutu vastu teadmisega, et seda tehakse armastusest, aga see tooks kaasa ka leevendust ja muga-vust. Tema oligi võimaldanud Jossil ravitsemisega tegeleda – astudes välja tüdruku poolt ta isa eelarvamuste vastu ja aidates last ka rahahädast välja – ning nüüd lõikas ta oma töö vilju. „Kas ma kuulsin enne telefoni?”

„Kuulsid küll.” Joss keeras ta ettevaatlikult sellisesse asendisse, et oleks võimalik masseerida alaselga ja lülisamba ümbrust. „Emme tuleb homme siia.” Ta võttis öökapilt väikese pudeli, tilgutas natuke õli peopesadele, laskis sel mõni hetk soojeneda ning hakkas siis osavate käteliigutustega ja enesekindla õrnusega mudima lihaseid ja pehmeid kudesid. „Ta peatub all Lookout’is Bruno juures, aga tuleb siia üles sind vaatama kohe kui võimalik.”

Mutti näoilmet ei mõjutanud teade eelseisvast külastusest: ta tähelepanu oli keskendunud hoopis muule.

„Kas keegi siia ka varem helistas?”Joss kõhkles, jäädes juurdlema, kas vanaema teadis ameeriklasest ja

selle fotost, sest ta võis ju olla kuulnud uksekellahelinat. Kuid Jossi loo-mus ei lubanud silmakirjatseda ja tõene vastus ei paistnud tegevat mingit kahju.

„Siin käis üks ameeriklane, kes ajab oma vanatädi jälgi taga. Ta kujutleb, et sina võisid tunda seda tädi sõja ajal.”

Ta keeras uuesti vanaema, et töödelda ka sääremarju, ning märkas, et üle vana naise näo vilksatas valugrimass. Joss peatus ja jälgis teda mu-relikult.

„Kas oli valus?”Mutt raputas pead, kortsutas kulmu ja hakkas ohjeldamatult köhima.

Joss kergitas teda ülespoole, toetades ühe käsivarrega habrast keha ja valades teise käega rohtu plastist mõõteklaasi. Kohe kui köhahoog mööda läks, asetas Joss ta ettevaatlikult tagasi õigesse asendisse, seades padja vigastatud jalale toeks.

„Pean käsi pesema,” ütles ta vanaemale. „Mul ei lähe kaua.”Jäänud üksi, pööras Mutt padjal pead ja jäi vaatama laua poole, kus Mou-

sie oli mõned päevad tagasi istunud, avades hommikust posti ja lugedes Mutti palvel sõnumeid ja kirju, mille lugemiseks ta ise liiga nõrk oli.

20

„Taevake!” oli Mousie heatujuliselt hüüatanud. „Siin on kiri ühelt noorelt mehelt, kes tahab teada, kas sina oled kunagi kokku puutunud tema vanatädiga. Ta on ka foto juurde pannud.” Järgnes hetk vaikust ja kui Mousie uuesti rääkima hakkas, oli ta hääl hoopis teistmoodi: õrn ja tunnetest tulvil. „Kui erakordne,” oli ta öelnud. „Kas sa mäletad seda, Honor?”, ning ta oli püsti tõusnud ja paberilehte käes hoides voodi juurde tulnud.

Šokk oli tõepoolest olnud väga suur: näha oma nooruslikku, lõbusat nägu naermas sõprade ringis, tuletades valuliku rõõmuga meelde seda õn-nelikku päeva, ning muret ja hirmu, mis järgnesid – need tunded pühkisid otsekohe ta meelest kõik arukad mõtted. Möödus natuke aega, enne kui talle meenus kiri, mille Mousie oli valjusti ette lugenud.

„Ma ei saa teda vastu võtta,” oli ta hirmuärevuses hüüatanud, Mousie’ jutule vahele lõikudes. „Ma lihtsalt ei saa. See kõik on liiga valus, sellest on nii palju aega möödas,” ja Mousie oli teda rahustanud, nõustudes, et ta ei olnud veel vormis külastajate vastuvõtuks, ning oli andnud talle rohtu, et leevendada piinavat köhahoogu. Pärast üksi olles oli ta voodist välja rabelenud ning astunud värisedes ja ebakindlalt laua juurde, kuid ta ei juhtunud nägema seal ei kirja ega fotot, ja suure vaevaga ronis ta voodisse tagasi.

Nüüd Jossi tagasitulekut oodates mõtles ta möödunust – ühest ru-malast, saladuses hoitust, ammugi ununenud teost – ning hirm hiilis ja pakitses ta soontes. Ta lihased tõmbusid tahtmatult pingule, nagu valmistuks ta voodist tõusma, aga ravim hakkas juba mõju avaldama ja tõusmise asemel jäi ta hoopis suikuma. Oma kujutluses oli ta jälle Indias, nägemused ja hääled tunglesid läbisegi ta mälus: veerevate rataste kolin ja voorimeeste hõiked, sammude sahin ja kriiskavad hääled; kirbed, teravad lõhnad; pruunid kehad ja eredaõielised bugenvillead; pehme soe tolm ja halastamatu kuumus.

Siis äkki helises telefon; summutatult, kuid nõudlikult kostis see alt hallist ja vaikis järsult, kui Mousie toru võttis. Mutt pobises ja karjatas unes, ning Joss, kes nüüd jälle ta kõrval istus, tõstis aeg-ajalt silmad raamatust ja jälgis teda.

„Ma just mõtlesin siin, kas ehk peaksin hoopis ülal häärberis peatuma,” kõlas Mousie’ kõrvu Emma hoogne ja rõõmus hääl, „selle asemel, et siin

21

Bruno juures olla. Kui Mutt, hmm, tõesti end nii viletsasti oma külmetu-sega tunneb, Mousie, siis võib-olla peaksin seal käepärast olema. Asi on aga selles, et ma ei taha Jossi asjadesse sekkuda. Tunnen, et see on praegu tema territoorium, mitte ainult sellepärast, et ta elab seal seni, kuni ta oma väikest majakest renoveerib, vaid ka seepärast, et ta on ju tegelikult vanaema hooldanud sellest ajast peale, kui vaeneke pahkluu murdis. Tema ja Mutt on alati nii hästi läbi saanud, kas pole?”

Mousie naeratas omaette, kujutades Emmat telefoni kohal küürutamas ja vaba käega žestikuleerimas: südamlik, tuulepäine ja armas.

„Ole aga rahulikult Bruno juures,” kinnitas ta talle. „Taevake! Ainult kümne minuti tee ja Honor’i seisund ei ole sugugi nii ohtlik…” Talle tulid meelde arsti sõnad ja ta hammustas huulde. „Kuigi, arvestades ta iga, peaksime valmis olema…”

„Seda räägib ka Raymond kogu aeg,” katkestas Emma teda murelikult. „Et mina peaksin rohkem ema juures olema. Tead ju, et tal pole suurt usku Jossisse. Tema ei teeks üldse tegemist alternatiivraviga ja tal on ka tunne, et me liialt toetume sinule.”

Mousie kõverdas huuli. Ta kujutas väga hästi ette, et Raymond Fox eelistaks, et ta abikaasa oleks kriitilisel ajal siin.

„Ütle talle, et ta Honor’i pärast ülearu ei muretseks,” ütles ta kuivalt. „Ta võib kindel olla, et mina tean sellistel juhtumitel oma kohta.”

„Ausalt, Mousie,” segu kimbatusest ja naeruhimust ajas Emma ähmi täis, „ega ta seda nii ei mõtle, see meie kallis vana Ray, aga mõnikord ta lihtsalt ajab oma asju sedamoodi. Taevalik on teid kõiki jälle näha. Mu kallil vennal on küll vaid üsna hea meel mu saabumise üle; ilmselt maadleb ta oma raamatus mingi keeruka probleemiga, ja ma tunnen juba ta häälest ära, et ta on sellest jäägitult hõivatud. Pole midagi. Talle teeb ainult head, kui saab veidigi oma tähelepanu ka mujale suunata.”

„Kui sa nii arvad.” Hetkeks haaras Mousie’t kaastunne Bruno vastu. „Arvan, et sinust oli väga arukas jätta siinsed asjad Jossi hoolde. Sa võiksid kinnitada Raymondile, et Joss on vägagi võimekas ja Honor tunneb ennast temaga mugavalt ja turvaliselt. Just praegu on see väga tähtis.”

„Ole sa õnnistatud, Mousie. Ma ütlen talle. Häda on selles, et Rayle ei mahu pähe, et Joss on täiskasvanuks saanud ja et ta pole kvalifitseeritud meditsiiniõde nagu sina, kuigi ma räägin talle kogu aeg, et Joss teeb oma tööd suurepäraselt. Aga ta oligi ju alati selline hooliv, mõistlik laps, kas

22

polnud? Mitte sugugi minu moodi. Muidugi, meie isa oli arst ja Mutt kut-seline meditsiiniõde, nii ma siis arvangi, et see kõik on tal nendelt…”

„Joss on tubli,” lausus Mousie veendunult, „ja Raymond peaks ta üle uhke olema. Ta käis Truro haiglas, et arutada arstiga Honor’i röntge-nivõtteid, ja ta teab täpselt, mida ta teeb. Võin sulle kinnitada, et ta on äärmiselt professionaalne.”

„Sa oled nii hea lohutaja,” lausus Emma tänulikult. „Loodan, et jõuan õigel ajal lõunale. Tervita kõiki minu poolt.”

Mousie pani telefonitoru käest sellise tundega, nagu oleks ta lõpetanud kiire jooksu, ja läks tagasi võõrastetuppa. Kaks väikest mugavat diivanit olid asetatud üksteise suhtes täisnurga all kamina ette ja kolmas, teistest pikem, moodustas ruudu neljanda külje. Mutt armastas tagasihoidlikku, formalistlikku elegantsi, mida oli näha häärberi igas ruumis ning eriti siin ja väikeses elutoas, kus ta luges või töötas. Kohalikus seltskonnas oli ta tuntud ilusa näputöö poolest ja oli saanud palju tähtsaid tellimus-töid; viimasel ajal aga sundis halvenev silmanägemine teda mitte liiga palju tööd enda peale võtma, ning gobelään väikeses nelinurkses raamis, mida ta tikkis igal õhtul kamina ees, lebas ikka veel pooleldi lõpetamata roosipuust laual pika diivani taga, kus ta hoidis ajakirju ja mõningaid raamatuid.

Mousie istus tulele kõige lähemal olevasse diivaninurka ja kummardus ettepoole, et avada kogukas vanamoeline reisikott. Ettevaatlikult tõmbas ta sellest välja foto koos kirjaga ja vaatas nelja naervat nägu: Hubert ja tema naine ning üks teine paar.

Ameeriklane kirjutas:

See oli topeltpulm, sest kõik neli olid väga lähedased sõbrad. Minu vanaema mäletas, et mõlemad tütarlapsed olid meditsiiniõed, ja tema arvates juhtis minu vanaonu Indias mingit firmat. Kogu lugu on natuke ähmane, kuid mu vanatädi neiupõlvenimi oli Madeleine Grosjean. Tean, et kaks õde olid väga lähedased, kuid õige varsti pärast seda, kui mu vanaema kolis Ühendriikidesse, oli India poolel täielik vaikus. Järele-pärimistest, mis tol ajal tehtud sai, tuli välja, nagu oleksid Madeleine ja ta perekond lihtsalt kuhugi kadunud. Me kahtlustame, et nad said surma 1947. aasta rahutuste ajal.

23

Võib-olla olite teie ja dr Trevannion selleks ajaks juba Ühendku-ningriigis tagasi. Oleks äärmiselt tore teada saada tõde ja ma loodan, et te ehk saaksite pühendada mulle mõne hetke, kui ma külastan teid järgmisel nädalalõpul, ütleme näiteks laupäeval kella kolme paiku?

Ta voltis kirja kokku ja jäi ainiti enda ette vaatama, meenutades Honor’i saabumist St Meriadoci. 1947. aastaks oli Huberti ema surnud, isa aga väga viletsaks jäänud, kuid nad kõik olid püüdnud anda oma parima, et reisiseltskond tunneks end koduselt: väike Bruno, nii oma isa moodi, möödunud kahe kuu sündmustest vapustatud, ja armas Emma, liiga noor, et aru saada, mis oli juhtunud, kuid valmis südamlikult omaks võtma kogu uut perekonda. Esimesest hetkest peale oli Mousie hakanud lapsi jumal-dama, aga mis puutus Honor’isse… Mousie ohkas kahetsevalt. Nende vahel oli alati olnud mingi barjäär, mingi müür, millest Mousie polnud suuteline läbi murdma. Ta oli kartnud, et selle põhjuseks võis olla see, et ka tema armastas Hubertit, ja ta oli kõvasti pingutanud, et sellest üle saada, kuid tal polnud see kunagi päriselt õnnestunud. Ta polnud isegi võimeline kasutama laste poolt armastatud rumalakõlalist hüüdnime: Mousiele oli ta alati Honor.

Ta kuulis trepil samme ning torkas kirja ja foto tagasi mahukasse kotti, nii et kui Joss ukse avas, istus Mousie, ajaleht ees lahti, näiliselt sellesse süvenenud, pingevabalt ja mugavalt kamina ees.