balti

3

4

B A LT I R I I K I D E A JA LU G U

Originaali tiitel:

Andres Kasekamp

A History of the Baltic States

2010

First published in English by Palgrave Macmillan, a division of Macmillan

Publishers Limited under the title A History of the Baltic States by Andres

Kasekamp. This edition has been translated and published under licence from

Palgrave Macmillan. The author has asserted his right to be identifi ed as the

author of this Work.

Kujundanud Joonas Rumvolt

Toimetanud Kai Nurmik

© Andres Kasekamp, 2010

© Tõlge eesti keelde. Marek Laane, 2011

ISBN 978-9985-3-2333-5

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2011

www.varrak.ee

Trükikoda Greif OÜ

5

Sisukord

Kaardid ........................................................................................7Eessõna ..................................................................................... 9

1. Euroopa viimased paganad ............................................... 15Esimesed asukad ..................................................................... 15Muinasühiskond ..................................................................... 20Põhjala ristisõjad ..................................................................... 26

2. Leedu laienemine ja keskaegne Liivimaa (1290–1560) .... 36Leedu esilekerkimine .............................................................. 36Jogaila ja Vytautas ................................................................... 40Jagelloonid .............................................................................. 45Feodaalne Liivimaa ................................................................. 49Linnad, kaubandus ja talupojad .............................................. 54Reformatsioon ja Liivimaa lagunemine ................................... 57

3. Poola-Leedu riik ning Rootsi ja Venemaa tugevnemine (1561–1795) ..................................................................... 62

Poola-Leedu unioon ja võitlus ülevõimu pärast Liivimaal ....... 63Rootsi domineerimine ja Suur põhjasõda ................................ 71Venemaa aken läände .............................................................. 76Poola-Leedu Rzeczpospolita allakäik ja jagamine .................... 84

4. Pikk üheksateistkümnes sajand tsaarivõimu all (1795–1917) ..................................................................... 91

Agraarreformid Baltimaades .................................................... 91Leedu Venemaa koosseisus ...................................................... 96Rahvuslik ärkamine .............................................................. 100Venestamine ja moderniseerimine ........................................ 1081905. aasta revolutsioon ja Esimene maailmasõda ............... 117

6


5. Lühike iseseisvusaeg (1917–1939) ................................. 123Vene revolutsioon ja Saksa okupatsioon ................................ 123Vabadussõjad ......................................................................... 128Demokraatiast autoritaarsusse .............................................. 135Majanduslik, ühiskondlik ja kultuuriline areng .................... 144Julgeoleku otsingul ................................................................ 152

6. Alasi ja haamri vahel (1939–1953) ................................. 157Nõukogude anneksioon ......................................................... 157Natside Ostland ....................................................................166Võitlus võõras mundris ......................................................... 171Vastupanu, repressioonid ja kollektiviseerimine .................... 178

7. Nõukogude võim (1953–1991) ....................................... 185Sula ....................................................................................... 185Stagnatsioon ......................................................................... 189Laulev revolutsioon ............................................................... 202Iseseisvuse suunas ................................................................ 207

8. Tagasi Läände (1991–2011) ............................................ 216Demokraatia rajamine .......................................................... 216Poliitika 21. sajandil ............................................................. 222Majandusreformid ................................................................ 227Ühiskondlikud muutused ..................................................... 231Tagasi Euroopasse ................................................................. 236Suhted Venemaaga ................................................................ 242

Märkused .............................................................................. 248Kronoloogia ........................................................................... 277Kohanimed ............................................................................ 282Lisalugemist .......................................................................... 284Fotode allikad ja õigused ....................................................... 306Register ................................................................................. 307

7

Kaardid

Kaart 1 Baltikum rauaaja lõpul (u 1150) ............................... 25Kaart 2 Leedu suurvürstiriik (u 1430) ................................... 44Kaart 3 Keskaegne Liivimaa (u 1340) ................................... 51Kaart 4 Poola-Leedu jagamised (1772–1795) ........................ 88Kaart 5 Balti alad Venemaa keisririigis (u 1850) ................... 98Kaart 6 Balti riigid maailmasõdade vahel ............................ 153Kaart 7 Balti riigid tänapäeval ............................................. 220

8


9

Eessõna

Olles üle kümme aasta õpetanud Tartu Ülikoolis Balti riikide ajalu-gu nii Eesti kui ka välistudengitele, tajusin üha selgemalt vajadust Baltikumi ajaloo üldkäsitluse järele. Tegelikult teame oma lõuna-naabritest üllatavalt vähe. Arvame, et tunneme nende ajalugu, kuna oleme jaganud ühist saatust 20. sajandil. Kui aga lähemalt vaada-ta, siis leiame palju erinevaid kogemusi. Näiteks Leedu aadlikud olid keskajal aktiivsed ajaloo subjektid, samal ajal kui eestlaste ja lätlaste esivanemad olid vaid ajaloo nimetud objektid. Eesti kee-les on hämmastavalt vähe raamatuid Läti ja Leedu ajaloost. On ilmunud vaid üks Läti üldajalugu – Uldis Ģērmanise „Läti rahva elurada” (1995) ja seegi oli esmalt avaldatud juba 1959. aastal Rootsis. Leedu üldajaloost pole eesti keeles siiani midagi ilmunud. Olen veendunud, et võrdlev lähenemine aitab meil kokku võttes paremini mõista ka omaenda ajalugu.

Käesolev raamat pakub kokkusurutud kujul ülevaadet sündmus-test territooriumil, kus praegu asuvad Eesti, Läti ja Leedu, viimase jääaja lõpust tänapäevani. Tegemist ei ole pelgalt kolme iseseisva riigi ajalooga kitsas tähenduses (1918–1940, 1991–), nagu võiks arvata pealkirja põhjal, samuti pole tegemist puhtalt eestlaste, lät-laste ja leedulaste ajalooga. Nagu raamatust selgub, ei olnud sugugi ette määratud, et nende kolme riigi kohta kasutatakse tänapäeval koondnimetust Balti riigid.

„Balti” ei ole mõiste, mida kasutasid algselt tänapäeval Balti ehk Läänemereks nimetatava veekogu ääres elavad inimesed, kuigi sageli kinnitatakse, et selle sõna etümoloogiline taust peitub läti ja

10

leedu tüves balts, mis tähendab „valge” või „soo”.1 Esimest korda nimetas merd Mare Balticum’iks XI sajandi saksa kroonik Bremeni Adam, kes võttis aluseks ladina sõna balteus („vöö”), sest tollases ettekujutuses venis meri nagu vöö ida suunas.2 See tundub olevat Adami enda väljamõeldis, sest meresõitjad on nimetanud seda Idamereks nii germaani keeltes (saksa Ostsee, rootsi Östersjön, taani Østersøen) kui ka isegi soome keeles (Itämeri), kus on küll tegemist laenuga rootsi keelest. Eestlased kutsusid seda päris loo-giliselt Läänemereks, läti kalurid aga Suureks mereks (Lielā jūra), eristades seda nii Väikesest merest ehk Liivi lahest.3

Mõiste „balti keeled”, mis tulenes Balti merest, võttis 1845. aastal kasutusele Königsbergi ülikoolis töötav saksa keeleteadlane G. H. F. Nesselmann, kes uuris väljasurnud preisi keelt.4 Nagu slaavi, germaani ja romaani keeled, kuuluvad ka balti keeled indoeuroopa keelte hulka. Lätlased ja leedulased kõnelevad lähedalt seotud balti keeli, eesti keel aga kuulub soome-ugri keelkonda ja sellele on lähim soome keel. Keeleteaduslikust seisukohast on niisiis läti ja leedu keel lähemal teistele Euroopa keeltele (näiteks inglise või prantsuse) kui oma naabrile eesti keelele. Aga kui uurida kultuurimustreid, on pilt sootuks teine: pikka aega kestnud ühiselu tõttu saksa eliidi võimu all on lätlased ja eestlased väga sarnased. Enne 20. sajandit oli leedulastel rohkem ühist poolakatega kui lätlastega.

Mõiste „balti” sisu on aja jooksul muutunud. 20. sajandi algul ei tähistanud see sugugi eestlasi, lätlasi ega leedulasi. Selle nime võttis 19. sajandi keskel teadlikult enda tähistamiseks kasutusele Venemaa kolme kubermangu – Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa, mida üheskoos nimetati saksa keeles Ostseeprovinzen – valitsev saksa eliit. 1918. aastal läks baltisakslastel peaaegu korda ühendada kolm kubermangu Saksamaa keisrile alluvaks Balti hertsogiriigiks. Mõiste „Balti riigid” tuli kasutusele alles pärast Esimest maailma-sõda. Aga ka siis oli see laialivalguv, hõlmates mõnigi kord ka teisi Tsaari-Venemaa kokkuvarisemisel tekkinud riike. Sageli käsitleti Balti riigina Soomet, kuid Teise maailmasõja järel läksid Soome


11

ja Balti riikide teed lahku ning Soomel õnnestus tasapisi tagada enda nimetamine Põhjala riigiks. NSV Liitu kuuludes kasutati Eesti, Läti ja Leedu liiduvabariikide kohta vene keeles sageli ühis-nimetust Pribaltika. Ühised kogemused Nõukogude süsteemis ning tihe koostöö oma sõltumatuse kindlustamisel tugevdasid ühist Balti identiteeti. Külma sõja lõpu järel hakkas kujunema laiem, kõiki Läänemere-äärseid riike hõlmav piirkondlik identiteet (seda kuulutas ette Läänemeremaade Nõukogu asutamine 1992. aastal). Sellele aitas palju kaasa Euroopa Liidu laienemine 2004. aastal, pärast mida kuulusid ELi kõik Läänemere-äärsed riigid, välja arvatud Venemaa.

Siinne raamat keskendub poliitilisele ajaloole ja eelkõige uuemale ajale. Olen üritanud piirata oma loomupärast kalduvust vaadelda sündmusi Eesti vaatenurgast ja proovinud pühendada ruumi võrd-sel määral kõigile kolmele riigile. Suurim väljakutse oli kolme riigi paralleelse ajaloo asemel nende ühtse võrdleva ajaloo kirjutamine. Raamat on kirjutatud Inglise stiilis, mitte saksapäraselt rohkete nummerdatud alapeatükkidega, mis oleksid küll kirjutamist oluli-selt lihtsustanud, ent samas lõhkunud teksti sujuvust ning kolme maa ühiskäsitluse sidusust.

Ehkki titulaarrahvused on edasistel lehekülgedel peakangelased, olen püüdnud pöörata tähelepanu kõigi neil aladel elanud rahvaste saavutustele. Sellist lähenemist on kasutatud üllatavalt vähestes teostes. „Balti” ajalugu tähendas algselt Balti kubermangude va-litseva eliidi baltisakslaste ajalugu. Võrdleva Balti ajaloo teerajaja Georg von Rauch tundis veel 1970. aastal vajadust saksa lugejale selgitada, miks ta on arvanud „Balti riikide” hulka Leedu.5 Von Rauchile järgnes Romuald Misiunase ja Rein Taagepera teos Nõu-kogude perioodist.6 Kuigi need raamatud ilmusid juba külma sõjal ajal, on nad tänapäevani ületamata.

Eesti, Läti ja Leedu üldajaloo kohta eraldi leidub mitmeid suu-repäraseid teoseid, aga seniajani on ilmunud vaid üksikuid kõigi kolme Balti riigi ajalugu käsitlevaid ülevaateteoseid (peamiselt

E E S S Õ N A

12


inglise ja saksa keeles).7 Eesti algupärast balti üldajalugu polegi seni kirjutatud. Kõige lähem sellele on 1999. aastal ilmunud eesti, läti ja leedu ajaloolaste koostatud õpik, mis suure kollektiivi ühistöö-na on aga ebaühtlane ja kohmakas.8 Inglise teadlane David Kirby laiendas senist uurijate haaret 1990. aastatel ning kirjutas uue lähenemisega meie regiooni ajaloo, mis hõlmas kõiki Läänemere kallaste elanikke.9 Saksa ajaloolased on hakanud viimasel ajal kõ-nelema „Kirde-Euroopast” (Nordosteuropa) kui omaette ajaloolisest piirkonnast.10

Sellise käsitluse puhul, mis hõlmab kolme eri riiki, mida on sa-jandite vältel valitsenud mitmed naaberriigid, on üsna raske tagada ühtsust ja mõistetavust, eriti kui tahetakse kasutada ajalooliselt täpseid nimesid ja mõisteid. Kohanimede puhul olen enamasti kasutanud seda vormi, mis oli ametlikult kasutusel parajasti käsit-letaval ajal. Üks erand on Vilnius, mille puhul olen eelistanud leedu nimekuju vene või poola omale. Lugeja abistamiseks on raamatu lõppu lisatud tabel, kus on ära toodud ajaloolised ja alternatiiv-sed nimed asjakohastes keeltes. Tuntumate kohanimede puhul väljaspool Baltikumi kasutatakse tänapäeval juurdunud vorme. Isikunimed on üldjuhul edasi antud algkeelsel kujul. Ma palun lugejalt ette vabandust võimalike ebakõlade pärast.

Kui soovida tutvustada meie piirkonna ajalugu laiemale maail-male, nagu oli minu algne eesmärk, siis on vajalik pöörduda selliste globaalse haardega kirjastuste poole nagu Palgrave Macmillan, mille maailmariikide ajaloo sarjas see raamat inglise keeles es-malt ilmus. Sarja eesmärk on anda ühe riigi ajaloost võimalikult kompaktne ülevaade, mis sobiks nii teadlastele, tudengitele kui ka tavalugejatele. Ent Palgrave Macmillani sari seadis teose mahule ja formaadile kindlad piirid. Samas tuleb silmas pidada, et selles sarjas on samasuguseid kompaktseid ajaloolisi ülevaateid ilmunud riikidest, millel on palju pikem või kuulsusrikkam ajalugu kui Balti riikidel, näiteks Kreeka ja Saksamaa. Sarja formaat lubas kasutada vaid minimaalselt viiteid. Kuna raamat on kirjutatud

13

rahvusvahelise publiku jaoks, siis olen viidanud peamiselt ing-lis- ja harvemal määral ka saksakeelsele kirjandusele, vaid selle puudumisel eestikeelsele kirjandusele. Eestikeelse väljaande jaoks on soovitatava kirjandusnimekirja koostamisel arvestatud siiski ka emakeelse lugeja huve, samuti on viidetes osutatud võimalusel eestikeelsetele tõlgetele.

Olen suure tänu võlgu Karsten Brüggemannile, Matthew Kottile, Saulius Sužiedėlisele, Rein Taageperale ja Bradley Woodworthile, kes lugesid teose ingliskeelset käsikirja, osutasid vigadele, ebakõladele ja küsitavatele tõlgendustele ning pakkusid oma ulatuslike teadmise põhjal rohkelt kasulikke mõtteid. Tulusate tähelepanekute eest tänan ka Juhan Kreemi ja Olaf Mertelsmanni ning kaht Palgrave Macmillani kirjastuse anonüümset retsensenti, kelle äärmiselt konstruktiivsest kriitikast oli suur abi. Kõigi tekstis esinevate vi-gade või ebatäpsuste eest lasub vastutus siiski ainuüksi minul. Lõpuks olen ülimalt tänulik oma vanematele Ilmarile ja Siinale pideva julgustamise, abikaasa Johannale kannatlikkuse, meie las-tele Kaisale ja Joonale näitamise eest, mis on elus tegelikult tähtis, ja oma vanavanematele, nii neile, keda ma tundsin, kui ka neile, kellega mul polnud kunagi võimalust kohtuda, lugude eest oma elu kohta, mis äratasid minus kire uurida oma isamaa minevikku juba oma sünnimaal Kanadas.

Eestikeelse versiooni ilmumine sai teoks tänu Varraku toime-taja Marek Tamme huvile ja toetusele ning tänu tõlkija Marek Laane asjatundlikule tööle. Ingliskeelset originaali on siinse tõlke jaoks mõnevõrra täiendatud, ennekõike on tehtud lisandusi teo-se viimases peatükis, kus on arvesse võetud uuemaid sündmusi. Erinevalt algväljaandest on eestikeelne teos varustatud kirjastuse poolt illustratiivse materjaliga.

Andres Kasekampseptember 2011

E E S S Õ N A

14


15

1Euroopa viimased paganad

Pärast Skandinaavia jääkilbi taandumist tekkisid Läänemere ida-rannikule inimeluks kõlblikud tingimused ning esimesed inimesed jõudsidki siia umbes 11 000 eKr. Mitme aastatuhande vältel olid nad kütid-korilased, järkjärguline üleminek põllundusele lõppes alles pronksiajal. Piirkonna põhjaossa suundusid soome-ugri keeli kõnelevad inimesed, neile järgnesid indoeurooplastest balti keelte kõnelejad, kes asustasid neoliitikumis Läänemere lõunapoolse ranniku. Rauaaja lõpuks olid hõimud lõdvalt organiseerunud ning suhtlesid oma naabrite Skandinaavia ja Venemaaga kaubanduse huvides, võttes sinna ette ka röövretki. Saksa ja Taani ristisõdijad alistasid 13. sajandil protoläti ja eesti hõimud ning pöörasid nad tule ja mõõga abil ristiusku. Leedu hõimud ühinesid ühe valitseja võimu alla ja panid edukalt vastu Saksa Ordu rünnakutele.

ESIMESED ASUKAD

Läbi kogu ajaloo on Baltimaade elanike elu tugeval määral kujun-danud geograafi a. Baltimaad asuvad 54. ja 60. põhjalaiuskraadi ning 21. ja 28. idapikkuskraadi vahel. Võrreldes teiste sama kau-gel põhjas asuvate piirkondadega on Läänemere idakaldal Atlandi ookeani Golfi hoovuse soodsal mõjul märksa pehmem kliima. Tänapäeva Balti riikide ala on üsna tasane: kõrgeim tipp ulatub vaid 318 meetrit üle merepinna. Maastiku silmapaistvamateks

16


tunnusjoonteks on arvukad metsad ja sood, samuti liivane rannik. Põhjas ilmestab Eesti läänerannikut enam kui 1500 saart, millest mõned, näiteks Saaremaa, on üpris suured (2673 km2). Veekogu-sid leidub küllaga, neist suurim on Peipsi järv, mis on Euroopas suuruselt viies. Samuti on rohkelt jõgesid, millest pikim on Väina ehk Daugava ehk Lääne-Dvina, mis jõuab 1020 kilomeetri järel Riia lähedal Läänemerre.

Tänapäeva Balti riikide territooriumi võib jagada kolmeks geo-graafi liseks vööndiks: läänes rannik, keskel viljaka pinnasega, põl-lumajanduseks hästi sobivad alad ning idas peamiselt järvedest, soodest ja metsast koosnev vöönd. Kliima erineb läänest itta ja põhjast lõunasse märgatavalt. Balti riigid asuvad mereliselt mand-rilisele kliimale ülemineku vööndis, mistõttu sademete hulk ja temperatuur on märkimisväärselt erinev, kui liikuda läänepool-setelt pehme kliimaga rannikualadelt märksa äärmuslikumate temperatuuridega (soojemad suved ja külmemad talved) sisemaale idas. Leedu vegetatsiooniperiood on koguni kolm nädalat pikem kui Eestis, sest lõunas on suvi pikem.1

Tänapäeva Balti riikide maismaa hakkas tasapisi kerkima umbes 14 000 eKr, kui Skandinaavia jäämassiiv hakkas viimase jääaja lõpul taanduma. Taganev jääkilp kujundas maastikku, luues ar-vukaid järvi. Taandumise käigus tekkis Läänemere eelkäija Bal-ti jääpaisjärv. Põhja-Eesti vabanes jääkatte alt alles 11 000 eKr ning järgnevatel aastatuhandetel kerkisid tasapisi vee peale ka Eesti lääneranniku alad. Glatsiaalse kliima soojenedes ja taim-katte arenedes ilmusid piirkonda ka loomad. Esimesed inimesed saabusid põhjapõtru jahtides Leedu tundraaladele umbes 11 000 eKr, paleoliitikumi ehk vanema kiviaja lõpul. Need olid väikesed rändlevad küttide kogukonnad, kes rajasid ajutised peatuspaigad jõgede ja järvede äärde. Lõunast tulnud olid Świdry, läänest tulnud Madeleine’i-Ahrensburgi kultuuri esindajad. Nende kahe arheoloo-gilise kultuuri peamine erinevus seisneb selles, kuidas nad töötlesid tulekivi, millest valmistati tööriistu ja relvi.2

17

Üleminekut paleoliitikumist mesoliitikumi saatsid taas olulised geoloogilised ja klimaatilised muutused. Balti jääpaisjärv valgus üle tänapäeva Rootsi ookeanisse ning langes meretasandile (langus ula-tus 25 meetrini), moodustades lühiajalise riimveelise Joldiamere. Skandinaavia kerkimine lõikas peagi Joldiamere ookeanist ära ja umbes 9000 eKr sai sellest mageveeline Antsülusjärv. Kui ookeani veetase tõusis, tungis soolane vesi siiski läbi Suur-Beldi ( Taanis) ja tekkis taas ühendus ookeaniga. Nii kujunes Litoriinameri, mis lõpuks arenes tänapäevase kujuga Läänemereks. Nende muutus-tega kaasnes kliima soojenemine: preboreaalne kliima asendus atlantilisega. Mesoliitikumi lõpuks umbes 5000 eKr oli kliima soojenenud nii palju, et varasemate perioodide okaspuude asemel hakkasid domineerima lehtpuud. See oli piirkonna ajaloo kõige soojem periood (paar kraadi soojem kui tänapäeval). Soojem kliima tõmbas ligi uusi loomaliike, näiteks põtru ja metssigu, samal ajal kui põhjapõder taandus. Rohkete ulukite ja kaladest kihavate vee-kogudega piirkond suutis nüüd ülal pidada kasvavat elanikkonda, kelle ajutised laagrid hakkasid tasapisi muutuma püsiasulateks. Esimesed asulad paiknesid sisemaal jõgede ja järvede ääres, hiljem ka merekaldal, kus pakkus elatist hülgejaht.3

Mesoliitikumi ehk keskmise kiviaja (9000–5000 eKr) algul are-nes Świdry kultuurist esimene kohalik kultuur. Seda nimetatakse Kunda kultuuriks leiukoha järgi Põhja-Eesti rannikul, kus seda esimest korda põhjalikult uuriti. Kunda kultuuri ala ulatus Põh-ja-Leedust Lõuna- Soomeni ning hõivas ka osa Loode- Venemaast. Tegemist oli küttide ja korilastega: põllumajandust veel ei tun-tud, inimesed tegelesid küttimise, kalastamise ja rannikualadel hülgejahiga. 7. aastatuhandel eKr hakkas Lõuna- ja Kesk-Leedus kujunema Kunda kultuuriga tihedalt seotud Neemeni kultuur.4 Seal leidus külluses tulekivi, mistõttu Neemeni kultuuri kandjad valmistasid märksa rohkem tulekivist tööriistu ja relvi kui Kunda ja selle järglase, Narva kultuuri esindajad, kes mõlemad kasutasid pigem luid ja sarvi.

E U R O O PA V I I M A S E D PAGA N A D

18


Neoliitikumi ehk noorema kiviaja (5000–1800 eKr) algust Balti-maadel tähistab keraamiliste anumate valmistamise oskuse ilmne-mine. Samuti iseloomustab neoliitikumi algeline põllumajandus: kasvatati nisu ja otra, kasutati kaheväljasüsteemi, mille puhul üks põld jäeti aastaks sööti, peeti koduloomi (lehmad, kitsed, lambad, sead). Neoliitikumi ajal tekkis kaks uut kultuuri: kammkeraamika kultuur (4000–1800 eKr), mida iseloomustas kammilaadse esemega kaunistatud keraamika, ning nöörkeraamika kultuur (3000–1800 eKr), mida iseloomustas kaunistamine nöörivajutustega. Viimast nimetatakse ka venekirveste kultuuriks. Kammkeraamika kultuuri seostatakse tavaliselt soomeugrilaste saabumisega, nöörkeraamika kultuuri indoeurooplaste, täpsemalt baltlaste mõjudega. Uuemad uuringud on seadnud kahtluse alla, kas nende kahe uue arheoloogi-lise kultuuri teket saab tõepoolest siduda varasemaid elanikke välja tõrjunud uute asukate saabumisega, ning pakkunud välja märksa aeglasema ja keerukama arengumudeli, millega kaasnes kultuuride segunemine ja keelevahetus.5 Segunemist ja assimileerimist toetab märkimisväärne hulk leide, eelkõige tänapäeva Läti alal.

Neoliitikumi lõpuks oli Baltimaade keelekaart üsna hästi välja kujunenud: soome-ugri keelte kõnelejad elasid põhja pool Väina jõge, balti keelte kõnelejad sellest lõunas. Soomeugrilastest liivlased asustasid Kuramaa põhjaosa. Nöörkeraamika kultuuri algusest kuni rauaaja lõpuni tähistas Väina jõgi ka Baltimaade põhja- ja lõuna-osa kultuuripiiri.6 Seda võib täheldada matmiskommete arengus – just matused annavad arheoloogidele peamist teavet Baltimaade toonase ühiskonna kohta.

Baltimaade elanike etnogenees on siiski seniajani lahtine. Kee-leteadlased, arheoloogid ja geneetikud kasutavad eri vahendeid ja meetodeid, kuid piirkonna usutava etnilise ja keelelise arenguloo selgitamiseks on vaja ühitada kõigi nende uurimistulemused. Seni on välja pakutud mitu hüpoteesi. Tavapärase teooria kohaselt saa-busid soomeugrilased idast, algselt Uuralite kandist, balti keelte kõnelejad aga edelast. Mõned uuemad uurimused on selle kahtluse

19

alla seadnud ja arvanud, et soomeugrilaste eelkäijad saabusid juba mitu tuhat aastat varem ning mitte Uuralite kandist, vaid lõunast ja läänest. See teooria ei ole siiski laiemat poolehoidu leidnud.7 Va-rasemaid seisukohti, mis seostasid otseselt arheoloogilise kultuuri ja etnose, peetakse tänapäeval liialt lihtsustavaks. Etnogenees kujutab endast mitmekihilist protsessi, millega kaasneb migreerimise asemel pigem põliselanike ja uustulnukate keelevahetus. Geneetiliselt on selge, et eestlased, lätlased ja leedulased on peaaegu identsed, nende geneetilised esivanemad olid DNA põhjal ühed ja samad.8

Kiviaja lõppu ja metalliaja algust dateeritakse Läänemere idakal-dal enamasti aastasse 1800 eKr, mil piirkonda ilmusid esimesed pronksesemed. Pronksiajal (1800–500 eKr) asendusid kivist ja tulekivist tööriistad ja relvad tasapisi pronksrelvadega, mida esi-algu toodi sisse Skandinaaviast ja Kesk-Euroopast. Sel perioodil tekkisid väikesed kindlustatud asulad küngastel, linnamägedel, kus paiknesid pronksitöötluskeskused. Asulate kindlustamine oli seotud ka karjakasvatuse levikuga – väärtuslikke kariloomi oli vaja kaitsta võimalike ründajate eest. Samal ajal pronksi sisseveoga Kesk-Euroopast hakkasid levima põletusmatused.

Järgmine üleminek pronksesemetelt raudesemetele kulges palju kiiremini, nõudes kõigest kolm sajandit. Rauda oli lihtsam valmis-tada, vajalikku maaki sai isegi kohalikest soodest. Pronksitöötlus oli nõudnud suuremaid kindlustatud asulaid ja kaubandusvõrgu olemasolu, kuid nüüd jäeti need valdavalt maha, sest rauda võis töödelda peaaegu kõikjal.9 Alepõllunduse tõttu oli vaja sageli kasu-tusele võtta uut maad, mis samuti aitas kaasa pronksiaja suuremate kogukondade hajumisele. Suuremate veekogude kallastelt hakati suunduma sisemaale, kus leidus rohkem põllumajanduseks sobi-vaid alasid. Rauast põllutööriistade, näiteks atrade, kõblaste, sirpide ja vikatite kasutusele võtmine suurendas saagikust ja võimaldas maaharimise levimist metsaaladele, kus varasemate algelisemate tööriistadega oleks see olnud liiga raske. Vanemal rauaajal (500 eKr – 450 pKr) lõppes järkjärguline üleminek küttide-korilaste eluviisilt


20


taludel põhinevale asustusmudelile.10 Põllumajanduse laienemine aitas kaasa elanikkonna kasvule ning vanem rauaaeg tundub olevat olnud kogu piirkonnas suhteliselt rahulik aeg.11

MUINASÜHISKOND

Rauaaja alguseks oli ühiskond hakanud kihistuma, mida võib näha matusekommete erinevuse põhjal. Ülemkiht elas asula või linna-mäe domineerivas talus. Nad maeti kivikalmetesse ja neile pandi kaasa väärt esemeid. Lihtsad talumehed maeti üsna tagasihoidlike hauapanustega. Kõige vaesemad, kes tõenäoliselt olid suuremate talude sõltlased, maeti maa-alusesse kalmesse või ka lihtsalt maa peale kindlatesse kohtadesse.12

Rooma rauaajal (50–450 pKr) hakati surnuid matma maapeal-setesse kalmetesse, mis olid Eestis ja Põhja-Lätis tarandkalmed13, Leedus ja Lõuna-Lätis kivikääpad. 7. sajandil levisid kogu Leedus ja seejärel ka põhja suunas uued matmiskombed: algul laibamatus ja 9. sajandist alates põletusmatus.14 Piirkonna matmiskommetes esineb märkimisväärseid erinevusi, mis on lubanud arheoloogidel kaardistada eri balti hõimude asualasid. Nii matsid näiteks latgalid nooremal rauaajal (800–1200) mehi peaga ida ja naisi peaga lääne suunas. Meestele pandi tavaliselt kaasa kirves ja kaks oda. Ainult leedulaste komme oli hobuste rituaalne matmine pärast nende omaniku surma.15

Enne 2. aastatuhandet on kirjalikke allikaid Läänemere idakalda rahvaste kohta napilt. Rooma ajaloolane Tacitus mainis aastal 98 pKr kirjutatud teoses Germania esimesena balti hõime, tõenäoliselt preislasi, kelle kohta ta kasutas väljendit Aestii. Tema sõnul austa-sid nad jumalate ema ja korjasid merest merevaiku.16 Rooma ajal oli kaupmeeste seas kõrgelt hinnatud merevaik piirkonnas laialt levinud. Rooma impeeriumi piirideni jõudis merevaik kaubateeks kujunenud Wisła jõge pidi.

21

Balti hõimud elasid tollal märksa laiemal alal kui tänapäeval, ulatudes Wisła äärest Kesk- Venemaale Dnepri jõe taha. Pärast Rooma impeeriumi kokkuvarisemist surusid 5.–6. sajandi suured rahvarännud, eriti just slaavlaste liikumine, balti hõime kitsamale alale ja mõnevõrra põhja suunas, seni soome-ugri keeli kõnelevate elanike, eriti liivlaste aladele.

Leedulased koosnesid kahest suurest rühmast: žemaidid ehk „madalmaalased”, kes elasid Läänemerre suubuva Nemunase jõe suudmealal, ja aukštaidid ehk „kõrgmaalased”, kes elasid piki jõge kaugemal idas. Mõlemad rühmad jagunesid omakorda mitmeks hõimuks. Ülejäänud, tihedalt leedulastega seotud balti hõimud, kes elasid neist läänes ja edelas, olid skalvid, jatvingid ja preislased, kes asustasid tänapäeva Kirde- Poola ja Venemaa Föderatsioonile kuuluva Kaliningradi oblasti alasid.

Suurim tänapäeva Läti ala asustav balti hõim, kelle järgi on ka nime saanud lätlased, olid latgalid. Nad olid viimane siia jõudnud hõim, kes suruti slaavlaste migratsiooni tõttu tänapäeva Valgevene alalt Läti idaossa Väina jõest põhja poole. Lätlaste eellashõimude hulka kuulusid ka Väina jõest lõunas elavad seelid. Väina jõest lõunas asusid ka semgalite alad, kes elasid seelidest vahetult läänes. Kuralaste alad jäid tänapäeva Läti ja Leedu läänerannikule. Liivi lahe rannikul elasid liivlased, kes on keeleliselt eestlastele väga lähedased. Kuigi eestlaste eellased ei jagunenud etniliselt eristuva-teks hõimudeks, leidus maa lõuna- ja põhjaosas elavate eestlaste vahel märkimisväärseid kultuurierinevusi, samuti eristusid need, kes elasid läänerannikul ja saartel ning olid omajagu mõjutatud Skandinaaviast. Eesti kirdenurgas elas veel üks soome-ugri hõim, vadjalased, kelle elualad ulatusid tänapäeva Peterburini.

Rauaaja vältel läks põllumajandus aleviljeluselt üle kahevälja- ja lõpuks veel tõhusamale kolmeväljasüsteemile. 1. aastatuhande lõpuks tekkisid ribapõllud, mis soodustasid külade kujunemist.17 Külad koondusid, moodustades vanemate juhitud poliitilisi ühen-dusi. Tavaliselt oli sellise ühenduse keskmes mõni linnamägi.


22


Hiljem, juba ristiusustamise järel, tekkisid nende põhjal tihtipeale kihelkonnad, mis jäid esmatasandi haldusüksuseks 20. sajandini. 2. aastatuhande algul hakkasid tekkima ka suuremad territoriaalsed üksused, kui mõned üksused liitusid maakonnaks.18 Näiteks liiv-laste asuala koosnes arvatavasti neljast maakonnast, semgalite alal aga võib eristada seitset maakonda. Need olid iseseisvad üksused, mis määratlesid sõltumatult oma suhted naabritega. Kuigi ühine keel tagas tugeva ühtekuuluvuse, langetasid maakonnad iseseisvalt otsuseid alustada sõjakäike, kogudes sõjaväge samamoodi, nagu tegid seda keldi, germaani või slaavi hõimude pealikud.

Linnamägede ja avaasulate areng ilmestab Baltimaade ühiskond-like ja poliitiliste struktuuride arengut, näidates nii-öelda eliidi taotlusi. Linnamägesid hakati rajama kõigepealt Rooma rauaaja algul Leedus, Lätis toimus see Rooma rauaaja lõpul ja Eestis 6. sajandil. Ühiskondliku ja poliitilise arengutaseme erinevusi rauaaja lõpul näitab linnamägede arv: Leedus oli neid kasutusel ligikaudu 700, Lätis peaaegu 200 ja Eestis alla 100.19 Nende arvude põhjal võib oletada, et Leedu ühiskond oli hierarhilisem ja seal rõhutati rohkem sõjalisi oskusi, samal ajal kui kaugemal põhjas, eriti Eesti aladel, valitses kogukondades suurem võrdsus ning endiselt olid tähtsad naiselikud väärtused. 12. sajandiks olid mõned linnamäed, näiteks Jersika Väina ääres, saanud püsiasustuse: seal elasid sõjali-sed pealikud ja nende kaaskonnad. Suurim ja tähtsaim linnamägi oli Kernavė Leedus, kus 13. sajandil võis elada 3000 inimest. Bal-timaade rauaaja lõpu rahvastikutiheduseks hinnatakse umbkaudu kolm inimest ruutkilomeetri kohta.20

Võrreldes Kesk-Euroopaga oli Baltimaade ühiskond märksa vä-hem kihistunud ja võrdsem.21 Kui jätta välja orjad, kes olid pea-miselt naaberalade rüüstamisel saadud naised ja lapsed, oli valdav enamik inimestest vabad talupojad. Rauaaja lõpul võib täheldada erinevusi ühiskondliku struktuuri vahel ühelt poolt ranniku- ja läänepoolsetel aladel ning teiselt poolt Kagu-Eesti, Ida-Läti ning Kesk- ja Ida-Leedu vahel. Esimesel juhul oli ühiskondlik kihistu-

23

mine alanud juba varem ja esile oli kerkinud märkimisväärselt arvukas ülikute kiht (ehkki nende valdused polnud kuigi suured, nagu ka nende võim), teisel juhul algas kihistumine hiljem ja oli intensiivsem: ülikute arv oli väike, aga nende territoorium ja võim tunduvalt suurem.22 Esimesel juhul avaldusid selgelt Skandinaavia mõjud, teisel juhul võib pigem kõnelda idaslaavlaste mõjust.

Ristiusueelse usundi kohta pole teada midagi kindlat. Kiviaja usulisi kombeid iseloomustavad esivanemate ja viljakuskultused. Põliselanike usku võib nimetada animistlikuks: arvati, et maail-mas on kõik hingestatud. Rauaaja alguseks oli hakatud austama ka personifi tseeritud ja antropomorfseid taevajumalaid.23 Hilise-mad kirjalikud allikad märgivad kõige võimsamate jumalatena ära Perkūnast (balti) ja Taarat (eesti), kes mõlemad olid piksejumalad nii nagu Skandinaavia Thor. Religioosne struktuur polnud kuigi keeruline: šamaanid juhtisid kogukondade vaimuelu, jumalaid kummardati pühades hiites, eriti tammikutes, paganlikke templeid ja hierarhilist vaimulikkonda polnud.

Ehkki Baltimaade ajalugu enne ristisõdijate saabumist 12. sa-jandi lõpul peetakse kirjalike allikate puudumise tõttu eelajalooks, leidub Skandinaavia saagades ja Vene kroonikates balti ja soo-me-ugri hõimudele siiski mitmeid viiteid. Leedut mainib esimest korda üks saksa kroonikakirjutaja 1009. aastal, kõneldes kristliku misjonäri Bruno märtrisurmast. Viikingiajal (800–1050) rüüstasid Skandinaavia sõjamehed pidevalt Läänemere idakallast. Bremeni peapiiskopi Rimberti kirja pandud „Püha Ansgari eluloos” räägi-takse taanlaste mereretke hävitavast lüüasaamisest kuralaste käest ning hilisemast rootslaste edukast sõjakäigust kuralaste vastu 850. aastatel.24 Üle Läänemere käinud suhtlemise intensiivsusest pa-kuvad tõendeid Rootsi 11. sajandi ruunikivid, kus on tähendatud üles, kes langesid lahingutes Läänemere idakaldal. Kui jätta välja rootslaste koloonia Läti edelarannikul Grobiņas 8. sajandil, tõkestas kohalike elanike vastupanu skandinaavlaste asumist Baltimaades-se.25 Nii või teisiti köitsid viikingeid rohkem rikkused, mida sai


24


omandada kaugemal idas ja lõunas. Kaks peamist kaubateed itta, mida viikingid kasutasid, kulgesid läbi Baltimaade: esimene läbi Soome lahe piki Eesti rannikut Neeva jõe kaudu Laadoga järve ja sealt lõunasse Novgorodi või itta Volgale, kust pääses juba Kaspia merele; teine piki Väina jõge Dneprini, Kiievist lõunasse ja üle Musta mere Konstantinoopolisse. Vähema tähtsusega oli marsruut Leedus asuva Nemunase kaudu, kust jõuti Dneprile kaugemal alla-voolu. Kaudseks tõendiks kokkupuudete kohta Lähis-Idaga nende Bütsantsi kulgevate kaubateede kaudu on alates 9. sajandist araabia hõbemüntide (dirhamite) aarded, mida on Baltimaadest leitud. Üks värvikas saaga, mis kõneleb Läänemere piirkonna suhetest, räägib Norra kuningast Olaf Tryggvasonist, kelle võtsid lapsena teel Novgorodi vangi eesti mereröövlid, kes müüsid ta orjaks.26 Viikingite (varjaagide) dünastiad etendasid olulist osa varaseima Vene riigi, Kiievi-Vene kujunemises 9. sajandil.

Vene vürstiriigid laienesid 10.–11. sajandil aktiivselt lääne ja põhja suunas. Vene kroonikad märgivad, et 1030. aastal vallutas Tartu linnuse Kiievi-Vene suurvürst Jaroslav Tark, kes kümme aastat hiljem (1040) võttis ette sõjaretke ka leedulaste vastu. 12. sajandil tungisid venelased veelgi kaugemale läände, Must-Venesse, rajades Novogorodoki kindluse.27 Kuid sajandi lõpuks, kui Kiievi-Vene hakkas lagunema, läks initsiatiiv leedulaste kätte ning 13. sajandil oli Novogorodok juba Leedu vürstide residents. Lätlaste eellashõimud olid venelastega väga tihedalt seotud. Latgalid maksid andamit naabruses asuvatele Pihkva ja Polotski vürstiriikidele, lat-galite Jersikat Väina keskjooksul aga valitses Polotski vasall. Mõned latgali vanemad võtsid omaks õigeusu. Ka Väina kallastel elavad seelid ja liivlased maksid mõnikord Polotskile andamit.28

11. sajandi alguseni ja Skandinaavia ristiusustamiseni oli viikin-gite tegevus olnud peamiselt ühesuunaline: Skandinaavia viikingid olid rüüstanud Läänemere idakallast. Skandinaavia viikingiajale järgnes nüüd Balti viikingiaeg, mille vältel võtsid rüüsteretki ette peamiselt kuralased ja saarlased.29 Palved, mida Taani kirikutes

25

SOOME LAHT

LÄÄNEMERI

SAAREMAA

E E S T L A S E D

VADJALASEDNarva jõgi

NOVGORODPeipsi järv

Pihkva

LATGALID

LIIVLASED

LIIV

LASE

D

KUR

ALA

SED

SEMGALIDSEELID

Daugava jõgiPO

LOT

SK

LEEDULASED (AUKŠTAIDID)

ŽEMAIDIDSKALVID

PREISLASED

JATVINGID

Nemunase jõgi

Kaart 1 Baltikum rauaaja lõpul (u 1150)


26


kaitseks kuralaste vastu loeti, tunnistavad retkede ägedust.30 1187. aastal rüüstasid saarlased isegi Rootsi tähtsaimat linna Sigtunat, mis kaudselt võis ajendada rootslasi hiljem rajama uue pealinna Stockholmi.31 Rootsi ja Taani kristlikud kuningad võtsid ette kätte-maksuretki kuralaste ja eestlaste vastu, aga enne 13. sajandit püüti peamiselt neutraliseerida Läänemere idakalda meresõdalaste ohtu, mitte nende alasid vallutada ega põliselanikke ristiusku pöörata.

PÕHJALA RISTISÕJAD

12. sajandi lõpuks olid Läänemere idakaldal elavad rahvad Euroo-pa viimased paganad, kelle naabrid – skandinaavlased, venelased, poolakad – olid ristiusu vastu võtnud juba paar sajandit varem. Läänemere uut ja saatuslikku jõudu kujutasid endast sakslased. Esimene Läänemere-äärsetel aladel elavate paganate vastu suunatud ristisõda toimus 1147. aastal slaavi vendide vastu. Veidi hiljem, 1159. aastal, rajas Saksimaa hertsog Heinrich Lõvi Läänemere äär-de esimese Saksa kaubalinna Lübecki. Lübeckist laiendasid saksa kaupmehed oma tegevust kirdesse, rajades 1160. aastatel oma tähtsaima kaubakeskuse Läänemeres asuvale Ojamaa ( Gotlandi) saarele Visbysse. Sealt lähtudes suutsid nad laiendada kontakte ka Läänemere idakaldale ning hakkasid kiiresti domineerima Balti-maade vanadel Skandinaavia kaubateedel.

Koos kaupmeestega tulid misjonärid. Varem olid Läänemere idakaldal misjonit teinud skandinaavlased, kuid see polnud kuigi sihikindel ega edukas. 11.–12. sajandil rajasid kristlikud kaupme-hed Batimaade kaubateede äärde mõned esialgu ajutised kirikud. 1150. aastatel alustasid rootslased aegamisi Soome ristiusustamist ja hõivamist, mis oli 13. sajandi lõpuks ühel pool. Esimese paavsti heakskiidu saanud misjoni käivitas Lundi (toona Taani osa) pea-piiskop Eskil, kes pühitses prantsuse munga Fulco 1167. aastal Eestimaa piiskopiks. Paavst Alexander III kutsus skandinaavlasi

27

toetama Fulco misjonit raha ja relvadega, aga see kukkus siiski täiesti läbi. Eestlased polnud kuigi vastuvõtlikud ja Taani kroon tundis palju rohkem huvi Läänemere lõunakalda vastu.32

Paavstivõimu üks motiive Kirde-Euroopa ristisõdade toetamisel oli takistada piirkonda langemast konkurendist õigeusu kiriku mõju alla. Tõepoolest, Baltimaade rahvad puutusid esmalt ristiusuga kokku selle idapoolses, õigeusu vormis, mida näitavad ka mitmed olulisemad idaslaavi keeltest laenatud usuga seotud mõisted eesti, läti ja leedu keeles. 12. sajandi lõpuks olid õigeusu kirikud Väina ääres Kokneses ja Jersikas. Kuid erinevalt saksa ristisõdijatest ei ilmutanud Vene valitsejad ja õigeusu kirik erilist huvi naabruses elavate paganate usuvahetuse vastu.

Visbys tegutsevad saksa kaupmehed hakkasid aktiivselt kasuta-ma Väina kaubateed. Nendega tuli kaasa augustiinlaste ordu munk Meinhard, kes alustas 1180. aastal misjonit Väina suudmes elavate liivlaste seas. 1186. aastal nimetas Hamburgi-Bremeni peapiiskop ta Üksküla (Ikšķile) piiskopiks – Üksküla oli Meinhardi algatusel Väina äärde rajatud piirkonna esimene kivilinnus, mille rajasid Gotlandi müürsepad ja mis pidi kaitsma usku vahetanud liivlasi leedulaste rüüsteretkede eest. Meinhardi suhted ristiusu omaks võtnud liivlastega halvenesid, kui viimased keeldusid sellise kaitse eest maksu tasumast. Teine piiskop Berthold, Loccumi tsisterts-laste kloostri abt, kes pühitseti 1197. aastal, leidis, et vaja läheb jõulisemat käitumist, ning hankis 1198. aastal paavst Innocentius III (1198–1216) käest bulla ristisõjaks liivlaste vastu. Berthold ko-gus Saksimaalt rüütliväe, kel ei olnud raskusi vapustatud liivlaste purustamisega, kuid Berthold ise langes kokkupõrkes. Niipea kui ristisõdijad lahkusid, pesid liivlased ristimise maha.

Kolmas piiskop Buxhoevdeni Albert, Hamburgi-Bremeni pea-piiskopi õepoeg, kes pühitseti 1199. aastal, oli osav diplomaat, auahne poliitik ja väga võimekas strateeg, kes suutis õppida oma eelkäijate vigadest. Ta valmistas pinna hästi ette, kindlustades nii paavsti kui ka Püha Rooma Riigi keisri Švaabimaa Philipi toetuse.


28


1199. aastal kuulutas Innocentius III välja ristisõja Liivimaa vast-sete kristlaste kaitseks. Palverändurid, kes võtsid relva paganatega võitlemiseks, pidid saama samasuguse indulgentsi, nagu said Roo-ma pühakohti külastavad palverändurid, ning kes langes lahingus, täieliku pattude kustutamise. Alberti juhtimisel sõitis 23 laeva 500 ristisõdijaga 1200. aastal Lübeckist Väina suudmesse. Üks tema esimesi otsuseid oli viia peakorter allajõge kaitstavamasse kohta, kuhu ta aasta hiljem asutas Riia.

Albert naasis sageli Saksamaale, et jutlustada ristisõja heaks ja värvata uusi „palverändureid” peamiselt Saksimaalt ja Vestfaalist iga-aastastele suvistele sõjakäikudele. Nende seas oli ka Henricus ( Henrik), kellest sai latgalite seas tegutsev preester. Tema 1220. aas-tate keskel kirja pandud Liivimaa kroonika on värvikas pealtnägija ülevaade ristisõjast ja üldse üks oma aja Euroopa tähelepanuväär-semaid kroonikaid.33 See tähistab kirjaliku ajaloo algust Lätis ja Eestis, mille elanikke oli varem Skandinaavia ja Vene kroonikates vaid põgusalt mainitud.

Misjonitöö kaitsmiseks ja laiendamiseks pärast seda, kui ristisõ-dijad olid koju tagasi pöördunud, vajas Albert püsivat sõjalist jõudu. 1202. aastal asutas ta paavsti loal Liivimaa Kristuse Sõjateenistuse Vendade Ordu (Fratres Militiae Christi Livoniae), mida hakati kut-suma Mõõgavendade Orduks nende valgetel mantlitel oleva puna-sest mõõgast ja ristist koosneva embleemi järgi. Kuna Liivimaal puudusid ligitõmbavad objektid või varad, mida kas või kaugeltki oleks saanud võrrelda Püha Maaga, üritas Albert suurendada selle köitvust ala nimetamisega Maarjamaaks (Terra Mariana) kristliku Euroopa kõige austatuma pühaku järgi.34 Mõõgavendade Ordu loodi munkade-sõjameeste Templiordu eeskujul, mille liikmed andsid vaesuse- ja kasinusetõotuse. Mõõgavendadele sissetuleku tagami-seks lubas Albert neil kolmandiku vallutatud aladest endale jätta. Vallutuste edenedes kujunes see osa märgatavalt suuremaks. See kokkulepe õhutas neid pidevalt uusi alasid hõivama ja tõi hiljem kaasa territooriumide jagamise tülisid.

29

Liivimaa misjon muutus püsivaks ristisõjaks 1204. aastal, kui paavst Innocentius III andis heakskiidu ristisõjakuulutuse auto-maatsele uuendamisele. Ometi ei olnud mitte paavst kristliku maa-ilma agressiivse laienemise algataja – ta kõigest tuli vastu Põhja-Euroopa misjonipiiskoppidele. Samasugust paavsti toetust taotlesid agaralt Taani ja Rootsi kuningad. Taanlased võtsid 1206. aastal ette suurema sõjakäigu Saaremaale, mis sarnanes varasemate taanlaste ning saarlaste ja kuralaste retkede ja vasturetkedega, aga nüüd oli taanlaste sõjakäigul ka ideoloogiline õigustus. Paavst Innocentiuse järglane Honorius III (1216–1227) rakendas 1217.–1218. aastal Läänemere idakaldale täielikku ristisõjaindulgentsi, mis muutis võitluse Põhja-Euroopa paganatega sama tähtsaks nagu varasemad ja käimasolevad ristisõjad Hispaanias ja Pühal Maal.35

Esimesena alistasid ristisõdijad liivlased, kelle vastupanu murti 1206. aastal. Üks nende vanemaid, Kaupo, kohtus paavstiga ja laskis ennast Rooma hiilgusest pimestada. Pärast ristimist said liivlastest Mõõgavendade esimesed liitlased. Et tegemist oli esimese hõimuga, keda misjonärid olid kohanud, hakati nende ala nime Liivimaa (Livonia) kasutama kogu piirkonna kohta, mille ristisõ-dijad hiljem vallutasid. Järgmised olid seelid, kes elasid piki Väina kaubateed veidi ülesvoolu ja kes alistati raskusteta 1208. aastal. Liivlastest idas elasid latgalid, kelle vanemad otsustasid Mõõga-vendadele vastupanu mitte osutada. 1208. aastal vabatahtlikult alistunud, said nad tugeva liitlase oma võimsate naabrite vastu: nii venelaste vastu, kellele nad olid pidanud tasuma andamit, kui leedulaste ja eestlaste vastu, kelle rüüsteretki nad olid tihti pida-nud üle elama. Sissetungijad kasutasid oskuslikult ära põliselanike vastasseise, kes sageli võtsid ette rüüsteretki oma naabrite alale, et hankida sealt saaki ja orje.

1208. aastal suundusid Mõõgavennad ja nende uued liitlased, latgalid ja liivlased, eestlaste vastu. Eestlased polnud poliitiliselt ühinenud ja algul võitlesid lõunapoolsed maakonnad Ugandi (Ugau-nia) ja Sakala (Saccalia) sissetungijatega üksi. 1217. aastal said


30


eestlaste ühendsõjavägi rängalt lüüa ristisõdijatelt ja nende liiv-lastest ja latgalitest abiväe käest sõja ühes vähestest avamaastikul peetud lahingutest. Eesti juhtiv vanem Lembitu langes, nagu ka Kaupo. Seejärel läks Lõuna- ja Kesk-Eesti Mõõgavendade kontrolli alla. Sõjakäikudel seni veel vabaks jäänud Eesti aladele kasutasid ristisõdijad ka vastselt ristitud eestlasi.

Lisaks Albertile ja Mõõgavendade Ordule oli Põhjala ristisõdade peategelaste seas Taani kuningriik, tollane Põhja-Euroopa tuge-vaim riik üldse. Kahe varasema, 1206. ja 1208. aasta sõjaretkega ei suutnud taanlased Eestis kindlalt kanda kinnitada, aga 1219. aastal suundus Taani kuningas Valdemar II isiklikult suure sõjaväe eesotsas Põhja-Eestisse. Eestlased said taanlaste sõjaleerist peaaegu jagu, kuid legendi järgi olevat kuninga võidule viinud taevast lan-genud valge ristiga punane lipp: sellest sai Dannebrog, tänapäeval vanim senini püsiv riigilipp maailmas.36 Valdemar rajas võide-tud eestlaste linnuse kohale kindluse (Reval), mida hiljem hakati kutsuma Tallinnaks.37 Oma osa püüdis saada ka Rootsi kuningas Johan. 1220. aastal maabus ta Lääne-Eestis, kuid garnisoni, mille ta Lihulasse jättis, hävitasid saarlased. Pärast sellist tagasilööki pöörasid rootslased tähelepanu põhja poole ning tugevdasid pin-gutusi ülejäänud Soome vallutamiseks. Ka Valdemar ründas 1222. aastal Saaremaad, kus saavutas ajutist edu.

Enne lääne ristisõdijate saabumist oli Baltimaades välisjõudu-dest tooni andnud Vene Polotski vürst Vladimir, kellele maksid andamit liivlased ja latgalid. Kui ta lõpuks mõistis uustulnukate taotluste sügavust, piiras ta 1206. aastal koos mässuliste liivlas-tega edutult ristisõdijate Holmi (Mārtiņsala) kindlust. Kaotanud mõju liivlaste ja latgalite üle, üritasid Novgorodi ja Pihkva vürs-tiriik siiski piirkonnas aktiivset osa etendada.38 Eesti ristisõdade ajal käitusid venelased üpris oportunistlikult, kord rüüstates ja laastates Eesti alasid, kord abistades eestlasi, näiteks 1223.–1224. aastal, kui viimastel peaaegu õnnestus Mõõgavennad maalt välja ajada. Kuid 1227. aastaks murti Saaremaa vallutamisega lõplikult

31

eestlaste vastupanu. Sellega lõpeb ka Henriku Liivimaa kroonika, märkides nii ristisõja edukat lõppu eestlaste vastu, ehkki Saaremaa elanikud tõusid järgnevatel aastakümnetel veel mitu korda võõra võimu vastu üles.

Taanlased, Albert ja Mõõgavendade Ordu tülitsesid vallutatud alade jagamise üle. Nende vastuolud olid seotud ka Euroopas jätku-va võitlusega paavstivõimu ja Püha Rooma Riigi keisri vahel. Pärast eestlaste alistamist puhkes tülitsevate Mõõgavendade, taanlaste ja Riia peapiiskopi vahel avalik konfl ikt. Mõõgavennad hõivasid 1227. aastal Revali ja taanlaste Eestimaa hertsogkonna. Paavsti saadikute katsed tüli lahendada nurjusid, sest Mõõgavendadel polnud muid sissetulekuallikaid – nad pidid ennast ülal pidama maksudega või uute alade vallutamisega.

Ristisõdijate tuumikuks olid Mõõgavendade Ordu mungad-sõja-mehed, kes elasid vallutatud aladele rajatud kindlustes. Mõõga-vendade arv ei tõusnudki üle mõnesaja, kuid nad said igal kevadel täiendust uute ristisõdijate kujul, keda värvati Põhja- Saksamaalt ja kes enamasti sõitsid juba sügisel koju tagasi. Peagi õppisid Mõõga-vennad kohandama oma sõjakäike kohalikele oludele. Alates 1211. aastast võeti sõjakäike ette peamiselt talvekuudel, mil külmunud jõed olid rüütlitele otsekui maanteedeks ning põliselanikud ei saa-nud neid metsades ja soodes varitseda ega ka sinna püüdmatult põgeneda. Saarlaste tarmukad meremehed suudeti alistada alles siis, kui Mõõgavennad ületasid 1227. aastal jäätunud mere. Risti-sõdijate otsustavaks eeliseks põliselanike ees oli elukutseliste sõja-meeste olemasolu ja parem sõjaline tehnika: ammud, katapuldid ja piiramismasinad; turvises ja hobuse seljas rüütlit võib võrrelda tänapäeva tankiga.39 Vallutamise järel rajasid Mõõgavennad põlis-elanike puitlinnuste asemele uued kivikindlused, mis võimaldasid neil hoida kogu ümbruskonda oma kontrolli all. Nad kasutasid ära põliselanike poliitilist killustatust ja vastuolusid, võttes juba alista-tud hõimud appi nende naabreid alistama. Põliselanikest liitlased ja abiväed moodustasid alati põhiosa ristisõdijate väest. Selles võib


32


näha sarnasusi samaaegse Walesi alistamisega inglaste poolt või isegi mõni sajand hilisema Ameerika vallutamisega.

Pärast eestlaste löömist pöördusid Mõõgavennad lõunasse ku-ralaste vastu, kus nad saavutasid kiiresti edu. Peagi aga põrkasid nad kokku piirkonna kõige kardetumate sõjameestega, žemaitide ja leedulastega, kelle sissetunge olid Mõõgavennad tunda saanud juba ristisõja ajal liivlaste ja eestlaste vastu. 1236. aasta hilis kevadel Holsteinist saabunud värskete ristisõdijate lahinguinnu rahul-damiseks enne seda, kui nad hilissügisel koju naasevad, võtsid Mõõgavennad muretult ette riskantse suvise sõjakäigu, sattusid varitsuse peale ja said Saulė lahingus žemaitide ja semgalite käest hävitavalt lüüa. Ellujäänud Mõõgavendade Ordu liikmed ühine-sid 1237. aastal Saksa Orduga, muutudes selle Liivimaa haruks. Saksa Ordu oli rajatud juba 1190. aastal Akkonis Jeruusalemma Saksa Püha Maarja Hospidali Orduna, kuid muutus peagi sõjaliseks orduks ning võttis vastu Poola Masoovia hertsogi Konradi kutse tulla võitlema paganlike preislastega. Kui Saksa Ordu oli 1230. aastatel alistanud preislased, said nende järgmiseks sihtmärgiks Žemaitija ja Leedu.

Saksa Ordu üritas leevendada Mõõgavendade ja paavstivõimu vastasseisu, andes Eestimaa 1238. aastal Taanile tagasi. Nende peamine ülesanne oli endiselt ristisõda Pühal Maal ning alles 13. sajandi lõpul loobus Saksa Ordu lõplikult Jeruusalemma tagasi-vallutamisest kui oma peasihist. Seejärel rajasid Saksa Ordu kõrg-meistrid oma peakorteri Preisimaa võimsasse Marienburgi (Mal-bork) kindlusse.40

Ordu ei võidelnud ainult paganatega, vaid mõnigi kord ka kristli-ke naabritega. Paavsti legaat Modena Guglielmo püüdis lahkmeelel ristisõdijate jõude ühendada ja suunata nad ühisele sõjakäigule itta.41 Novgorod, ainuke Vene vürstiriik, mis pääses 1237.–1240. aastal mongolite laastamise käest, tundus olevat lihtne sihtmärk. Ordu, Taani vasallid ja nende eestlastest abijõud suundusid üle Narva jõe itta eestlaste paganatest naabrite, soomeugrilastest vadja-

33

laste vastu, kes maksid andamit Novgorodile, ning vallutasid 1240. aastal Pihkva mõningate juhtivate linlaste kaasabil, kes üritasid saavutada sõltumatust Novgorodist. Novgorodi vürst Aleksander Nevski ajas ordu Pihkvast välja ja lõi 1242. aastal Liivimaa rüütleid kuulsas Jäälahingus Peipsi peal. Selle lahingu tähendus ja mastaa-bid on sealtpeale sedavõrd kasvanud, et see on saavutanud lausa legendaarsed proportsioonid ja sõjakäiku on ekslikult kujutatud kui osa paavsti põhjalikult koordineeritud kavast allutada vene õigeusu kirik.42 Lahingu mütologiseerimist näitab seegi, et 16. sajandil sai Aleksander Nevskist õigeusu pühak. Hilisemad propagandistid on väitnud, et see lahing tegi lõpu Drang nach Osten’ile (sakslaste idasuunaline kolonisatsioon) ning märkis maha piiri Ida ja Lääne, katoliku ja õigeusu tsivilisatsiooni vahel.43

Seejärel pöörasid Liivimaa orduvennad pilgu lõunasse, püüdes ühendada oma alad Preisimaa Saksa Ordu aladega. Kuralased allutati 1240. aastatel ja loodi linnuste võrk, mille seas oli kõige muljetavaldavam ja mehitatum Goldingen ( Kuldīga). Lühiaja-liseks jäänud maasilla tagamisel Liivimaa ja Preisimaa vahel piki mere rannikut oli strateegiliselt tähtsaim Memeli kindluse rajamine 1252. aastal, millest hiljem kasvas välja Memeli ( Klai-pėda) linn. Ordu lakkamatu edasitung tõi kaasa otsese konfl ikti žemaitide ja leedulastega, kes osutusid äärmiselt tugevaks vas-taseks.

Selleks ajaks olid leedu hõimud ühinenud ühe valitseja, Mindau-gase alla, kelle enda maad paiknesid Nerise, Nemunase ja Merkyse jõe vahel alal, mida nimetati Lietuvaks (Leedu). See moodustas tulevase riigi südame ja hõlmas kõiki algusaja tähtsamaid keskusi: Kernavėt, Trakaid, Vilniust. Lisaks sellele Leedule elas leedu hõime veel ida pool Nalšias, põhja pool Deltuvas ja Upytės ning lääne pool Nerises. Üheskoos tunti nende alade elanikke aukštaitide nime all, mis eristas neist allavoolu lääne pool elavatest žemaitidest.44 13. sajandil moodustasid need alad lõdva konföderatsiooni, mille osad käisid sageli ühistel sõjakäikudel. Maade ühendamise viis


34


lõpule Mindaugas, Leedu kõige võimekam ja nupukam vürst, kes tõusis ülemvalitsejaks nii edukate sõjakäikudega kui ka oma või-malikke vastaseid pagendades ja mõrvates. Kiievi- Vene hävitamine mongolite poolt andis Mindaugasele hiilgava võimaluse laiendada oma võimu lõunasse ja itta. 1240. aastate keskpaigaks õnnestus Mindaugasel kehtestada oma võim ala üle, mis ulatus Žemaitijast läänes Minskini idas ja Must-Veneni lõunas.

Mindaugase halastamatu võimukoondamine tõi aga kaasa sise-sõja. Tema onu ja vennapojad, kelle ta oli jätnud valdusteta ja minema kihutanud, sõlmisid liidu naabritega, Riia peapiiskopi ja Galiitsia vürstiriigiga. Selle koalitsiooni nõrgestamiseks sõl-mis Mindaugas liidu Saksa Ordu Liivimaa haruga. Vastutasuks ristimise eest ordu poolt 1251. aastal kroonis paavst Mindaugase 1253. aastal Leedu kuningaks. Orduga sõlmiti rahu, kuid tasuna krooni eest pidi Mindaugas loovutama Žemaitija. Samuti püsti-tas Mindaugas Vilniuses esimese kristliku katedraali. Tema valik oli ajendatud poliitikast: välise abiga suutis ta lüüa sisevaenlasi, kindlustada rahu läänes, mis aitas keskenduda laienemisele idas, ning saavutada oma riigi rahvusvahelise tunnustamise. Žemaitija loovutamisega ei kaotanud Mindaugas kuigi palju, sest see oli talle allunud ainult formaalselt ning žemaitidel ei olnud kavaski alluda ordule (nagu nad ei olnud õieti allunud Mindaugaselegi).45

Žemaidid läksid üle pealetungile ja andsid 1260. aastal Durbe lahingus ordule hävitava löögi. See ajendas hiljuti alistatud hõime eesotsas preislastega ristisõdijate vastu üles tõusma. Ordu sattus korraga raskesse olukorda kahel rindel, sest samal ajal alustasid Liivimaal kuralased ja saarlased mässu ning semgalid ütlesid üles niigi tõrgetega kulgenud liidu orduga. Sellised sündmused veensid Mindaugast oma poliitikat ümber vaatama ning toetama žemaite ordu vastu. Ta ajas ristiusu vaimulikud Leedust välja. Kuid tema valitsemine lõppes 1263. aastal, kui ta langes ühe omaenda sugu-võsa konkurendi mõrva ohvriks. Järgnes kuus aastat võimuvõitlust, mille käigus tapeti kõik kolm Mindaugase vahetut järglast. Mindau-

35

gase surma järel kadusid viimasedki jäljed ristiusust – oli ilmne, et Leedu ühiskond ei olnud veel valmis kristlust vastu võtma. Õieti ei olnud ka Mindaugase ristimine tähendanud loobumist senistest paganlikest jumalatest ega kellegi teise kui tema vahetu kaaskonna ristimist. Ehkki vennatapusõda ähvardas vastse riigi rebestada, jäi siiski Mindaugase suurim saavutus – ühendatud riik – püsima.

1269. aastaks, kui taastati sisemine stabiilsus ja võimule kerkis Traidenis, olid leedulased juba kaotanud võimaluse ühendada balti hõimud ja anda kooskõlastatud löök äärmiselt haavatavale ordule. Ehkki leedulased suutsid ette võtta edukaid rüüsteretki sügava-le Liivimaale (mida tõendab täiesti ootamatu retk 1270. aastal üle merejää Saaremaale), sai ordu initsiatiivi taas enda kätte. Kui Traidenis 1282. aastal suri, oli suurem osa leedulaste naabruses elavaid balti hõime ristisõdijatele alistunud. Kuralased loobusid vastupanust 1267. aastal, preislaste ülestõus suruti lõpuks Sak-samaalt saabunud täienduste abil 1274. aastal maha ning jatvin-gide alad edela pool jagati 1283. aastal Saksa Ordu, Poola ja Vene vürstiriikide vahel. Viimane alistamata balti hõim olid semgalid, kelle viimane kindlus avas uksed ordule 1290. aastal. Tuhanded leppimatud semgalid suundusid lõunasse Žemaitijasse. Nii viidi lõpule lätlaste eellashõimude alistamine ning pandi paika kesk-aegse Liivimaa (mis jämedates joontes vastas tänapäeva Eestile ja Lätile) piirid, mis jäid püsima ligemale kolmesajaks aastaks. Ordu saavutas aeg-ajalt kontrolli ka muude lõunapoolsete alade üle, aga semgalite alistamine jäi nende viimaseks püsivaks territoriaalseks saavutuseks.46 1290. aasta rindejoon paganate ja kristlaste vahel vastab ligikaudu tänapäeva Läti-Leedu piirile. Leedulased ja že-maidid jäid samal ajal vabaks ja olid ristisõdijate kõige ägedamad vastased. Žemaitija pärast peeti sõdu veel enam kui järgmise saja aasta vältel. Pärast preislaste lõplikku alistamist ähvardas Saksa Ordu tõsiselt piki Nemunast itta liikuda. Ordu lakkamatu agres-siivsus tõukas žemaite tihedamale liidule leedulastega.


Documents

balti