PÜHADE JA

VAIMSETE PAIKADEATLAS

Avasta kogu maailmast müstilise väega kohti

DAVID DOUGLAS

Inglise keelest tõlkinud Kaja Riikoja

Originaali tiitel:The Atlas of Sacred and Spiritual Sites

Discover places of mystical power from around the worldDavid Douglas

A Godsfield BookAn Hachette Livre UK Company

Esmatrükk Suurbritannias 2007. aastal Godsfield Press,

Octopus Publishing Group Ltd2–4 Heron Quays, London E14 4JP

www.octopusbooks.co.uk

Copyright © Octopus Publishing Group Limited 2007Text copyright © David Douglas 2007

Kõik õigused kaitstud. Ühtki selle raamatu osa ei tohi reprodutseeridamehaaniliste või elektrooniliste vahenditega ega mingil muul viisil kasutada,

kaasa arvatud fotopaljundus ja info salvestamine, ilma autoriõiguse omaniku loata.

ISBN 978-1-84181-328-8 (ingl k)ISBN 978-9985-3-1961-1 (eesti k)

© Tõlge eesti keelde. Kaja Riikoja, 2009Tõlke toimetanud Helje HeinojaKorrektuuri lugenud Eda Posti

Kirjastus VarrakTallinn, 2009www.varrak.ee

SISSEJUHATUS

1. peatükkJUMALATE AUSTAMISE KOHAD

2. peatükkPALVERÄNNAKUTE PAIGAD

3. peatükkKUNINGAD, PÜHAKUD JA TARGAD

4. peatükkERALDUMISE JA MEDITEERIMISEKOHAD

SISUKORD

6

10

36

70

90

5. peatükkPÜHAD KIVID: KIVIRINGIDJA MEGALIIDID

6. peatükkPÜHA MAA JA VESI

REGISTER

TÄNUAVALDUSED

122

142

172

176

S I S S E J U H A T U S6

Sissejuhatus

Iga atlas püüab käsitletavast teemast kõikehõlmavat ülevaadet anda, kuigisisimas teab ka autor, et tõelist täiuslikkust ei ole võimalik saavutada.Käesolev atlas heidab laiahaardelise pilgu sellele, mis muudab mingidkohad inimestele oluliseks. Siin on esindatud kõik maailma levinumadreligioonid ja filosoofiad ning avaldatakse austust nende pühadelepaikadele. Osa sellistest kohtadest on seotud religiooni ajaloos ja arengusoluliste isikutega, teised aga on anonüümsemad: inimesed, kes seal kunagioma usukombeid täitsid, on juba ammu kadunud ning nende ajalugu ei oletalletatud; nende rituaalide tähendus ei ole tänini päris selge ja teadlastelvõi sensitiividel on võimalus seda avastada.

See atlas ei ole üksnes vastuste ja faktidekogum, vaid tõstatab ka hulgaliselt

küsimusi. Mis teeb ühe paiga pühaks? Kuidassaab olla koht, mida ühed nii kalliks peavad,teistele tähtsusetu või koguni vaenulik? Kason olemas vägevaid paiku – paiku, kus tervedinimgrupid kogevad teatud mõttes sarnastvaimset mõju? Kas mineviku sündmused jamärkimisväärsete inimeste tegevus jätsidjälje, mida võib seal ka tuhandeid aastaidhiljem kogeda kui selgelt eristuvat, objek -tiivset õhus tikku? Kas ühes asukohasjätkuvalt toimu nud reli gioosne või spiri -tuaalne tegevus võib tugev dada selles kohastajutavat energiat? Ja lõpuks, kas meieküsimused pühadest ja sala pärastestkohtadest leiavad vastuse, kui neid isekülastame ja sealset õhkkonda kogeme?

Vaimseid toiminguid kõigis pühadespaikades näib ühendavat tänulikkus, kuid seeidee, tunne või ajend väljendub eri nevatekultuuride ja vaimsete traditsioonide juuresväga erineval viisil. Mõned väljendavad tänujumalikule loojale, kõigi asjade allikale. Nad

tänavad jumalat õnnis tuse, toetuse, andes -tuse, eluandva armastuse eest. Teisedülistavad tervet jumaluste gruppi, olgu siiskolmainsust või panteoni. Kolmandadsaadavad palveid pühakute, tarkade võiesivanemate poole, nende poole, kes onolnud siin enne meid ja kes jätsid enneigavikku lahkumist maha midagi oma tead -mistest ja arusaamadest. Mõned inimesedütlevad tänulikult, et nad leiavad neis paigusoma koha maailmas – selleta ei saaks nadtunda tõelist rõõmu. Kas me saame siis selviisil, tänulikkuse kaudu, vähendada tarbetuülbuse ja tragöödiate ohtu, mis johtub meieegost juhitud plaani dest – plaanidest, misjumalaid naerma ajavad?

Titaan Atlas heitis jumalatele väljakutse.Kui tema mäss nurjus, sai talle osaks suurimkaristus: kanda igavesti oma õlgadel kogumaailma raskust. Võib-olla mõistsidmuistsed inimesed seda metafoori pareminikui meie praegu: näidates lugupidamatustjumalate võimu vastu, tahtes üksi toime tullaja järgides inimolendi väiklasi tahtmisi,

S I S S E J U H A T U S 7

võtame kogu maailma raskuse enda kandaning elupäevade lõpuks on see meid mahamuljunud. Võib-olla tänu teatud kõrgemavõimu tun nus ta misele on meid nii kaalukastkoormast vabastatud.

MIDA SEE ATLAS PAKUBKäesolev atlas, mis ei püüagi kogu maailmaraskust kanda, tahab selle asemel heita pilgutagasi ajalukku. Raamat algab suhteliselttänapäevaste jumalakummardamise kohta -dega, need on inimkätega rajatud hooned –suured katedraalid, kirikud ja templid –, kusinimesed oma usku väljendavad. Suurtekatedraalide rajajate aeg võib olla möödas,kuid paljud ainulaadsed religioossed ehit isedon looduskatastroofidest ja jumala veidratesttegudest hoolimata tänapäevani püsinud.See järel liigume mööda palverän du rite teid,nii tänapäevaseid kui ka muistseid, otsidespühade retkede tähendust erinevatel mandri -tel ja erinevates usundites. Järgnevas peatükiskülastame neitsi Maarja ning teiste pühakuteja tarkade austamiseks rajatud pühamuid.

Neljandas peatükis on vaatluse all eraldu -mise ja mediteerimise kohad – paigad, kusiidseid spirituaalseid tavasid on koondatud javõimendatud, et anda müstilisele seisundilesuuremad võimalused. Seejärel jõuame kivi -ringideni ja teeme järgmise sammu ajas tagasi,et saada rohkem teada muistsete ini mesteelust ja rituaalidest. Mis innustas neidtegelema selliste vaimsete nähtustega? Seemulla ja kivide maailm, pea kohal tähti täistaevas, päike ja kuu, ning teadmine sünnist ja

Vasakul: BoliiviasTiwanakus asuvadsalapärased jäänusedmuistsetest rajatistest.Nende tõeline eesmärk jatähendus on seninimõistatu seks jäänud. Seesteelide ja välja tahutudpeadega, ümbritsevastmaa pinnast madalamalasuv tempel on üksväheseid säilinud ehitisi,mille on rajanud siinenne inkasid elanudinimesed.

surmast tõstis esile nende arusaamad, misväljen dusid kodeeritud kosmoloogias –tohutute mega liitide paigutuses. Ja viimasespeatükis avastame kultuure, mis on au sisseseadnud kõige varasema loomingu: maastikeloodusliku omapära. Paljudes müütidesräägitakse tervest hulgast võimalustest, kuidaserine vad kultuu rid on kummardanud sedamaad, millel me seisame, objekte, mis onmoodustanud nende elude esiplaani ningtausta.

VAIMNE SIDE MAAILMAGA ONKAHTLUSE ALLPaljud vaimse pärandi uurijad ja asjatundjadütlevad, et praegune keskkonnakriis onseotud sellega, et me oleme kaotanudsügavad vaimsed või religioossed sidemedloodud maailmaga. Kas me tõepoolestrüvetame ja purustame maailma, millelepani aluse seesama looja, kes lõi ka meid?Kas see ei ole nagu lihase isa mõrv? Või

S I S S E J U H A T U S8

„Vaimseid toiminguid kõigis pühades paikades näibühendavat tänulikkus, kuid see idee, tunne või ajend väljendub erinevate kultuuride javaimsete traditsioonide juures väga erineval viisil.”

Ülal: hindu palve -rändurid on ettevõtnud karmi retkeAmarnathi koopa -pühamu juurde, kusaustatakse jumal Šivatkehastavat jää stalag -miiti. Igal aastal, kakskuud kestval palve -rännu hooajal asubsellele vaevaliseleteekonnale peaaegupool miljonit inimest.

S I S S E J U H A T U S 9

perefarmi väärtustest loobumine? Muidugiei pea see just niimoodi tunduma. Mesõidame autoga, kasutame keskkütet jaostame toidu suurtest poodidest, meie süünäib isiklikul tasandil nii väikesena. Kuidtänapäeva elu on meid eemaldanud elatus -vahendite allikast. Suurem osa inimestest eikasvata enam toitu ise, ei tapa ise oma loomisöögiks ega korja tulepuid, ei valmista isekehakatteid ega too vett allikast või jõest.Kõik see jõuab meieni kaubanduse kaudu,ostame me seda siis poest või tellimeinterneti vahendusel. Need asjad lihtsaltilmuvad meie ellu ja meil on teised allikad,kellele nende saabumise eest tänu avaldada.Miks peaksime siis tänama veel Loojat võimõnd teist elu allikat kõigi nende asjadeeest, mis sünnivad mullast?

LÕPUKS . . .Ja nüüd minu ülestunnistus: see atlas ei oletäielik. Loomulikult on maailmas veelhulgaliselt kohti, mida ei ole siin puudu tatud,kuid mis kvalifitseeruvad paljude inimeste,paljude kultuuride ja paljude usundite jaokspühapaikadeks. Ma palun kõigi nende eesvabandust. Meie planeedil on tuhandeidpaiku, millele saab iga päev osaks vaimneaustus ja kultuuriline lugu pidamine. Pühad jamüstilised kohad ei pruugi olla ainult need,mis on avalikult selliseks tunnistatud. Needvõivad olla ka kohad, mis on kallid ainultmõnele inimesele – mis on nende jaokstähtsad ja mida neile meeldib külastada;kohad, mis toidavad hinge pisut sügavamaltasandil kui ülejäänud maailm. Kõik needpaigad toidavad jätkuvalt neid, kes otsivadoma elule sügavamat tähendust.

Paremal: IraanisMashhadis asuvaimaam Reza pühamutohutud kaunistatudsambad on osa ulatus -likust religioos sestkompleksist, kuhukuuluvad mošeed,pühamud ja raamatu -kogud. Abstraktne ilusümboliseerib täius -likkust ja ettekuulutusiusklikke ootavastparadiisist.

J U M A L A T E A U S T A M I S E K O H A D14

Umbes 960. aastal rajas Glastonbury abtja Canterbury peapiiskop püha

Dunstan Westminsterisse esimese kiriku.Sellest hoonest on vähe teada, kuidarvatakse, et see asus praeguse kiriku lääne -ukse lähedal. Vähem kui sada aastat hiljemalustas Inglismaa kuningas Edward Usu -tunnistaja uue, pühale Peetruselepühen datud romaani stiilis kiriku rajamist,mis sarnanes juba olemasoleva Durhamikatedraaliga. Edward ehitas kiriku kõrvaleka uue kuningapalee, millest sai aja jooksulWestminsteri palee ja lõpuks parlamendi -hoone.

MATUSED, KROONIMISED JA MÄLESTAMISEDEdward suri 5. jaanuaril 1066, ainultkaheksa päeva pärast uue kiriku sisse -õnnistamist, ja maeti sinna järgmiselhommikul. Valiti uus kuningas Harold II,kes pühitseti ametisse samas kirikus.(Võib-olla annab kõige selgema pilditolleaegsest hoonest Bayeux’ vaibalkujutatud pilt äsja sisseõnnistatud kirikustja Edward Usu tunnistaja matuse protses -sioonist.) Kuid juba sama aasta esimesel

Westminster Abbeyl on briti rahva hinges eriline kohtmitte ainult seepärast, et selles kirikus on troonileseatud viimasest 65 monarhist kõik peale kahe, vaid kaseetõttu, et kirik on nii pikka aega seisnud kõrvutikuningliku Westminsteri paleega, riigi poliitilisekeskusega. See oluline, kuigi mõnikord rahutu suhekiriku ja riigi vahel on püsinud Suurbritannia ajalookeskmes ning kirik seisab kui mälestusmärk maa ja selle religiooni vaimsele vastupidavusele, ajalikestmuutustest hoolimata.

WestminsterAbbey, London

London

SUUR-BRITANNIA

IIRIMAA

PRANTSUSMAA

Vasakul: kirikuidaosas asuval NeitsiMaarja kabelil, kuhuon maetud kuningasHenry VII, onmõlemas küljestammepuust istekohad.Rikkalikud ja õhulised,nikerdatud ripatsitegakaunistatudlehvikvõlvid kuuluvadkristliku kultuuri kõigekaunimate jatäiuslikumatekunstiteoste hulka.

P Õ H J A -

M E R I

A T L AND

IOOKEAN

La Manche

J U M A L A T E A U S T A M I S E K O H A D 15

jõulupühal nägi kirik järg mise kuningasaabumist, sest oktoobris langes kuningasHarold Hastingsi lahingus ning kirikustoimus uue kuninga, William Vallutajakrooni mine.

Järgmine kroonimine leidis aset 26.septembril 1087. aastal, kui troonile asusWilliam II (William Vallutaja poeg). Nendekroonimistega oli skeem paika pandud:Westminster Abbey oli nüüd monarhia,päritava võimu, jumalast inspireeritudvalitsemisega seotud sündmuste toimu -mis paik. Sellest päevast alates on kõikInglismaa monarhid, välja arvatudEdward V (üks Toweris olnud printsidest)ja Edward VIII (kes troonist loobus),kroonitud Westminster Abbeys ning nadon istunud ühel ja samal kroonimistroonil.

See traditsioon on asetanud kiriku riigivalitseva ladviku riituste keskpunkti.Lisaks on naabruses asuv parlamendi -hoone veelgi enam võimu nii väikesessepiirkonda koondanud, see tõsiasi on ligimeelitanud palju rohkem külastajaid jaaustajaid kui lihtsalt religioossedpõhjused. Ja kirikust on ühtlasi saanudkoht, kus mälestatakse Inglise kultuuriolulisi tegelasi – seal korraldatakseavalikke matuseid, lahkunu maetaksekirikusse või peetakse teda meeles kujuga.„Asukate” nimekiri on muljet avaldav.Lisaks 18 monarhile asuvad WestminsterAbbeys veel nende hauad, kes on andnudpalju Suurbritannia kultuurile, teaduselevõi kunstielule: Charles Dickens, ThomasHardy, lord Alfred Tennyson, Sir LaurenceOlivier, Sir Isaac Newton, Charles Darwin,Georg Friedrich Händel, James ClerkMaxwell ja Geoffrey Chaucer. Seal asub katundmatu sõduri haud, Esimesesmaailma sõjas langenud briti sõduripuhke paik, kes esindab kõiki Britiimpeeriumi kaitsel hukkunuid.

MUUTUVAD AJADKuningas Edward Usutunnistaja rajatudhoone on pika ajaloo vältel läbi teinudpalju muutusi. 1245. aastal lammutasHenry III suure osa kirikust ja alustasümberehitusi, mis jätkusid ka pärast temasurma. Esmalt ehitati juurde kaunis

kaheksanurkne kapiitli saal, 14. sajandillisati ristikäik, abti maja ja kloostrihoonedning 16. sajandil täiustas Henry VII sedagooti stiilile iseloomuliku kõrge lööviga. Tarajas ka tähele panuväärsete lehvik võlvi -dega Neitsi Maarja kabeli. 1540. aastal, kuiHenry VIII kirikut reformis, oli West -minster Abbey koos Püha Paulusekatedraaliga lühikest aega Londoni erald i -seisev piiskopkond. See andis kirikulekatedraali staatuse, kuid kestis ainultkümme aastat. Elizabeth I nimetas kirikuümber Püha Peetruse kloostri kirikuks, mison selle ametlik nimi ka praegu.

Püha Pauluse katedraali arhitekt SirChristopher Wren ja Nicholas Hawksmoorehitasid aastatel 1722–1740 kiriku tunnu -

Ülal: WestminsterAbbey läänefassaad ontervitanud paljusidInglismaa ajaloo kõigevõimukamaid jatähtsamaid inimesi –nii elus kui surmas.

seks saanud läänetornid. Sellest ajastalates on kirikus tehtud pigemkaunistavaid töid, lisatud uusi skulptuureja mälestus märke, aga seda on kaparandatud, sest nüüd juba rohkem kui900 aastat vana hoone vajab hoolitsust.Kuid neist välistest muutustest hoolimataon Westminster Abbey roll kiriku ja riigielus püsinud märkimis väärselt muutu -matuna.

P A LV E R Ä N N A K U T E P A I G A D38

Augustinus alustas esimese Canterbury peapiiskopina üksteisele järgnevate

kiriku peade rida ning praegu on angli-kaani kiriku ohjad 104. peapiiskopi, dr Rowan Williamsi käes.

MÄRTERLUS JA IMED 12. sajandil, kuningas Henry II valitsemis-ajal, toimusid katedraali ajaloos üpris jahmatavad ja olulised sündmused. Henry oli määranud Canterbury pea-piiskopiks Thomas Becketi ja uskus, et ta võib loota Becketi ustavusele. Kuid Becket näitas peagi, et kõigepealt on ta lojaalne jumalale ja paavstile ning alles siis kuningale. Henry tüdines Becketi allumatusest ja 1170. aastal, õukonna jõuluvastuvõtul Prantsusmaal, sõnas ta väljakutsuvalt: „Kes vabastaks mind sellest tülikast preestrist?” Kas kuningas mõtles oma sõnu tõsiselt, jääb teadmata, kuid juba mõne tunni pärast oli neli rüütlit teel Canterburysse, ise innukad ja uhked, et nad täidavad kuninga korraldust. Richard Brito, Hugh de Moreville, Reginald FitzUrse ja William de Tracy saabusid 29. detsembri õhtul kirikusse ja

leidsid eest palvetava Becketi. Nad tegid talle ettepaneku kuningale järele anda, kuid Becket näitas selgelt oma ustavust kirikule. Tema viimased sõnad olid: „Jeesuse nimel ja kaitstes kirikut olen ma valmis surma vastu võtma.” Rüütlid asusid sünge hukkamise juurde ja raiusid Becketi pea kiriku kivipõrandal maha.

Pärast Becketi surma teatati paljudest imedest ja kolm aastat hiljem kuulutas paavst Aleksander III ta pühakuks. Järgmisel aastal läks kuningas Henry, paljajalu ja kotiriidest rüüs, koos teiste palveränduritega Becketi pühamusse. Tema soov avalikult pattu kahetseda oli selge, kuid selle üle, kas Henry sisepiinad olid niisama ehtsad kui välised, vaieldakse

tänini. Sellest hoolimata tõi Thomas Becketi märtrisurm Canterburysse uut jõudu. Kõikjalt Briti saartelt ja kogu Euroo-past hakkas saabuma palverändureid ning 1380. aastatel sai palverännak Canterburysse taustaks inglise kirjanduse esimesele suurteosele, Geoffrey Chaucer’ „Canterbury lugudele”.

„Canterbury lood” esitavad läbilõike tolle aegse Inglise ühiskonna elust ja mõnede uurijate arvates andsid need itaalia kirjanikule Giovanni Boccacciole inspi ratsiooni „Dekameroni” kirjutamiseks. „Canterbury lugusid” jutustatakse väga erinevatest palve rändu ritest koosnevas grupis, kes on teel Canterbury ja Thomas Becketi haua poole. Selle raamatu püsiva

„Katedraalis peetakse igal aastal umbes kaks tuhat jumalateenistust – see on Augustinuse visiooni ja anglikaani kiriku püsiva usu pärand.”

Canterbury

SUUR-BRITANNIA

IIRIMAA

PRANTSUSMAA

P Õ H J A -

M E R I

A T L AN

D

I OO

KE

AN

La Manche

Anglikaani kiriku peakorteri Canterbury katedraali juured paistavad ulatuvat Rooma. 597. aastal saatis paavst Gregorius piiskop Augustinuse angleid ristiusku pöörama. Augustinus lõi liidu kohaliku kuninga Ethelbertiga, kelle Prantsusmaalt pärit kuninganna Bertha oli juba ristitud, ja talle anti kirik Canterburys. Ta pani ennast linnas maksma ja ehitas sinna esimese katedraali.

Canterbury katedraal, Kent

P A LV E R Ä N N A K U T E P A I G A D 39

sellise arhitektuuristiili üheks kõige era-kordsemaks näiteks. Koor, kapiitlisaal, kolmainu kabel ja kabelipärg on kõik selle suure hoone ainulaadsed tunnusjooned, mis on üle elanud mitmeid purustamisi ja muutusi. Henry VIII saatis 1538. aastal kloostrid laiali ja hävitas Becketi pühamu, 1640. aastate Inglise kodusõjas purustasid Oliver Cromwelli mehed katedraali värvilised aknad ja Teise maailmasõja ajal kordasid seda Hitleri Luftwaffe süüte-

Vasakul: Canterbury katedraali lööv on üks parimaid hilisgooti stiili näiteid. Rahulikku, rohuga kaetud nelinurkset õue ümbritsevad sammaskäigud ning ülevalt jälgib seda Bell Harry Tower.

pommid. Sellest hoolimata on Canterbury katedraalil edukalt õnnestunud 1400 aastat religioosse kogukonnana tegutseda. Katedraalis peetakse igal aastal umbes kaks tuhat jumalateenistust – see on Augustinuse visiooni ja anglikaani kiriku püsiva usu pärand.

köitvuse saladus on ilmselt huumori ja siivutuse ühendamises, aga ka erakordselt tähelepanelikus karakte rite vaatlemises.

MONUMENT PÜSIVALE USULECanterbury katedraal on pika ajaloo vältel läbi teinud palju muutusi ja Chaucer’ aja palverändurid võiksid selle ainult osaliselt ära tunda. Kõrge, 14. sajandist pärinev hilisgooti stiilis lööv koos elegantsete võlvide ja kullatud päiskividega on

P A LV E R Ä N N A K U T E P A I G A D58

Kirjanduses on linna sageli nimetatud Kashiks, mis tähendab „helendav”

või „valgustuse koht”, viidates selle heale mainele kultuuri ja õppimise keskusena. Seda on hüütud ka templite linnaks, pühimaks linnaks ja India religioosseks pealinnaks. Kuid umbes miljon elanikku on seda tähele panuväärset linna alati Varanasiks nimetanud.

IIDNE PÜHA LINNMõned asjatundjad usuvad, et Varanasi on maailma vanim pidevalt asustatud linn, millega võivad võistelda üksnes Aleppo, Byblos ja Damaskus. Iidsetes tekstides leiduvad viited linnale annavad sellele vanuseks rohkem kui viis tuhat aastat. Kuulus ameerika kirjanik Mark Twain kirjutas: „Benares on vanem kui ajalugu, vanem kui traditsioonid, isegi vanem kui legend, ja see linn paistab kaks korda nii vanana, kui kõik need kokku panna!”

Legendi kohaselt rajas linna hindu jumal Šiva ning seos hindu panteoniga on teinud Varanasist ühe hindude kaheksast pühast linnast. Kuid paljudele hindudele on see kõigist kõige püham linn. Igal aastal

Vasakul: Birla perekonna ehitatud Kashi Vishwanathi templi (seda hüütakse ka Kuldseks templiks) kavandas pandit Madan Mohan Malaviya, kes asutas ka Hindu Ülikooli, mille maadel tempel seisab.

Varanasi

INDIA

PAKISTAN NEPAL

HIINA

SRI LANKA

I N D I A

O O K E A N

Araabia m

eri

B

enga

li laht

Varanasi on iidne kohanimi, seda on katkematult kandnud linn, mis asub Varuna ja Asi jõe vahel. Just siin ühinevad need hindude kõige pühama jõe Gangesega, mis on elu allikas ja Varanasi õitsengu tõeline põhjus. Linna nimi on olnud ka Baranasi (Pali piirkonnas), Benaras ja Briti impeeriumi ajal Benares; ka nimi Banaras on seni üpris levinud.

Varanasi, India

P A LV E R Ä N N A K U T E P A I G A D 59

tõestab rohkem kui miljon mõttekaaslast selle tähtsust püha palverännakuga. Varanasis asub Kashi Vishwanathi pühamu ehk Kuldne tempel, üks ainult kaheteistkümnest eriliselt austatud Šiva jyotirlinga ehk valguse linga pühamust Indias.

Paljude kohalesõitnute tähelepanu kesk-punktiks on Gangese jõgi, sest usu takse, et kümblemine jõe pühas vees vabas-tab nad nii selle kui ka varasemate elude pattudest. Samuti arvatakse, et pühas vees surres ei pea nad enam uuesti sündima ja pääsevad uutest ringidest karma rattas.

USKUDERIKAS PAIKVaranasi ei ole tähtis ainult hindudele. Sarnathis (praegune linna elupiirkond) asus kunagi hirvepark, kus buda Gautama pidas oma esimese jutluse budismi põhi-mõtetest. Seda kohta tähistab Dhameki stuupa. Arvatakse, et siin kohtas buda ka oma esimesi jüngreid ning seda

sündmust mälestab Chaukhandi stuupa ja hiljuti püstitatud kaheksanurkne torn. Hiljem määras buda neli palverännakute kohta, mida budistid peavad külastama: Kushinagar, Bodh Gaya, Lumbini ja Sarnath.

Džainismi järgijatele on Varanasi tähtis jumalakummardamise ja palverännakute koht, kuna seda peetakse 23. tirthankara ehk täielikult virgunud õpetaja Paršva sünnikohaks.

Varanasis leidub ka muslimitele olulisi kohti, mis on pärit sellest ajast, kui nad linna hõivasid. Esimest sissetungi, mille tagajärjel lammutati kõik hindu templid, juhtis 1033. aastal Mahmud Gaznavi. Lammutamisel saadud ehitusmaterjali kasutati seejärel mošeede rajamiseks. Pärast Moguli keisri Akbari mõningast taastamistööd 16. sajandil purustas teine Moguli keiser, Aurangzeb, sama sajandi lõpul templid uuesti. Seejärel langes linn marathi hõimude kätte, kes päästsid

Varanasi Aurangzebi käest hindudele. Kuid alles 18. sajandil saavutas Varanasi ühe India kuningriigina iseseisvuse ja järgnes suhtelise stabiilsuse periood. Isegi siis, kui India oli brittide võimu all, säilitas linn sõltumatuse.

Ajalooline usundite segunemine, kus igaühel neist on oma põhimõtted ja jumala kummardamise viisid, on seal sageli pingeid põhjustanud. Tänapäeval on see mõnikord viinud terrorismini. 7. märtsil 2006 hukkus umbes 20 inimest ja paljud said vigastada, kui Varanasis korraldati terve rida plahvatusi. Suurim neist toimus hindude palvepaigas, hindu jumalale Hanumanile pühendatud Sankat Mochani templis.

VARANASI GHATIDNii palveränduritele kui ka Varanasi ela-nikele on tähtsad jõeäärsed pühad paigad – ghatid. Need on jõeäärsed trepistikud, kus palverändurid saavad mööda astmeid laskuda Gangese veeni, et seal kümmelda ja teisi rituaale täita. Tuhandeid aastaid on inimesed tulnud ghattidele, et üle rahuliku vee vaadates hommikupäikese poole palvetada. Varanasi rohkem kui 80 ghatist on tuntuimad Manikarnika ghatt, Kabiri ghatt, Asi ghatt ja Dasaswamedhi ghatt. Usutakse, et Dasawamedhi gathil sooritasid vanad Varanasi kuningad ashvamedha rituaali, ohverdades hobuse, aga Jalasi ghatt (Manikarnikas) on Varanasi tähtsaim surnute põletusplats, mis on alati täis matuseseltskondi.

Vasakul: nii kohalikud elanikud kui ka palverändurid tulevad ühtviisi hommikuseks pesemi-seks ja rituaalseks kümblemiseks Gangese ehk Ganga äärde. See on hindude kõige püham jõgi.

K U N I N G A D , P Ü H A K U D J A T A R G A D76

Sakkeusele kuulus põld, mis varjas püha perekonda nende põgenemisel

Egiptusesse. Seal kasvas imeliselt kõrge mais, mille sisse Jeesus, Maarja ja Joosep said jälitava Herodese armee eest peitu pugeda.

MUST MADONNAMaksukoguja Sakkeus abiellus hiljem Veroonikaga, kes sai ka ise pühakuks tänu Jeesusele osutatud halastusele – naine pühkis Jeesuse laubalt higi, kui too oma risti Kolgatale tassis. Pärast Jeesuse surma ja järgnenud kristlaste tagakiusamist põgenesid Sakkeus ja Veroonika Pales-tiinast ning sõitsid väikese paadiga üle Vahemere, maabudes lõpuks Prantsusmaa rannikul. Sealt rändasid nad Rooma, kus olid tunnistajaks püha Peetruse ja püha Pauluse hukkamisele, ning pöördusid siis Prantsusmaale tagasi.

Pärast Veroonika surma asus Sakkeus elama kaugesse Quercy piirkonda, kuhu ta rajas pühamu neitsi Maarjale ja paigutas sinna musta madonna kuju, mille oli erinevate legendide sõnul nikerdanud kas tema ise või evangelist püha Luukas.

Must madonna, mida hoitakse ka praegu Rocamadouri Notre-Dame’i kirikus ja mis on olnud kristlike palverännakute äärmi-selt oluliseks keskpunktiks, kujutab neitsi Maarjat, Jeesuslaps vasakul põlvel istumas. Nii ema kui laps kannavad krooni, mis näi-tab nende erilist staatust, ligipääsu jumala armule. Rocamadouri must madonna on üks paljudest sellistest kujudest, mida kogu kristlikus maailmas pühaks peetakse ja mis on sageli seotud imepäraste juhtumiste ja Maarja kummardamisega. Mustade madonnade päritoluga on seotud palju spekulatsioone ja teooriaid ning kuigi paljud eitavad nende erilist tähtsust, näevad mitmed asjatundjad neis kristluse-eelse, paganliku jumalakummardamise

väljendust. Täpsemalt öeldes, neis kujudes nähakse sageli Egiptuse Isist ja Horust – mis on samuti ema ja Jumala ühendatud põhimõtte väljendus.

PALVERÄNDURI MÄKKETÕUSLisaks Maarja kultuse tõusule avastati 1166. aastal püha Amadouri (Sakkeuse) surnukeha, millele järgnevatel kuudel toimus arvukalt imesid. Kõik need asjaolud koos tõmbasid Rocamadourile keskaegsete usklike tähelepanu, mis viis linna arenemisele palverännakute keskuseks. Kõrgajal peeti Rocamadouri pärast Jeruusalemma, Roomat ja Santiago de Compostelat tähtsuselt neljandaks palverännakute sihtkohaks kristlikus

„Kõrgajal peeti Rocamadouri pärast Jeruusalemma, Roomat ja Santiago de Compostelat tähtsuselt neljandaks palverännakute sihtkohaks.”

SUUR-BRITANNIA

PRANTSUSMAA

HISPAANIA

BELGIASAKSAMAA

ŠVEITS

ITAALIA

HOLLAND

La Manche

Biskaia laht

VA

HE M

E R I

Rocamadour

Rocamadour – püha Amadouri kalju – on iidne linn, kus asub neitsi Maarja pühamu. Selle linna hooned, ka pühamud ja kabelid, on ainulaadselt ehitatud vastu vertikaalset liivakivikaljut, Alzou’ kanjoni kohale Prantsusmaa edelaosas. Linnale nime andnud püha Amadour (nimi tähendab tõlkes armastajat) oli Piiblis Luuka evangeeliumis mainitud mees nimega Sakkeus.

Rocamadour, Prantsusmaa

K U N I N G A D , P Ü H A K U D J A T A R G A D 77

maailmas. Palverännakute keskpunktiks sai musta madonna pühamu koos selle all asuva püha Amadouri säilmetega krüptiga. Palverändurid alustavad teed kindlusetaolise eesmärgi poole ilmalikust linnaosast ja viskuvad põrmu, ronides üles mööda 216 nn suure trepi astet, kuni jõuavad nn pühasse linna – väikesele keskväljakule, mida ümbritseb seitse kirikut ja kabelit, kus palverändurid saavad pühamusse sisenemist oodata. See parvis ehk eesõu oli kunagi kaunistatud maalidega, mis kujutasid stseene Kristuse elust. Rocamadouri tuli nii palju inimesi,

et oli vaja ehitada 11 väravat, hoidmaks vaos usklikke, kes läbisid retke olulisi peatuskohti. Nüüdseks on neist väravatest ainult seitse alles jäänud.

Kalju tipus asub keskaegne kindlus, mis rajati pühamute kaitseks. Kuigi kindlus seisab veel praegugi, ei piisanud sellest, et kaitsta Rocamadouri mitmete linna pühamuid kahjustanud ususõdade eest. Sõjamölludes varastati paljud linna aarded. Kuid tundub, et kõigest hoolimata jäi alles oluline, ja paljud usuvad endiselt, et Rocamadouri must madonna on ehtne. 19. sajandil korraldati

Vasakul: Rocamadouri pühamud ja kabelid klammerduvad liivakivikalju küljele, aga keskaegne kindlus, mis pidi religioosseid hooneid kaitsma, asub kõrgel kalju tipus.

linnas suuri restaureerimistöid ja linna saabuvate jumalakummardajate arv kasvas 20. sajandil veelgi. Näib, et neitsi Maarja võime religioosset austust esile kutsuda ei ole kaugeltki vähenenud.

K U N I N G A D , P Ü H A K U D J A T A R G A D82

Sündmust kirjeldades jutustas Juan Diego, et ta sammus oma külast

linna poole, kui tema ette ilmus äkitselt neitsi Maarja kuju ja palus tal – nahuatli keeles – ehitada just sellesse kohta kirik. Juan Diego läks kohe hispaania piiskopi Juan de Zumárraga juurde ja rääkis talle Neitsi soovist. Skeptiline Zumárraga käskis Juan Diegol siis tagasi tulla, kui tal on oma loo tõestuseks mõni imeline märk ette näidata.

LILLEDE IMEKolm päeva hiljem külastas neitsi Maarja mehhiklast uuesti, sel korral käskis ta mehel minna Tepeyaci mäe tippu ja korjata sealt lilli, kuigi oli talv ja lilled sel ajal tavaliselt ei õitsenud. Kui Juan Diego mäetippu jõudis, leidis ta eest õitsevad roosid. Ta korjas lilli ja pani need oma tilma ehk mantli sisse. Neitsi ütles, et ta peab lilli mantli sees hoidma kuni ajani, mil ta need piiskopile annab. Kui tilma lahti keerati, ilmus nähtavale erakordselt värviline neitsi Maarja kujutis, mis oli ilmselt sööbinud mantli riidesse. Piiskop nägi nõutud imet ja peagi ehitatigi kirik

mäele, kus Juan Diego oli esimest korda „meie Guadalupe Neitsit” näinud.

On küsitud, kust on pärit ilmutuse nimi „Guadalupe”. See võib olla otsene tõlge nahuatlikeelsest sõnast Coatlaxopeuh, mis tähendab „see, kes purustab mao”, kuigi mõned skeptikud arvavad, et see nimi on lihtsalt kohandus teisest Maarja ilmumisest, mis toimus 14. sajandil Hispaanias Extremaduras. Kuid Mehhiko loos väidetakse, et Juan Diego onule – kes olevat samuti Maarjat näinud – öeldi otse, et Neitsi nimi on „meie Guadalupe Neitsi”. Ükskõik, milline lugu tõele vastab – igal juhul tugevdas Guadalupe Neitsi kummardamine kasvavat katoliku kirikut Mehhikos, ja kui Juan de Zumárraga México peapiiskopiks määrati, juhtis ta ristiusu levitamist. Kuid õpetuses, mille ta oma elu lõpul avaldas, kinnitas piiskop, et „maailma Lunastaja ei taha uusi imesid, sest need ei ole enam vajalikud”.�

VASTURÄÄKIVUSED JA SPEKULATSIOONIDMõned skeptikud on kahtluse alla seadnud terve rea sündmusi ja ka Maarja esimese ilmumise „Ameerika keisrinnana” ning

arvanud, et katoliku kirik võis Guadalupe Neitsit kasutada selleks, et kohandada oma usuga Mehhiko põliskultuuride palju vanemaid jumalannasid. Kui püstitati esimene pühamu Guadalupele, avastati, et paljud palvetajad austavad hoopis kohalikku mehhiko jumalannat Tonantzini ja asteekide ema, jumalanna Coatlicue’d. Kas see oli, nagu on välja paku-tud, näide sünkretismist, jumaldamise objekti sihilikust ülekandest? Loomulikult on tekkinud küsimusi ka tilma ja selle päritolu kohta ning üpris hiljuti uuriti seda teaduslike meetoditega. Kuigi tulemused ei ole veel lõplikud, on päevavalgele tulnud mõned vasturääkivused – mantlil näib olevat kolm kujutise kihti ning üks neist on väga sarnane Hispaanias Guadalupes oleva musta madonnaga. Kõigest hoolimata on kujutise värvid pärit ilmutusega samast ajast, kuid tilma materjaliks ei ole kaktusekiud, nagu algselt arvati, vaid kanep või lina.

Neitsi Maarja Mehhikos ilmumise tähtsust katoliku kirikule on esile tõstnud mitmed paavstid, kes on veendunult rääkinud sellest ilmumisest ja imepärasest

Guadalupe

AMEERIKA ÜHEND-RIIGID

MEHHIKO

GUATEMALA

HONDURAS

NICARAGUA

V A I K NE

OO

KE

AN

Mehhiko laht

Kariibi meri

9. detsembril 1531. aastal, 13 aastat pärast Hernán Cortési ja Hispaania konkistadooride saabumist, nägi mehhiko talupoeg Juan Diego Cuauhtlatoatzin México lähedal Tepeyaci mäel neitsi Maarja ilmutust. Suurem osa mehhiklastest peab ennast nüüd guadalupelasteks, neitsi Maarja vaimse kaitse all olevateks. Mehhiko romaanikirjanik Carlos Fuentes ütles kord: „Sa võid öelda, et sa ei ole kristlane, kuid sa ei saa ennast pidada tõeliseks mehhiklaseks, kui sa ei usu Guadalupe Neitsisse.”

Guadalupe, Mehhiko

K U N I N G A D , P Ü H A K U D J A T A R G A D 83

kujutisest. 1754. aastal kuulutas paavst Benedictus XIV Guadalupe Neitsi Kesk- ja Põhja-Ameerika – tolleaegse nimetusega Uus-Hispaania – kaitsepühakuks ja kiitis heaks tema kummardamise viisid. Paavst Leo XIII korraldas 1895. aastal tilma kujutise

Vasakul: iga-aastasel palverännakul maa kaitsepühaku, Guadalupe Neitsi pühamusse koguneb México Vana Guadalupe basiilika ette suur rahvahulk.

„1754. aastal kuulutas paavst Benedictus XIV Guadalupe Neitsi Kesk- ja Põhja-Ameerika – tolleaegse nimetusega Uus-Hispaania – kaitsepühakuks.”

kroonimise. 1992. aastal õnnistas paavst Johannes Paulus II Vatikani Peetri kirikus ühe kabeli Guadalupe Neitsile. Ja 31. juulil 2002 astuti veel üks oluline samm, kui 16. sajandi talupoeg Juan Diego Cuauhtlatoatzin lõ puks pühakuks kuulutati.

E R A L D U M I S E J A M E D I T E E R I M I S E K O H A D108

Etruskid kummardasid püha allikat „Assisiumil” juba 8. ja 9. sajandil eKr

ja seda kohta hoidsid au sees ka room-lased, kes ehitasid sinna 1. sajandil eKr jumalanna Minervale pühendatud templi. Kristluse algusajal Minerva pühamu hävitati, et teha ruumi esimesele tervest reast kirikutest. Kuid umbes samal ajal lakkas ka püha allikas voolamast.

FRANCISCUSE USKU PÖÖRDUMINEKui Francesco (Franciscus) di Bernadone 1182. aastal (mõne allika kohaselt 1181) Assisis sündis, oli linn sõjajalal naabruses asuva Perugiaga, mis oli määratud män-gima tema elus oma osa. Haritud, kuid põikpäise noorukina tuntud Franciscus unistas saada suureks Assisi eest võitlevaks sõjameheks, kuid terve rida müstilisi läbielamisi sundis teda sellest

ideest loobuma ja teistsugust elu otsima. Pärast palverännakut Rooma, kus ta palus

vaeste eest, sai Franciscus Assisi lähedal San Damiano kirikus ilmutuse, mis muutis tema elu igaveseks. Franciscuse eluloo kohaselt palvetas ta seal ristilöödud Kristust kujutava ikooni ees, kui Jeesus hakkas rääkima, öeldes, et ta peab parandama kiriku, mis on varemetes. Alguses võttis Franciscus palvet täht-tähelt, müüs oma hobuse ja mõned

Paremal: Umbria künkad, kus Franciscus kunagi kõndis, meelitavad endiselt neid, keda innustab selle pühaku elu. Kirikukompleks seisab majesteetlikult Assisi linna kaguserval asuval künkal.

Assisi

Sitsiilia

ITAALIASardiinia

Korsika

TUNEESIA

Türreeni meri

Joonia meri

Aadria meri

V

AH

EM

ER

I

Põhja-Itaalia linn Assisi on seotud rändmunga püha Franciscusega, kelle armastus looduse ja vaese eluviisi vastu innustas religioosset liikumist, mis ähvardas roomakatoliku kiriku varju jätta. Umbes 145 km Roomast põhja pool, Umbria künklikul maastikul asuv Assisi oli erilise religioosse tähtsusega koht juba ammu enne püha Franciscuse sündimist.

Assisi, Itaalia

E R A L D U M I S E J A M E D I T E E R I M I S E K O H A D 109

Ülal: Püha Francsicuse basiilika ülemise kiriku löövi seintel on kujutatud stseene püha Franciscuse elust, autoriteks on Giotto ja tema kaastöölised.

isa kangad ning andis raha kohalikule kirikuõpetajale hoone parandamiseks. Isa sattus raevu, kuid Franciscus otsustas kogu isalt päritavast varast lahti öelda ja läks kerjusena Assisi ümbruskonda rändama, aidates mitmeid kirikuid korda seada.

Kuulnud 1209. aastal jutlust Matteuse evangeeliumist, sai ta innustust jätkata elu apostellikus vaesuses ja vaimses patu kahetsuses. Varsti ühinesid temaga mõtte kaaslased ning kümme venda rändasid Rooma, et küsida paavst Inno-centius III-lt luba asutada oma ordu. Paavst esmalt keeldus, kuid järgmisel ööl nähtud unenägu, mis kujutas vaest meest Kristuse kirikut uuesti üles ehitamas, sundis teda otsust ümber muutma ja Franciscus kutsuti tagasi. Frantsiskaanide ordu hakkas Franciscuse innustava eeskuju toel kiiresti edenema ning sellega ühines üha rohkem ja rohkem temataolisi, teiste hulgas ülikute poegi. Ka noor neiu nimega Clara (hilisem Assisi Clara) sai Franciscuselt innustust ja asutas oma ordu, mille liikmed said tuntuks klarissidena (vaesed Klaarad).

FRANCISCUSE LOODUSEARMASTUSFranciscus, keda kunagi preestriks ei pühit-setud, hulkus Assisi ümbruse küngastel, tundes rõõmu looduse loomin gust. Samal ajal sai tuntuks tema armastus loomade vastu ja nende jumala kummardamisele õhutamine. Üks tuntud lugu räägib sellest, kuidas ta pidas jutlust linnuparvele, julgus-tades neid näitama oma armastust Looja vastu. Tema loodusearmastus ja lihtne eluviis esitasid väljakutse kirikule ja paavsti-võimule, mida iseloomustasid luksuslik elu ja silma kirjalikkus.

1224. aastal, paastuajal, külastas Franciscust kuuetiivaline ingel ristil ja jät tis tema kätele, jalgadele ja kehale viis Kristuse haava. Franciscus ei rääkinud sellest juhtumist kunagi avalikult, kuigi kannatas suurt valu kuni surmani 1226. aastal. See veider ja valus õnnistus oli kristliku kiriku ajaloo esimene näide stigmadest.

Pärast Franciscuse surma ehitati aastatel 1228–1253 Assisisse Püha Franciscuse basiilika, seda silmapaistvalt kiiret ehitus-

tööd peavad paljud märgiks kohaliku rahva armastusest ja pühendumisest oma pühakule. Franciscuse mittelagunev surnukeha paigutati basiilikasse ning kirik ja selle juures asuv mungaklooster said peagi tähtsaks palverännakute sihtkohaks. Paljudel suurtel kunstnikel, teiste hulgas Giotto di Bondonel, paluti maalida stseene Franciscuse elust ja evangeeliumis kirjeldatud sündmusi. Suur osa neist ülevatest töödest on ajahambale vastu pidanud ja Franciscuse läbielatut kujutavaid pilte võib endiselt imetleda. Palverändurid tulevad ikka sellesse kaunisse maanurka, et palvetada ja üksindusse tõmbuda, seletades seda soovi Umbria küngaste rahuliku atmosfääriga, kus kunagi kõndis ka Franciscus.

E R A L D U M I S E J A M E D I T E E R I M I S E K O H A D112

Kreekas asuv Áthose poolsaar on palju suurema Chalkidike poolsaare

kõige idapoolsem osa, mis ulatub kagu suunas Egeuse merre ning on umbes 60 km pikk ja 6–12 km lai. Áthose mägi asub poolsaare kaugeimas kagutipus ja selle tiheda metsaga kaetud nõlvad tõusevad järsult 2033 m kõrguse tipuni.

KLOOSTRIRIIKÁthose mäe staatus Kreekas ja õigupoolest kogu Euroopas on ainulaadne. 400 km² pindalaga poolsaar, mida tuntakse püha mäe autonoomse kloostririigina, moodustab eraldi teokraatliku riigi Kreeka Vabariigi koosseisus. Vaimulik võim kuulub kogu poolsaarel Konstantinoopoli oikumeenilisele patriarhaadile – kristliku ortodoksse kiriku juhtkonnale.

Áthose mäel on 20 kloostrit ja iga-ühel neist on oma koht nn Athoniidide hierarhias – tähtsuse järjekorras. Neist 17 on Kreeka kloostrid, kolm aga järgivad teiste maade ortodoksseid traditsioone. Tähtsuse vähenemise järjekorras on need Megísti Lávra, Vatopédi, Iviron (Gruu sia), Chilandariou (Serbia), Dionysiou, Kout-

loumousiou, Pantokratoros, Xiropotamou, Zografou (Bulgaaria), Dochiariou, Kara-ka lou, Filotheou, Simonos Petra, Agiou Pavlou, Stavronikita, Ksenofondos, Osiou Grigoriou, Esfigmenou, Agiou Pantelei-monos ja Konstamonitou.

Igal kloostril on ülem ehk iguumen, kes on valitud kloostrivendade hulgast ja kes juhib kloostrit vaimse isanda ja püha isana kuni surmani. Poolsaarel on ka muid ehitisi, nagu eraklad, varjupaigad ja mungakongid, kuid kõik need on seotud ühega kloostritest, mis nende eest hoolt kannab.

NEITSI MAARJA AEDÜheks kõige enam vaieldavaks küsimuseks Áthose poolsaarel on suhtumine naistesse – neil on keelatud jalga sellele maale tõsta. Selline reegel kehtestati usus, et see aitab munkadel seksuaalse kiusatusega seotud probleeme vältida. Arvatakse, et reegel kehtib ka emasloomade kohta. Erandiks on ainult kanad, kuna nende munade rebud kuuluvad ikoonide maalimisel kasutatavate temperavärvide koostisesse.

Naistele Áthose mäele tuleku keelamisel

on ka teine seletus. Räägitakse, et pärast Jeesus Kristuse ristilöömist sõitsid tema ema Maarja ja evangelist Johannes Joppast Küprosele, kuid olid halva ilma tõttu sunnitud kursist kõrvale kalduma ja Áthosel maale tulema. Vapustatuna paiga ilust olevat Maarja palvetanud oma poja poole, paludes tal hoida seda kohta oma aiana. Hääl vastas Maarjale, et sellest saab tema pärisosa: paradiis ja sadam neile, kes otsivad lunastust. Sellest ajast alates pühitseti Áthos neitsi Maarja aiaks ning kui mungad sinna esimesed kloostrid rajasid, keelati kõigil naistel poolsaarele tulla. See oli ainuüksi neitsi Maarja aed ja on selleks ka jäänud, hoolimata Euroopa Parlamendi katsetest olukorda muuta.

Áthose mägi

ALBAANIA

KREEKA

MAKEDOONIA

BULGAARIA

TÜRGI

Rhodos

Kreeta

Joonia meri

Egeuse meri

Kreeta meri

V A H E ME R

I

Kreeka müüt gigantide ja jumalate võitlusest jutustab, kuidas Athos, üks gigantidest, kutsus jumalad võitlema. Selle käigus sihtis Athos tohutu kaljuga Poseidonit, kuid viskas märgist mööda ja rahn kukkus Egeuse merre, tekitades Áthose mäe. Loo teine versioon mainib Poseidonit, kes mattis Athose kalju alla, moodustades poolsaare. Sõltumata päritolust kannavad nii mägi kui ka poolsaar, millel mägi seisab, Áthose nime.

Áthose mägi, Kreeka

E R A L D U M I S E J A M E D I T E E R I M I S E K O H A D 113

Vasakul: Simonos Petra klooster on Áthose mäe kahekümne kloostri hulgas tähtsuselt kolmeteistkümnes. Selle asutas 14. sajandil püha Simon ortodokssest idakirikust.

Kuigi mungad elasid Áthosel juba 4. või 5. sajandil, on praeguseni säilinud 20 kloostrist vanimad pärit 9. ja 10. sajandist. Hoolimata konfliktidest ja mõnedest sissetungidest naudib poolsaar praegu suhteliselt stabiilset perioodi. Umbes kaks tuhat Áthose mäel elavat munka kuuluvad kõik suhteliselt rangesse ortodokssesse idakirikusse. Suurema osa nende päevast täidab palvetamine ja töö oma kogukonna teenimiseks. Paastumine ja range kuulekus kloostri vaimsele isale on kloostrielu oluliseks küljeks ning absoluutse üksinduse eelised on teinud paljudest erakud. Kuid vaimse tegevuse keskmeks on siiski palvetamine ja eriti Jeesuse palve, mida tuntakse ka palveränduri palvena. Kuigi seda loetakse pisut erinevates versioonides, kasutatakse selles sageli sõnu „Issand, heida meile armu, Jeesus, heida meile armu.” Räägitakse, et selle palve pidev kordamine viib „südame palveni” – seisundini, kus paluja süda on pidevas ühenduses Jumalaga.

PALVERÄNDURI PALVE

P Ü H A M A A J A V E S I158

Maokääpa päritolu ümbritseb sala-pära. Kujundi pikkus rõngasse

keritud sabast mööda looklevat selga kuni õgiva peani, mille kuju on kirjeldatud muna, konna või päikesena, on 405 meetrit.

MAO AVASTAMINEKääpa taasavastasid 1846. aastal maa-mõõtjad Ephraim G. Squier ja Edwin H. Davis, kes avaldasid raamatu Mississippi oru muistsetest mälestistest. 1885. aastal meelitas väljaanne lõpuks kohale Harvardi ülikooli arheoloogi Frederick Ward Putnami, kes leidis, et kääbast ohustab lähedalasuv farm. Tal õnnestus kiiresti raha hankida ning saada enda kätte Mao kääbas ja 24 hektarit ümbritsevat maad, enne kui ta alustas 1886. aastal esimesi tõsiseid väljakaevamisi. Lisaks Mao kääpale asus Putnami maal veel kolm koonusekujulist küngast, muistse küla asukoht ja matmispaik.

Kolm aastat kestnud Maokääpa ja kahe koonusekujulise künka väljakaevamiste põhjal jõudis Putnam järeldusele, et need oli rajanud Adena rahvas, kes elas

Mississippi oru mitmes osas umbes 800 eKr kuni 100 pKr. Putnam sai tuntuks „Ameerika arheoloogia isana”, kuid arutlused ja vaidlused selle üle, millal Maokääbas rajati ja kes seda tegi, on jätkunud veel kaua pärast tema töö lõpetamist.

Hiljuti määrati radiosüsiniku meetodil kolme kääpast leitud söetüki vanus, see muutis pildi veelgi segasemaks. Kaks neist olid pärit umbes 1070. aastast – Adena rahvast palju hilisemast ajast ehk Mississippi kultuuri perioodist, mida tuntakse Fort Ancienti rahvana. Kolmas söetükk aga andis teistsuguse tulemuse: see oli üle 2900 aasta vana, olles pärit väga varajasest Adena kultuurist või isegi sellele eelnenud ajast. Kuigi nende tükkide vanus pakub huvitavaid andmeid, ei anna see kindlat Maokääpa rajamise aega. On eksperte, kes omistavad Maokääpa rajamise teistele põlisameeriklastele, eriti Hopewelli kultuurile ja Ohio oru

Adena-eelsetele elanikele, kes on tuntud Allegheny või Allegewi rahvana.

MAOKÄÄPA LOOMISE MÕISTATUSMillisel eesmärgil Maokääbas rajati, on raske hinnata. Et inimsäilmeid ei ole leitud, on koha kasutamise matusepaigana ilm-selt välistatud. Maokultus, eriti lõgismao kultus, on mänginud oma osa Ameerika, Mehhiko ja mingil määral ka Euroopa muistsete rahvaste kultuurides. Irokeesid räägivad legendaarsest üleloomulike võimetega maost Uktenast ning mõned ajaloolased on püstitanud küsimuse, kas Maokääbas võis olla hoopis tootemloomast jumala pühamu – koht, kus asutati ja kummardati mao väge. Hästituntud tõsiasi, et madudel oli võim võtta inimeselt elu, võis anda neile ka võimu, mis ulatus tavaelust kaugemale.

Üha hoogu koguv liikumine on püsti-tanud oletusi Maokääpa astro noomilisest tähendusest. Mao erinevad osad näivad

„Mao erinevad osad näivad olevat seotud päikese liikumisega.”

KANADA

AMEERIKA ÜHEND-RIIGID

Adamsi maakond

Hudsoni laht

AT

LA

ND

I OO K E A N

Ohios Adamsi maakonnas asuv suur Maokääbas on suurim ja kõige iseloomulikum maokujuline küngas maailmas. Looklev madu asub platool, mille teket kirjeldatakse geoloogiliselt peitplahvatusena. Terve hulk teooriaid püüab seletada tohutuid jõude, mis kergitasid üles 6,4 km läbimõõduga platoo, seda seostatakse meteoriidi kukkumise või vulkaanilise tegevusega. Ükskõik milline oli tõeline põhjus – igal juhul lisab see mao asukohale järsul nõlval ainult salapära.

Maokääbas, Ohio

P Ü H A M A A J A V E S I 159

olevat seotud päikese liikumisega: pea ja selle ees olev ovaalne osa on ühel joonel suvise pööripäeva päikeseloojanguga; keerud sobivad kokku talvise pööripäeva päikesetõusuga ning sügisese ja kevadise võrdpäevsuse päikesetõusudega septemb-ris ja märtsis, aga ka suvise pööripäevaga. Teised on arvanud, et mao saba rõngad on seotud kuu liikumisega.

Hiljutine söetükkide vanuse määra mine 1070. aastasse andis täiendavaid lootusi neile, kes pooldavad seoseid tähtedega. 1066. aastal möödus Halley komeet ja 1054. aastal oli kaks nädalat nii öösel kui päeval taevas nähtav plahvatanud

All: platoo serval asuva Maokääpa paigutus võib osutada erinevatele astronoomilistele tähtpäevadele, nagu suvisele pööripäevale ning sügisesele ja kevadisele võrdpäevsusele.

supernoova, millest tekkis Krabi udukogu. On võimalik, et põlisameeriklased seosta-sid tähelepanuväärseid sündmusi taevas loomadega, kes näisid valitsevat nende elu üle maa peal. Vastusest sõltumata meelitab Maokääpa loojate meisterlikkus ja pühendumine jätkuvalt neid, kes saavad olla nende töö tulemuste tunnistajaks.

P Ü H A M A A J A V E S I170

Kata Tjuta, mis tähendab pitjantjatjara aborigeenide keeles „palju päid”,

võtab enda alla rohkem kui 20 km² ning see on väga oluline maastik aborigeenide esivanemate kummardamises, mille jäljed ulatuvad muinasune aega (vt lk 166–169). Koos Uluru külastamisega leiavad paljud inimesed tee ka Kata Tjutasse ning avastavad, et tohutusuuri liikumatuid kaljusid ümbritsev rahu ja vaikus pakub palju sügavamat elamust.

VANA JA UUS AJALUGUArvatakse, et aborigeenide asulad olid Kata Tjuta ümbruses juba 10 000 aastat ta gasi ning mõned eksperdid usuvad, et inimesed on seal viibinud vähemalt kaks korda nii kaua. Aborigeenid ei määratle muinasune aega tavapärasel viisil. Kata Tjuta on olnud osa Laulujoonte võrgusti kust, mis ühendab pühasid paiku nende tsivili-satsiooni algusest alates ja moodus tab koos Uluruga kõige tähtsama tseremoonia keskuse. Kata Tjutaga on seotud palju legende, neist kõige mõjuvamad ja püsiva mad müüdid keerlevad ümber tootemmao Wanambi, kes arvatakse elavat Olga mäe tipus.

Aborigeenide katkematut seost Kata Tjutaga ähvardas 1872. aasta juulis esimesena maadeuurijast asunik Ernest Giles, kes lähenes kaljudele kirde poolt. Kui ta liikus kauge, veidra kujuga paljandi poole, tõkestas tema tee suur järv. Suutmata eesmärgini jõuda, otsustas ta tagasi minna, kuid mitte enne, kui oli nimetanud ise loomuliku kalju Württembergi kunin ganna (praeguse Saksamaa terri tooriumil) auks Mount Olgaks. Giles pöördus järgmisel aastal tagasi, et Kata Tjuta uurimist jätkata, kuid kaotas Uluru William Gossele, kes nägi 19. juulil 1873 esimesena punast kaljut ja otsustas sellele anda Lõuna-Austraalia tolleaegse juhi Sir Henry Ayersi nime. Giles aga oli esimene eurooplane, kes kalju tippu ronis, saatjaks Afganistanist pärit kaameliajaja.

ÕPIME AUSTAMA ABORIGEENIDE PÄRANDITVähesed valged söandasid minna Kata Tjuta ja Uluru ümbruse kaugele ja karmile maastikule ning piirkond kuulutati 1920. aastal aborigeenide reservaadiks. Esimene

tee sinna valmis 1940. aastatel ning kõmu kullast ja arenev turism muutusid sellele piirkonnale ohtlikuks. 1950. aastal nimetati Ayers Rock ja seda ümbritsevad alad rahvuspargiks. 1958. aastal ühendati see Olga mägede kaitsealaga ja moodustati Ayers Rocki rahvuspark. Järgmisel aastal ehitati Uluru lähedale esimene motell ja varsti pärast seda rajati ka maandumisrada, et kasvavat turistide hulka hõlpsamalt kohale tuua. 1970. aastateks oli Ulurust saanud tähtsaim turistide sihtkoht ning koos külastajate arvuga kasvas ka aborigeenide mure. 1983. aastal suleti Ulurule väga lähedal asunud turismiasutused ja seda kohta teenindab nüüd Yulara puhkekeskus, mis asub umbes 20 km kaljust eemal. Alates maa omaniku muutusest 1995. aastal juhivad Kata Tjuta hooldamist ja kaitset aborigeenid.

1993. aastal, Austraalia valitsuse kaksik-nimede andmise poliitika ajal, nimetati Olga mägi (või mäestik) ümber Kata Tjuta/Mount Olgaks, samal ajal kehtestati ka nimemuutus Uluru/Ayers Rock. Esimest korda rohkem kui saja aasta jooksul tekkis aborigeenidel võimalus suurema

Tasmaania

V A I K N E

O O K E A N

AUSTRAALIA

I N D I A

O O K E A N

Korallim

eri

Tasmani meri

Kata Tjuta

Carpentaria laht

Kata Tjuta on ainulaadne 36 kuplikujulisest mäest koosnev kaljupaljand, mille kõrgeim tipp – Olga – ulatub 546 meetrit ümbritsevast maastikust kõrgemale. Mitteametlikult ka Olga mäestikuks nimetatav Kata Tjuta asub umbes 450 km kaugusel Alice Springsist ja 25 km kaugusel Ulurust (vt lk 168–169). Paljud usuvad, et Uluru ja Kata Tjuta on sama kaljusüsteemi osad, kuigi Kata Tjuta kivimite koostis on hoopis teistsugune – kõva graniit, mida täiendavad kvarts ja päevakivi.

Kata Tjuta, Austraalia

P Ü H A M A A J A V E S I 171

kindlustundega oma esivanemate pärandi tulevikust mõelda. Samal ajal võivad nad loota, et muinasune mõistmine võib kasu tuua ka valgetele inimestele nende võitlu-ses heade suhete loomiseks maailmaga, mis neid ülal peab.

All: Kata Tjuta/Mount Olga on nüüd tagasi saamas oma kohta aborigeenide muinasune maastikul, mida eurooplastest asunikud varem ohtu seadsid ja millest nad ei hoolinud.

„Piirkond kuulutati 1920. aastal aborigeenide reservaadiks.”